Kes on vabside taga
| ||||||
Ankeet Tallinna hääletajaskonna meeleoludest.
muuda1. Tööline ja töötu.
muudaEt valgustada neid meeleolusid ja lootusi, mis valijaid on viinud vabadussõjalastele hääletama, korraldasime ankeedi mitmesuguste Tallinna kodanikkude kihtide seas. Selle tüübilisemaid tulemusi hakkame siin avaldama järjekorras: 1) tööline ja töötu, 2) väikeärimees, 3) kodanlane, 4) “sehvti tegija”, 5) lähedalseisja.
Lihttööline.
muudaVanapoole töötu, lihttööline, suhtub poliitikasse ükskõikselt, kuid ütleb end siisiki olevat vabside pooldaja. Seletab, teda ei huvita niipalju poliitika kui töösaamise küsimus.
“Kas arvate, et Sirgu erakond annab tööd?”
“Noh, tööd saab kindlasti, seda on lubatud... Hakatakse ehitama uusi trammiliine ja muid... Ja rohkem palka, ühesõnaga inimväärilist ülespidamist. Kas praegune hädaabitööliste palk ka mõni palk? Ja sellegi palga eest ei ole tööd alaliselt, peab ootama ja paluma kui mõni sant...”
Teen juttu, kes on süüdi tööpuuduses?
“Kes on süüdi ― eks ikka senised riigijuhid ja erakonnamehed. Miks nad ei muretse rahvale tööd! Ja toetust ka ei anta midagi... Peaasi muidugi, et tööd ei muretseta. Mis need härrad seal Toompeal magavad, kui nad ei muretse tööd?”
“Aga üldine majanduskriis?”
“Mis majanduskriis? See on niisama vabanduseks öeldus. Vabadussõjalaste kõnelejad on küll selgitanud, et meie hädad ei ole maailma majanduskriisist. Selles on süüdi senised valitsejad.
Kriisijutt on tühi jutt.”
“Aga ka kogu maailmas on majandusraskusi...”
“Eks see ole sellepärast, et võimu juures on erakonnamehed. Eks te kuule, kuidas sellest Sirk ja teised kõnelevad. Senised tegelased üheski riigis ei kõlba ajama rahva asju, nad on kelmid ja mängivad kokku. Igalpool tuleb anda võim uute meeste kätte, siis paraneb asi kohe.”
“Kuidas võiks paraneda tööliste seisukord?”
“Selle kohta on kavad olemas. Kõige pealt uus valitsus, see tähendab, vabadussõjalaste valitsus ei lase töölist koondada ja palka alandada. Ametnikkude ja direktorite kohtasid koondatakse, kuid töölisi peab juure võtma. Ja palka sunnitakse tõstma.
Siis on vabadussõjalastel veel eelnõu, et
rikaste ja erakonnameeste varandused tulevad ära võtta
ja kehvadele jagada. Muidugi need varandused on rahva käest kokku varastatud ja antakse rahvale tagasi. Miks siis töölistegi elujärg ei peaks paranema? Rikastel on ju varandust üleliigagi. Ega see palju ole, kui vaesemad inimesed ka midagi saavad nende poolt kokkuaetud rahast.”
“Teie siis pooldate Sirgu erakonda?”
“Mul ükskõik, kas Sirgu või mõne teise erakond või liit, ― peaasi, et meie, tööliste, eest rohkem hoolitsetaks. Seni olid sotsid suured tööliste kasude kaitsjad, aga sotsid pole meile midagi annud. Vabadussõjalased lubavad tööliste eest rohkem muretseda, seepärast andsin hääle nende poolt. Mina nende liitu pole läinud ega lähegi. Aga iga inimene peab hoidma sinnapoole, kus temale kasulikum.”
Töötu haritlane.
muudaTöötu bürooametnik, vabadussõjaaegne õppursõdur, ütleb end olevat vabside veendunud pooldaja:
“Näete ju isegi, kuidas kogu maailmas on käimas võtlus kahe maailmavaate, faschismi ja marksismi vahel. Juudi kapital toetab marksismi, sest selle kaudu saavad juudid valitseda rahvaste ja riikide üle. Faschism aga võitleb rahvusliku kapitali ja rahvusliku kultuuri eest...”
