Kilplaste jutud ja teud/38
←37
|
Kilplaste imewärklikud, wäga kentsakad, maailmas kuulmata ja tänini weel üleskirjutamata jutud ja teud Friedrich Reinhold Kreutzwald |
39→
|
Kolmaskümneskaheksas peatükk.
Ühest ratsamehest Kilplas.
Kui Kilplased koleda elaja wastu sõtta läksiwad, istusiwad ka mõned mehed hobuste selga, mis tõeste lihast ja luiest oliwad loodud, ei mitte puust tehtud, kuda eespool korra räägiti. Sest nemad arwasiwad ses asjas wäga osawalt: sõjas on parem, kui mehel hädapakitusel kuus jalga all on, misga ratsamees hõlpsamalt paku peaseb, kui kahejalgse hobuse turjal. Kui nemad edasi sõitsiwad, nähti üks nende hulgas, kes teistega seltsis puhkamise ajal hobuse seljast maha astus, aga selgaminnes igakord wiimseks jäi. Üks teine, kes seda tähele oli pannud, küsis, mis see tükk pidi tähendama? Viibija kostis: „Minu hing ei salli ülekohut, sellepärast ei tahaks ma kätt kuskil wõera oma külge pista; aga et mulle kogemata seesugust pahandust ei juhtuks, et eksides wõera hobuse selga wõiksin istuda; sellepärast ootan, kunni teised kõik hobuste selga on läinud: sest see hobune, mis wiimaks üksi teistest ülejääb, on wistist minu oma.“ — hiljemine jõudis rüütlik Kilplaste selts ühte külasse ja wõis wist wäga kena waadata olla, sest kõik küla poisikesed jooksiwad kisaga seltsi kannul, loopisiwad mehi ja hobusid kiwidega taga, et hobused mõnekorra äkitselt üleskargasiwad, kui oleks neid kihulane torkinud. Kilplased ei pannud seda tähele, mis poisikesed nende selja taga tegiwad, sest neil oli wiisiks wõetud silmi eespool pääd üle nina, ja ei mitte selja taga kanda; sellepärast arwasiwad nemad hobuste kargamisest, et kaerad kõhus elajaid ärksaks kudistanud, muidu oleksiwad nemad wist koledat sõda poisikeste wastu alustanud. Kogemata puutus üks wisatud kiwi selle Kilplase kukla, kelle hing ülekohut ei sallinud. Silmapilgul kargas ta hobuse seljast maha, ja palus teistmeest, kes tema kõrwas sõitis ja temast hää tükki pikem oli, temaga hobust wahetada. Mikspärast? küsis teine. „Kas sa näed“ kostis esimene, „minu hobune on natuke peru; praegu lõi jalaga tagast ülesse ja puutus rautud kabi mulle päha! Sa oled minust pikem, sinu päha ei saa ta jalg mitte ulatama.“