Kilplaste jutud ja teud/2
←1
|
Kilplaste imewärklikud, wäga kentsakad, maailmas kuulmata ja tänini weel üleskirjutamata jutud ja teud Friedrich Reinhold Kreutzwald |
3→
|
Teine peatükk.
Kilplaste laiast tarkusest ja kõrgest mõistusest, kuda neid sellepärast suured isandad palju tarwitanud ja kodust wälja kutsunud aga kodu nemad ise kahju leidnud.
Kui Kilplaste suur suguisa, üks nii kõrgekuulus ja tark mees oli olnud, siis wõib hõlpsalt arwata, et ta ka oma lapsi hästi oli karistanud ja üleskaswatanud. See kaswatamine oli loodud wiisil hää põllu ja põhja peale kukkunud, ja sest ep see tuli, et Kilplased kõrge annetega ja wiisaka kombedega, iseäranis tarkusega, wäga rohkest wälja ehitatud oliwad. Jah, tohiks ütelda: üleliigselt täidetud näitasiwad, nõnda et sel puhul kõiges maailmas, mis teisi nende sarnasid kuskil enam ei leitud. Sest tarka rahwast sigines nende ajal wäga kasinast ja ei mitte weel nii rohkest kui meie päiwil, kus enamist igaüks ise tark tahaks olla, aga teistest weel targemaks peetud saada, pealegi kui mehike adrasahad hane sule wastu oli wahetanud. — Kilplaste kõrge mõistuse ja laia tarkuse auu ja kiitus kõlas rutust kaugest maadest läbi, ja tungis suurte isandate kõrwu; kuida niisugust kena küünalt kuskil waka alla ei peideta, waid nõnda seisma pannakse, et hiilgawaid terasi ja walgust teistele näitaks. Nõuda sündis siis, et Kilplaste hiilgaw tarkuse täht kaugelt maadelt, täna alamatelt, homme ülematelt isandatelt, ülehomme jälle linnatelt saadikuid karja kaupa senna juhatas, kui kuskil kahewahel asjul hääd nõuu tarwis läks. Leiti ka ikka, et Kilplastelt toodud nõuu ial tuluta ei jäänud, kui neid korrapärast täideti ja nende järel elati. See ülendas Kilplaste kiitust kõrgemaks ja kaswatas nende kuulsa nime päew päewalt laiemaks. Sagedasti anti neile auu kõrwal ka rohkeid kingitusi palgaks, kui kulda, hõbedat, kallid kiwisid, pärlid ja muud kallist wara, sest tarkuse hind oli nende ajal kallim kui praegu, kus paraku halpisi wälja walitsetakse ja kõrgeks peetakse, seni kui meie tarkade pärast mitte palju koeri wärawas ei lähe haukuma. Noh, Kilplastel oli selle poolt parem pidu, neil oli kõiki küllalt, mis meie targad enamist endale soowiwad ja igatsewad; aga nemad ei pidanud kallist annetest suuremat lugu, waid arwasiwad, et tarkust wara ja rahaga ei wõi maksta, sest tarkus on kõigest warast palju ülem, nõnda kui lahke päikese paiste kuu walgest palju ülem on, ja kuu isegi päikese käest walgust peab laenama, et pimedal ööl laial taewa lagedal teelt ei eksiks.
Tark on ülem loom siin ilmas,
Wara tühi tema silmas;
Leiab õnne, auu ja nime,
Külwab walgust, kui on pime.
Hane-sulg ja tindi märg
Teewad imet tema käes;
Aga kes, kui Kilpla-härg:
See ei kosu tindi wäes.
Tahad õnne kirja teelt:
Õpi wennikene keelt,
Et sul jutt kui magus mesi:
Oskaks püüda inimest.
Wiimaks läks asi nii kaugele, et kõrged isandad, kes Kilplasteta enam ei wõinud elada, igaüks imustas, alati ühte Kilplast omas kojas ja söömalaual pidada, nõnda et tark mees päiwiti ja igas asjas oma nõuuga abiks oleks; ja igal tarwitusel tema peast tarkust otse kui wett kaewust wõiks winnata. Ses tükis tegid kõrged isandad wäga targaste, sest mis wõis neile kallimaks ehteks ja auuks tulla, kui tarkus, mis siin ajalikus elus inimesele kõige kallimaks waranduseks on. Tarkadega ümberkäimine teeb igaühele tulu, aga isandale sedamööda enam, mida kõrgem tema seisus on.
