Kohtupäev/Eleegia
ELEEGIA
Aeg, millest me unistand, iial ei saabu.
Vea silmile kaabu
ja taandu eksiili.
Me rünnak, mis mõttes läks kõigiti täppi,
on jätnud meid häppi
ning ilmaklaas laastavat ennustab iili.
Kõik sütitav ihade sööste ja sõdu
on pehk vaid ja kõdu
tõest irdunud ajus.
Me läksime välja, et võita maailma,
kuid enesest ilma
me jäime, kui võidusaak rüppe meil vajus.
Mis aitab, et Mammon me õuele käändus?
Ta külluses määndus
me olemisalus.
Aeg loobuda kuulsusest, varast ja vennast,
et leida taas ennast
ürgpuhtana sünni- ja muundumisvalus.