Kilplaste jutud ja teud/33
←32
|
Kilplaste imewärklikud, wäga kentsakad, maailmas kuulmata ja tänini weel üleskirjutamata jutud ja teud Friedrich Reinhold Kreutzwald |
34→
|
Kolmaskümneskolmas peatükk.
Kuda Kilplased ühe waese pähklapuu peale armu heidawad ja puule abi teewad.
Natuke maad Kilplast woolas weike jõe ojake mööda ja jõekese kaldal kaswis üks kõrge laia oksaline pähkla puu. Üks oks puu küllest rippus wee pinna ligi maha ja ei olnud palju wahet, siis oleks ta wette puutunud. Kilplased nägiwad seda ja et nemad hää südamega, helded, wagad inimesed oliwad, kelle sarnasid tänapäewal palju kuskil enam ei leita, tõusis neil wäga hale meel waese sarapuu peale, kes kurbtuses oksa norgu oli lasknud, ja nemad heitsiwad armu waese puu peale. Sedamaid astusiwad nemad nõuule kokku: mis wiga sarapuul peaks olema, et ta nukral meelel nii sügawast wee poole oksa langutab? Kui selle asja seletuseks mitmesuguseid arwamisi awaldati; mis kõik naela pää ligidale jooksiwad, aga pea peale ei trehwinud, ütles wiimaks isand kogukonna-pääwanem: „Mis halbid inimesed teie olete? Eks teie siis oma silmaga seda selgest ei näe, et puu kuiwal kaldal seisab ja oksa sellepärast jõe poole maha sirutab, et tal janu on ja jõest juua tahab. Minu arwates näitab maha rippuw ots puu nina olema, mis ta wee poole sirutab.“ Kilplased wõtsiwad jala pealt osawat nõuu, arwasiwad halastuse tööd toimetada, kui januse puule keelekastet andsiwad. Nemad sidusiwad pika köie puu ladwasse kinni, läksiwad ise üle oja teise poole kaldale ja tõmbasiwad puu wägise maha, et ta waene weest joogi märga wõiks wõtta ja oma kuiwa keha karastada. Kui puu ladw juba kaunis madalale oli tulnud, anti ühe mehele käsku, puu otsa ronida ja nokka wee sisse wajutada. Mees täitis käsku, läks puu otsa ja tõukas noka wee sisse, aga sellel silmapilgul katkes köis praksti! meeste käes ja puu kargas äkitselt ülesse, ja üks tugew oks rabas ladwas istuwa mehe pää otsast maha, mis ojasse sattus, ilma et Kilplased seda tähele oleksiwad pannud. Keha kukkus jõe kaldale maha, aga pead ei olnud keha külles kuskil leida. Kole ehmatus tuli kõikide peale, ja seati sedamaid nõuuisandate kohus arupidamisele kokku, ja küsiti: Kas surnul pea otsas oli olnud, kui ta puu otsa ülesse läks? Aga seda ei wõinud keegi tunnistada. Kogukonna-pääwanem ütles: ,,Minu arwates näitab kõige tõepaistlikum, et tal pääd otsas ei olnud kui hommiku meiega seltsis kodust tuli; ma hüüdsin teda kolm wõi neli kord, aga ei saanud mitte wastust. Sest arwan nõnda: kui ta hüüdmist ei kuulnud, siis ei olnud temal kõrwu; kui tal kõrwu ei olnud, siis ei olnud tal pead, sest kõrwad seisawad pea külles kinni, kuda igaüks ise teab. Aga siiski ei tea ma seda lugu õige tõeste ütelda, saadame paremine kedagi tema koju ja laseme ta naese käest järele pärida: kas mees hommiku kodust tulles pea oli kaasa wõtnud? — Naene ütles: „Ma ei tea seda mitte õige wistist, aga kui ma minewal laupäewal wiimist kord tema pead sugesin, siis oli pää weel alles, hiljemine ei ole ma tema pääd mitte näinud. Seina külles warnas seisab tema wana kübar: kui pää kübaras ei ole, siis on ta seda wist kaasa wõtnud, ehk kuhugi muiale nõnda pistnud, mis mul teadmata on.“ Mehed wõtsiwad kübara warnast, aga pääd ei leidnud nad mitte kübra sees. Weel täna päewal ei wõi üksgi tõelikult ütelda: kas Kilplane pääga ehk ilma peata kodust oli läinud; aga mõningad ninatargad tahawad teada: et tal pead otsas ei ole olnud.