“Teie näete selles liikumises siis puht-ideelist külge?”
“Mitte ainult puhtideelist. See tõotab paranemist ka majanduslikust küljest. Eesti rahvuslik kapital on kõik raisatud, see tuleb uuesti luua. Ja võtke arvesse kas või üksikisiku seisukorda. Igalpool on koondatud, mis veel koondada oli. Hulk endiseid ametnikke ja haritud tööjõude on tööta.
Pole leida mingit teenistust.
Isegi mullatöödele hädaabitöölisena ei pääse. Oota kuni tuleb jälle mõni rahvahääletus, valimine või rahvalugemine, siis saab vähemalt ajutisekski teenistust,”
“Kas vabadussõjalased saavad ka ametnikkudele anda teenistust?”
“Päris kindlasti.
On väljavaateid kohtade saamiseks kõigil, kes praegu tööta.
Loomulik, et esimeses järjekorras paigutatakse kohtadele need, kes võidelnud uue korra maksmapaneku eest. Selleks nad ju nägid vaeva. Ja see on vaja juba sellekski, et uusi ideid läbi viia ilma ametkonna saboteerimiseta.
Et seejuures tuleb
kohtasid vabaks teha seniste ametnikkude vallandamisega,
sinna ei saa midagi parata. Need on erakondade korra inimesed ja nendel ei ole kohta teises vabariigis.”
“Mis te mõistate võitluse all marksismi vastu?”
“Sotsialistid on vabadussõjalaste liikumise vastu kõige vaenulikumad. Ka on nad meie vastased poliitilistes vaadetes. Seepärast on ainuke võimalus neid likvideerida täielikult, tunnistades sotsialistliku partei teises vabariigis samuti keelatuks nagu on kommunistlik partei. Kuidas seda läbi viia, see selgub siis, kui võim on meie käes. Vabadussõjalaste seas läksid arvamised selle kohta lahku. Osad pooldavad sotsialistide partei likvideerimist marksismi vastu võitlemise seadusega, teised administratiivvõimu abil.”
“Kas usute, et pahempoolseid politilisi vaateid saab jõuga maha suruda?”
“See ei olegi nii raske. Vabadussõjalaste liikumise poole on löönud hulk töötuid, kes seni tantsisid kommunistlikkude juhtide pilli järele. Ei saa küll arvata, et nad on oma poliitilisi vaateid üleöö muutnud, aga meie liikumine saab neid ära kasutada kui poolehoidjaid. Meie liikumisel on küllalt jõudu, et seda
pahempoolset elementi hoida vaos,
et nad ei saaks meie organisatsioonis võimu enda kätte.”
“Milliseid tulemusi ootate ametnikkude suhtes vabadussõjalaste liikumise võidukäigust?”
“On loota
palkade tõusu.
Vabadussõjalaste liikumise võidukäigu mõju on avaldunud isegi praeguse valitsuskorra juures. Näiteks vabadussõjalaste keskliidu juhtiva tegelase advokaat Th. Rõugu õde, kes teenib teedeministeeriumis. Pärast vabadussõjalaste põhiseaduse läbiminekut kõrgendati tema palka kohe mõnekümne krooni võrt. Ja ka mõnedel teistelgi vabadussõjalastele lähedalseisjatel ametnikkudel on seisukord tunduvalt muutunud kindlamaks ja nendega on hakatud rohkem arvestama.”
“Aktivist”.
muudaVälimuselt on raske öelda, kas ta on tööline või bürooametnik. Aga et ta on “aktivist”, see seisab tal juba näoski. Räägib palju ja vängelt, aga kui märkab, et teda küsimustega hakkad “kobama”, muutub kohe ettevaatlikumaks. Otsemalt väljendab oma mõtteid vast siis, kui agiteerimise hoos satub töölistega vaidlema:
― Meie olema kaikamehed. Ega muidu lugu ei parane, kui need sulid ja vargad seal ei kukuta.
― Ei tea, kust need uuedki kõigile tööd võtaksid?