Nüüd toodi pea ühele, pea teisele Kilplasele sõnumid, mis neid kaugele maale kutsusid, sest nende ajal ei olnud weel kui praegu sadanded ühe ameti peale oma tarkust kaubale wiinud, mis läbi turud ootajatega täidetud on, kus tükk aega kehwust peawad kannatama, enne kui leiwakohte leiawad. — Natukese aja pärast nähti Kilplas, et meestest palju kedagi enam koju ei jäänud, waid kõik wõera teenistusesse kodust wälja oliwad läinud, nõnda kui meie priimehed, kes kõik linna ja mõisa sulasteks kipuwad, ja külapõllud ahtraks jätawad. — Nõnda pidiwad häda sunnil Kilpla naesed igaskohas meeste asemel seisma ja sedawiisi kõik meeste tööd tallitama ja toimetama: kui põlluharimist, lojuste pidamist ja muud, mis harilikult meeste tallituseks seatud oliwad. Ehk küll asi esiotsa naestel wastu meelt ei olnud, nemad lootsiwad seeläbi püksa oma jalga saada ja pääks seatud mehe seks teha, mis üks pää esimese tähega alustatud sõna nimetab. Siiski sündis selkorral Kilplas juba seda sama, mis täna päewal nähtakse: naeste töö ja kasu ei ulata ial selle wastu, mis mehed töötawad ja toimetawad. Aga see ei tee naestele mitte põlgdust, waid näitab selgesti et selles wahet peame tegema, mis meeste ja mis naeste tallituseks loodud on. Kõik mehed maailmas üheskoos ei wõiks mitte ühteainukest lapsukest ilmale kanda, ehk nemad peaksid lapse kustki munast wälja auduma, kui see tark mees oli teinud, kes juustu peal istudes wasika lootis wälja aududa; aga niisamati läheks wäga palju naesi tarwis, kui ühe tugewa linna waenlase käest tahaksiwad ära wõita. Seni kui Kilplaste naesed meeste tallitust toimetasiwad, läks põldude harimine raisku ja wilja wood hakkas aast aastalt enam kahanema, sest et peremehe jala astmeid, mis põldu peawad rammutama, enam tunda ei olnud. Lojuksed, keda peremehe silm peab kosutama ja nuumama, läksiwad lahjaks ja kõhetumaks; kõik hooned, töö- ja maja-riistad seisiwad lohakil, ehk oliwad juba lagunemas, sest kuskil ei nähtud parandaja ja kohendaja peremehe kät nende külles liikumas. Aga mis kõige halwem lugu oli, maja pere läks hukka — lapsed, sulased ja tüdrukud wõtsiwad ülekät, ei tahtnud keegi enam tööd teha ega sõna kuulda, waid iga mees pidas ennast ise peremeheks, nende asemel, kes kodust ära oliwad läinud. Kuis wõis asjalugu sel kombel pikemalt edasi minna? Siin puudus kõik, mis üks wana tark sõna osawa majapidamise kohta sedawiisi kiidab:
Peremehe sammu toob põllule rammu,
Peremehe silm kaljale tulu,
Peremehe alaline kodune elu
Talutab hästi pererahwa sammu.
Kuhu mitte peremees ise ei tule,
Ega seal suuremat kasu ei ole.
Kilplased, kes igaühele hääl meelel oma tarkusega tuluks tahtsiwad olla, ei mitte raha pärast, waid üksnes kõiksugu õnne toimetades, leidsiwad seeläbi ise palju kahju, ega olnud neil paremat lugu, kui sellel, kellest tark sõna ütleb:
Kes teiste tüli lahutab,
See endal’ kahju mahutab.
Sest hüwa teenistuse palk
On enamiste kuri malk.
See on ma ütlen — kawal mees,
Kes pühib oma ukse ees,
Ja teiste rahwa mustaga
Ei hakka sõrmi solkima.