Kilplaste jutud ja teud/22
←21
|
Kilplaste imewärklikud, wäga kentsakad, maailmas kuulmata ja tänini weel üleskirjutamata jutud ja teud Friedrich Reinhold Kreutzwald |
23→
|
Kakskümnes-teine peatükk.
Kuda Kilpla pääwanem Uppakallo isandaga ühes lauas sööb.
Teisel päewal laskis Uppakallo ülem-isand uhket wõeraspidu walmistada ja Kilpla kogukonna-pääwanema ülemate nõuu-isandatega seltsis endale wõersile paluda. Kilplased paniwad paremad pulma- ja pidude ülikonnad selga ja läksiwad õigel ajal kõik üheskoos sinna. Ma wõiksin küll roogasi lugejale nimetada, mis siin järk järgult lauale toodi, aga esiteks läheks kirjutamine mulle raskeks, sest minu sulg on alles õpimata ega jõua teiste merekaldase hanesulgede kõrwas, mis kõik kauba turud täidawad, ial wõidu jooksta ja teiseks paneks roa nimetamine mõnel suu wett jooksma, et sest midagi maitseda ei saa: „No mis ime asi ta siis on? Oh sina kallis aeg! — kilkasid naesed ja lõid käsa kokku.“ Tahab ka kirjameheks minna ja ei oska weel seda ülespanna, mis wõeras pidus süüa antakse. Meie kirjaisand teeks seda, enne kui teine mees kolm kord aewastab. — Tõsi küll, sõbrad! igal mehel on oma loodud teerada. Taewas taltsutagu mind, et teie kuulsa kirjameeste juure kooli ei läheks, kus ühe wanasõna järele: „ka weikestel hiiredel terawad kõrwad“ peawad olema. Aga kus on üks „kirjaisand“ kes minu õpetab tuderima, mis hiiredel, tuderima ja kõik mis need uued sõnad tähendawad, misga tänapäew need kenad jutud „sorinal edasi“ jooksewad, kui oleks kirjutaja sulg „anni raswaga määritud“ — ane rasw ja määr on selle wastu üsna tühine. Kes niisuguseid asju raamatutest loeb ja seal juures pööraseks minemata oma pisut Maa-keelt hoopis ei unusta, sel peab enam kui inimese waim olema. Aga tõttame wõersi-pidule tagasi ja paneme tähele, mis jutud Kilplaste keskel siginewad. Ülewal laua otsas istus Uppakallo isand, natuke alamal paremal pool laua taga Kilpla kogukonna-pääwanem, teised kõik reas mõlemil pool lauda; teise pika laua ülewal otsas istus Uppakallo isanda poeg, üks wäga wiisakas priske noormees. Kogukonna-pääwanem wahtis sagedast Uppakallo nooreisanda peale, kuni ülem-isand küsis: „Mis sa sest noorest mehest arwad?“ Pääwanem kostis küsides wasta: „Eks see ole teie oma poeg?“ „Jah,“ wastas ülem-isand. „Tõelikult,“ ütles kogukonna-pääwanem— „seda ma arwasin kohe, kuda kana nõnda muna; kuldsel linnul kuldne muna. Aga kas noorelisandal ei ole sügisel lusti kosja minna? Meie külas on palju priskeid tütarlapsi ja käib neil ümberkaudu palju kosilasi — siiski kuulus Kilpla sugu ei taha hääl meelel wõera walda mehele minna!“ — „Mis sa arwad“ — ütles ülem-isand — „kas minu pojal peaks lootust olema teilt abikaasa saada?“ Kogukonna-pääwanem nihutas natuke wõera isanda ligemale ja ütles siis: „Kulla isanda papa! kui mulle hää kingituse tõutate, siis wõib lugu korda minna; minu soowimine ei lähe ial nurja.“ „Iga töömees on oma palga wäärt,“ ütles ülem-isand „aga nimetage mulle hinda? —“ Kogukonna-pääwanem rüüpas kannust mõne tugewa lonksu keelekasteks, et jutt libedamast jooksma läheks ja ütles siis: „Kas tahate mulle anda paar nahk püksa willase woodriga, paar saapaid, sinise kuue ja punase wöö, pealegi minu naesterahwale siidi rätiku ja sasakwärki tanu, siis tallitan asja korrale?“ — Ülem-isand tõutas tingitut palka maksta, kui tütarlast näha saaks, keda poja naeseks pakuti. Kogukonna-pääwanem kostis: „Saatke oma poeg sügisel seie, siis muretsen selle eest, et salamahti tütarlast wõib silmata, olgu kas rehepeksmise ehk linakolkimise töö juures. Oleks mul enesel üks tütar, siis peaks teie poeg mulle koduwäiks tulema ja wõiks aega mööda kogukonna-pääwanemaks tõusta.“ Uppakallo isand lubas asja pikemalt läbi arwata ja aega mööda kirja läbi wastust anda; aga tänini ei ole post seda kirja Kilpla toonud. Küll saame näha, kui Tartu „Tallurahwa postimees“ ja Pernu „näddali-leht“ jooksma peasewad, kas nende paunad Uppakallust kosja-kirja Kilpla wiiwad, mis poolikule jäänud asja korrale toimetawad.