― Kuidas, kust võtaksid? Tööd jatkub kõigile, kui aga ausad mehed ees.
Millest on tööpuudus? Kõik puha neist riigivarastest.
Mis seisab põhiseaduses? Inimväärne ülevalpidamine igale kodanikule. Kas on rikastel ka tööpuudust?
― Seda räägivad enamlasedki, aga mis siis teie tahate?
― Mis enamlased? Enamlastega ei saa te midagi. Nii kui suu lahti teete, kohe klops kinni. Aga meie, kaikamehed, ei karda kedagi. Meie oleme rahvas.
― Sots rääkis ka “töörahvas ja töörahvas”, aga vaat kus ise läks. Need linnunahka kasukad seal teie esotsas, ― kas need on ka rahvas? Kas need teile ütlevad, kuhu nad teid viivad?
― Noh, ärge arvake, et meie ka just nii lollid oleme, nagu ehk arvatakse. Küll me ka teame, kuhu läheme, kuhu ei lähe. Kui rahvas liikumas, ei siis enam keegi teda pööra. Kui keegi peaks julgemagi, noh (ta tõmbas käe rusikasse) ― siis me alles näitame!
― Näitate te veel, kui teid ritta pannakse ja käsk kätte antakse.
Aktivist vaikis veidi, nagu mehi hinnates, lõi pilgu volksti ringi ja siis ütles tasandatud häälega:
― Kui niipalju enamlastest teate, ― kas teate siis ka,
mis Kingissepp ütles: “Mine valgeväkke, saad püssi kätte!”
Mõistate nüüd? Vaat seni polnud meil midagi ütlemist. Aga nüüd ― ei, ― nüüd on juba meie ütlemine!
2. Väikekaupmees.
muudaKellele ma pidin siis hääletama? Hommiku varast õhtu hiljani pean töötama, kuid mis on tasuks? Nelja-viiekordsed maksud! Patendi-, äri-, tulu-, kriisi- jne. maksud. Ja peale selle igaaastased aruanded suurte ähvardustega. Kui annad õieti üles, siis pannakse ikkagi pool juure, just nagu oleksid sa suur kelm olnud ja nüüd sedamoodi pead lõpuks jääma mõne ametniku võimu alla.
Maksud tuleksid aga ühte panna ja kohe riigile aasta algul ära maksta, ― siis ma näeksin, kui suur see tuleks: kas maksab kauplema hakata või ei maksagi. Riigile oleks see selle poolest hea, et riik saaks aasta algul kohe raha ja kodanik pääseks aruandmisest ja ametnikkude võimu alt.
Kuskilt peame ju päästjat ootama, muidu imetakse vähegi tegeva inimese viimane penn taskust välja ja oleme siis kommunistidele küps kerjuste kari. Kas tahetakse seda ametnikkude karja siis Eesti rahval kaela peal pidada, samuti nagu väike pops peaks suure talu kohaselt kah suured ja kallid asjad ― rehepeksumasinad jne.? Popsikoht ei kannata seda toredust, mis suurkoht võib pidada. Ka Eesti riik ei kannata välja seda ametnkkude, saadikute jne. karja, keda võib pidada enesel üks suur riik, nagu Inglismaa.
Majandustegelased, kellel väike-ärimehega palju kokkupuutumist:
muudaMiks väikeärimees hääletas vabsidele? Loodeti, et vabsid võtavad maksud maha, tõmbavad riigiaparaadi kokku, kaotavad ühistegevuse võistluse.
Kuidas vabsid oma töötatöölistele ja tööta-haritlastele kohtade muretsemisega makse alandada saavad, sellest ei anta endale aru. See on rohkem lihtsalt ― protesti meeleolu, sest majanduskriisi praeguses järgus on tööstus end juba välja rabelemas, aga väike-kaubandusel on just nüüd kõige kitsamad päevad.
Esiteks on väike-kaubandus ― reservuaar tööta jäänud inimestele. Kelle veel natuke raha jäänud, see avab mingi väikese kaupluse. Tänaval, kus enne oli üks, on nüüd 3― kauplust. Ja need siis muidugi ei tule omaga välja. On kauplusi, mis 3 korda aastas vahetavad omanikke. Tallinna 3. linnajaoskonnas on harva seda lihakauplust näha, mis aasta otsa oleks ühtedes kätes.
Teiseks on väikekaupmehe ostjaskond kehvaks jäänud ja tasub väga visalt oma võlgasid. Kui krooni ümberhindamise järele tarvitaja ennast kokku tõmbas, andis see kõigepealt end tunda väikekaupmehele. Elavnemine, mis tööstuses ja eksportaladel alganud, ei ole aga veel oma mõjuga väikekaupmeheni ulatunud.
Mis aga väikekaupmeest eriti ärritab, on keeruline maksustamissüsteem ja aruandmiste nõudmised. Need on kohased korraliku raamatupidamisega suuräridele, aga mitte temale. Lahedatel aegadel saadi sellest veel kuidagi üle, aga praegu, kriisiaegu, annab see haige koht end kõige valusamini tunda.
― Mis ütleb väikekaupmees vabside plaanimajanduse püüetest?
― Sellest ta ei tea midagi. Sellest temale ei räägita. Seda lubatakse töölistele, töötutele ja haritlastele.
Väikekaupmehele räägitakse just, et vabs on täieliku vabamajanduse ja piiramata eraalgatuse pooldaja ja igasuguse kollektivismi ja riigi vahelesegamise vastane, ― isegi niivõrt, et näiteks ühistegevus tuleks hoopis ära kaotada.
3. Ametnik.
muudaMiks hääletas ametnik vabsidele?
Sellepärast, et teda tuule peale on pandud.
Võtke näide: Ametnik, kes saab oma 110―150 kr. kuus, on ennast sisse töötanud, kursustel ja mujal täiendanud. Ta peaks nüüd edasi jõudma selle järele, kuidas tema töö on.
Aga ei. Temal on ülemus, väga sagedasti mõne linnakooli lõpetanud optant või mõni muu juhuslik ollus, kes kuidagi kunagi oma kõrgele kohale sattunud. Ütleme, et riigi algusaastatel ei olnudki inimesi nii kergesti saada ja tuli igaühega leppida, kes käe alla juhtus. Kuid hiljem, kui olukord loomulikumaks muutus, oleks pidanud siis aegamööda ametiasutusteski ümberkorraldus tulema ametnikkude tõeliste võimete järele.
Seda aga pole tulnud. Ei ole mingit korralikku teenistusseadustki ilmunud, mis ametnikke nende tõeliste võimete järele oleks korraldanud. Suurelt jaolt elame isegi vanade Vene teenistusseaduste järele, mis meie riigikorrale sugugi ei kõlba.
Mis oli tulemus?
Ülemus, kes isegi muidugi ära tundis, et ta oma kohale sünnis pole, hakkas asutust määndama. Temast sai “pugeja”. Et oma seisukorda kuidagi kindlustada, hakkas ta oma nina iga Toompea tuule ja tuulekese järele seadma. On sihukesi ülemusi, kes ajajooksul peaaegu kõik erakonnad on läbi käinud. Muidugi mitte sellepärast, et tea poliitilised veened oleksid muutunud. ― Vaid lihtsalt, nagu seda öeldakse ― “teenisutse huvides”, tähendab ― iseenda huvides. On sihukesi, kes omal ajal sotsialistist alganud ja nüüd juba baretini on jõudnud.
Mis sünnib aga asutuses igakord, kui ülemus erakonda vahetab? Siis sünnib just nagu väike maavärisemine. Senised “koosseisud” tulevad ümberkorraldamisele. Uued “onupojad” kerkivad esirinda, kes aga onupoeg ei ole, see vajub tahaplaanile ja tänagu õnne, kui teda üldse välja ei “koondata”.
Ainult kui ülemus saab kõrgemalt poolt mingi töö ülesandeks, siis tuleb ta selle taha surutud ametniku juure: Ehk oleksite nii lahke ja valmistaksite ettekande! Ja kibeda südamega peab mees siis tööle asuma ― “avansseerimiseks” ta ei kõlba, aga töötegemiseks peab kõlbama!
Nii saab ametnik omal nahal tunda, et erakondade vahetumine Toompeal sünnib õieti tema kulul. Ja nüüd tuleb tema juure erakond, kes tõotab diktatuuri sisse seada ja alalisele onupoegade vaheldumisele otsa peale teha. Mis peab ametnik sellest arvama?
See tekitab temas vastupidiseid mõtteid. Ühest küljest saab ta muidugi aru, et ka diktatuuri erakonnal on omaenda kõvad onupojad ja et need, seni tööta olles on vististi just need kõige aplamadki. Teisest küljest tekib aga ametnikus väike lootuse sädemekene: Kui minna ja ajada ka barett pähe ― vast pääseb siis sellest uuest ümberkorraldusest ehk terve nahaga üle?
Ja nii elabki ametnik praegu hirmu ja lootuse vahel. Loomulik, et vabsid oma rakukesed tööle on pannud, kelle ülesandeks on siis mehikesele aina leili juure anda ja pea kuumaks kütta.
Läheb siis niisugune mahasurutud ametnik ka omale baretti nõutama. Seal tabab teda uus üllatus: oma “erakondlasest” ülemuse leiab ta seal juba ees.
On aga teisi juhuseid, kus see üllatus sugugi üllatus ei olegi. Tuleb ette, et ülemus, kes kõik erakonnad läbi vanderdanud, nüüd juba mõnda aega demonstratiivselt “Võitlust” kõige nähtavamal kohal ning igale “alamusele” ääriveeri mõista annab, kuhu see hääletama peaks. Tuleb ette, et Larka allkirjade korjajad ametnikku just sellega terroriseerivadki: Kas teie ei teagi, et teie ülemus ammugi on vabs? Kas olete mõelnud, kuidas see teie teenistuslisele tulevikule mõjuks, kui teie nüüd tagasi hoiaks?
Tuleb isegi ette koomilisi juhuseid. Ülemus on “vabs” ja ähvardab oma alamate kohta: küll teid sikusarve saab keeratud, kui kord võim meie käes!
“Alam” on aga ka omakorda “vabs” ja vibutab vaimus ülemuse poole rusikat: Küll sulle näitame, kui kord võim meie käes!
4. Suurkodanlane.
muudaSuurkodanlane on siin võetud muidugi Eesti mõõtudes. Esinevad Tallinnas laialt tuntud isikud, kelle nimed nimetamata jätame, kuid tarbekorral teatada võime.
Peame meele tuletama, et nagu varemgi, ei ole siin ette toodud arvamised mitte kogu kihi arvamised, vaid tüübilised nende seast, kes vabse pooldavad.
Üks kaubandustegelane:
muudaMeie ootame vabadussõjalastelt, et
demokraatia ära kaotatakse ja üldine hääleõigus piiratakse.
Pole kellegi asi, et igasugusel sitsipükstes mehel või hoolealusel ja pensionäril on hääleõigus. Hääleõigus peab olema ainult sellel, kes makse maksab. Niipalju kui keegi makse aksab, niipalju olgu ka hääleõigust. Puhtkodanline kord peab maksma saama.
Meie rahvahulkade elatistase on liig kõrgeks aetud. Seda ei kannata meie majandus välja. Rahvas on liig laialt elama hakanud. Ta peab õppima jälle ka pennigi hindama.
― Kui vabsid ise tahavad just massile toetuda?
― Noh, küll nad seda massi mõistavad ka ninapidi vedada. Kui võim käes, küllap siis on aega pööblit erakonnast välja puhastada!
Üks majandus- ja poliitikategelane, kes vabsidel kandideerib:
muudaMeie tahame isikliku eraalgatusele vabaduse anda ja
igasuguse kollektivismi majandusest ja riigielust juurtega välja kitkuda.
Ei ühistegevuse ega ka oma enda majandamise kaudu ei pea riik majanduse vahel segama.
Kuid põllumehe peame riikliku eestkostmise (kuratelli) alla võtma. Põllumees ei ole osanud oma majapidamisega hakkama saada, sellepärast tuleb temale piir panna.
― Teie lubate aga nüüd rahvale sootuks teistsuguseid asju?
― Lubadustel pole suurt tähtsust: inimesed unustavad nad ära.
― Aga teie võtate oma erakonda lihtrahvast, kes just lubaduste pärast tulnud?
― See ei ole meie liikumise tuum. Iga liikumisega tuleb rämps kaasa, ― pärast võib ta välja kihutada.
Kaupmees-tööstur, kellel sugulussidemed vabside juhtivais ringides.
muudaMiks ma vabse toetan? Ma loodan, et vabside liikumine kukutab demokraatia ja toob autoritaarse riigikorra, kus
ka jõukas inimene võib vabalt elada.
Praeguse Eesti korra juures rikas inimene õieti elada ei saa. Niipea, kui sul on 8-toaline korter, tuleb kohe maksuinspektor ja virutab sulle mitmekordse tulumaksu. Kui rikas saab vääriliselt elada, siis ei pruugi ta oma kapitali välismaale peita ega oma luksuslikke kulutamisi kodumaal häbeneda.
Peame muutma ka oma üldpoliitika ja revolutsiooni jäänustest loobuma. Ei ole mingit mõtet ülistada meie maauuendust. Kui revolutsiooni saavutust peaksime seda just häbenema.
Peame muutma ka oma välisorientatsiooni.
Peame ära leppima sakslastega.
Meie olime seni liitriikidele puhvriks Nõukogude Venemaa vastu, sellepärast toetati meid sealt. Nüüd on aga liitriigid ise Venega ära leppinud ja meie oleme jäänud omapead ilma toetuseta. Poola ja Läti toetus ei tähenda meile mitte midagi. Peame valima uue suurtoetaja, kes meile ka majanduslikult võib seljatagust anda ja see on ― Saksamaa. Meie seisame talle juba niikuinii kõige lähemal kultuuriliselt. Tema huvi meie vastu on ka kõige elavam. Olen kindel, et kui saaksime Saksamaaga tolliliidu, siis see meid majanduslikult paljugi aitaks.
Üks vabside finantseerija.
muudaSiin käivad meie pool soomlased ja pakuvad meile
Suur-Eestit.
Neil on praeguste Saksamaa valitsejatega väga head suhted ja sakslased olevat neile garanteerinud, et tulevane Suur-Soome, kuhu kuuluks ka Eesti ja Soome hõimud Venemaalt, jääks iseseisvaks. Läti ja Leedumaa läheksid aga Saksamaa alla. Saksamaa võtaks enda peale Soome-Eesti toetamise Venemaaa vastu. Muidugi tuleks meil siis ka koduste sakslastega kokku leppida.
Tallinna vene kaupmees:
muudaKuidas selle peale tulite, et vabsidele nii suurt raha annetada?
Mis mina nüüd ― kõigest 400 krooni. Kui juudidki annetavad, ― kus siis mina veel? Aga vaat V. lollpea, ― tervelt 4000 krooni pani lauale.
― Noh, käiakse peale. Ja peale selle ― lubadusi antakse.
― Mis lubadusi?
― Lubatakse, et tuleb “старый режим” (vana kord).
― Mis vana kord?
― Nagu tsaari aegu.
― Kuidas see võimalik oleks?
― Nagu te ei tea? Mäletate isegi kuidas tsaari aegu kaupmehe elu oli. Pistsid okolotschnõile, pistsid pristavile, pistsid politseimeistrile, pistsid kui vaja kubenerilegi.
Aga selle eest ― elasid kui Kristusel põues. Ei mingit külgehakkamist kuskilt. Tegid mis tahtsid.
Üks kirikuõpetaja:
muudaMeie ei taha enam valimisi. Ei riigis, ei kirikus, ei kuskil. Oleme neist ära väsinud, tahame rahu. Tahame, et oleks autoriteet riigis ja autoriteet kirikus, et
riik peaks kiriku üleval,
korjaks maksud, maksaks palgad ka kaitseks kirikut lahkuskude vastu.
5. Sehvti kütid.
muudaMõni aeg tagasi ei suutnud üks endine sotsialist küllalt imestada, et meie ärimeeste hulgas ei leidunud tüüpe, kes oleksid teinud katset finantseerida mõnda maksva riigikorra vastast poliitilist liikumist. Kui enamlased 1924. a. 1. detsembril mässu korraldasid, siis oli see endine sotsialist veendunud, et selle mässu telgitagustes peab leiduma mõni sarnane ärimees, kes aidanud seda mässu finantseerida kui mitte just omal arvel, siis vähemalt piiri tagant saadud summade edasiandmise teel. Kuid mitte midagi sarnast avalikuks ei tulnud. Ja sellest pidi järeldama, et kuni 100 prots. ärimehi on kõik truud maksva korra vastu.
Vene ajal sarnast 100-protsendilist truudust ei olnud. See isik teadis nimetada isegi Tallinna ärimeeste nimesid, kellelt olla võinud teatavate ülesannete täitmise puhkudel vastava kaardi ettenäitamise peale kuni 200 rubla toetust maksva korra õõnestamiseks välja pumbata. Venemaaal leidus tööstureid ja kaupmehi, kes andsid revolutsionääridele sadasid tuhandeid rublasid korraga (nagu Morosov). Peaaegu igal revolutsioonilisel liikumisel on olnud oma ohtra käega finantseerijad.
Vene revolutsioonilise liikumise finantseerijad said aga revolutsiooni keerises väga kurva saatuse osalisteks ja nende saatus sai meie ärimeestele väga mõjuvaks hoiatuseks, et maksva korra hävitamine sarnaneb tulega mängimisele.
Kuid viimasel ajal on see hoiatus meil peaaegu unustatud.
Nüüd võib sageli kuulda meie ärimeeste ringkondades ütlust, et see ärimees olevat tobe, kes ei märka või ei taipa õigel ajal anda raha sellele poliitilisele liikumisele, kes on meil võtnud sihiks hävitada meie demokraatlikku riigikorda. Vabariigi algaastatel ristiti nrid ärimehi tobedateks, kes ei teinud kaasa schiebungeid litsentsidega ja muude sahkerdustega. Nüüd on uued ajad ja nüüd spekuleeritakse uute võimumeeste peale päris suurte summadega, et tellida ette midagi endise litsentsi taolist.
Läinud aastal oli üks meie ärimeestest annetanud meil maksva demokraatliku korra hävitajale poliitilisele liikumisele 2 miljonit senti korraga. Kui temale tähendatud, et kui ta sarnaseid äriliselt absurdseid operatsioone ettte võtab, siis pole ta enam ärimees, siis olevat ta kiidelnud, et ta olevat just hea ärimees, kuna see operatsioon pidavat tooma temale nii suure kasu, mille sarnast teised ei saavat uneski näha.
Kõigepealt saavat tema need 2 miljonit kogu summas tagasi. Tarvis olevat ainult ära oodata, kuni finantseeritava liikumise juhid võimu juure saavad, kuna siis maksetavat temale need miljonid riigikassast välja. Riik ja rahvas olevat kohustatud kõik selle liikumise juhtide riigi etteotsa upitamise kulud ära tasuma.
Kuid sellega pole operatsioon veel mitte lõppenud, vaid alles alganud. Tänutäheks õigel ajal vastutuleku eest saavat see ärimees tubaka monopoli ühe suurema linna peale ühes maakonnaga. See monopol pidavat võimaldama temale 1 miljon senti puhastkasu kuus.
Üks meie laevaomanikkudest ei suutvat tasuda intresse oma võlgade pealt ühele riiklikule pangale ja pikendavat omi võlgasid juba kauemat aega, kuid vabadussõjalaste liidule maksvat ta korralikult iga kuu 50.000 senti.
Temale olevat antud lubadus, et kui nemad saavad võimu, siis võimaldavat nad selle laevaomaniku võlgu nii soodsalt fundeerida, et ta saab veel uut laenu juurde.
Üks meie suurematest tööstusettevõtetest, kes tooresainete suhtes ripub täielikult ära riigist, toetab vabside liikumist, et saada tulevikus riigilt tooresainet nii madala hinnaga, et see ettevõte suudaks siis katta kõik seni majanduskriisi ajal saadud kahjud.
Väiksemate ärisuuruste juures on vabsistumise põhjuseks harilik
“taskutiisikus”.
Need olevat küll väga korratud toetajad rahalises mõttes, kuid selle eest on nad ägedamad agiteerijad oma klienteeli ja tutvuskonna seas.
Suuremad toetajad on ettevaatlikud, kuna võidu lootused võivad ka mitte täituda. Väiksel pole aga midagi kaotada.
Äriringkondades räägitakse juba läinud suvest saadik, et kui keegi ärimees on ennast vabsiks kuulutanud, siis peavad tema rahalised asjad halvad olema. Vabside rongikäigud olevat osalt üheks informatsiooni allikaks ärimeeste krediidivõim kohta. Olevat tarvis ainult üles märkida, mis ärimehed seal kaasa marsivad. Häda ajab ju härjagi kaevu.
Kas kõik vabside toetajad ärimehed just põhimõtteliselt autoritaarset riigikorda pooldavad, see küsimus ei näi olevat esialgu tähtis, kuna pearõhku näikse pandavat maksva korra kukutamisele.
Paljud on omal ajal haljale oksale jõudmas just tänu segasele ülemineku ajajärgule, mis järgnes vana riigikorra hävinemisele ja kestis kuni uue vabariikliku korra konsolideerumiseni. Kuid paljud neist on juba jälle endiselt raskes seisukorras. Need ärimehed ihaldavad pöördeaegade kordumist, et saaks veel kord “kalu püüda”.
Majanduskriisis pöörduvad kõigi silmad riigi kui kõikvõimelise päästja poole.
Tööta jäänud töölised on alati kriisi ajal pöördunud nõudmisega riigi poole, et andku riik neile tööd ja leiba. Kapitalistid on kõigi kriiside ajal otsinud oma kapitalidele varjupaika, mahutades neid riiklikkudesse väärtpaberitesse. Seda viimast nähtust on riigid ära kasutanud laenude konversioonideks.
Kriisi ajal kaob usk eraalgatusse ja eraettevõtlikkusse. Selles peitub kriisi teravnemise psükoloogiline põhjus. Töölised ei lepi ettevõtjatega töötasu alandamise asjas, kuna neil on kadunud usk, et eraettevõtlikkusega veel midagi korda saata suudetakse. Sel teel suureneb tööta olek iseendast. Kapitalistid püüavad päästa omi kapitale tööstusest ja kaubandusest ja suurendavad kord alganud majanduse kokkutõmbamist otse endi kahjuks. Suuri kapitale hoitakse pankades tegevuseta.
Kuid samal ajal süüdistavad nii ühed kui teised valitsust, et miks see ei suuda pidurdada majanduse kokkutõmbumise protsessi. Sellel pinnal ongi tekkinud rahulolematus maksva korraga.
Majanduskriisi aegses õhkkonnas on lootusetuse meeleolu sageli levinenud imekiirelt. Pangapaanika võib kergesti vahelduda riigipaanikaga. Ja kui siis leidub riigis mõni tähtsam küsimus, mis on aastaid vaieluse all olnud, kuid jäänud lahendamata, siis kujuneb see haigeks kohaks, kust majanduskriis poliitilise tormina välja lööb. Meil rippus õhus põhiseaduse muutmine ja läinud suvel tekkis tema ümber torm, mis ähvardas hävitada meie iseseisvuse alustoed. Küsimus on nüüd lahendatud, kuid paljud soovivad, et tekkinud torm kestaks edasi, kuna ta pole veel kellelegi võimaldanud kasusud, mis arvestatavad majanduslikkudes hüvedes.
6. Lähedalseisjate tähelepanekud juhtidest ja nende plaanidest.
muudaToome lõpuks veel tähelepanekuid neist isikutest, kes vabside liikumisest osa võtnud või sellele lähemal seisnud.
Pärast kindral Põdderi haigestumist ja surma läks juhtiv osa vabadussõjalaste liikumises üliõpilaste
korporatsioon “Sakala” vilistlaste
kätte. Sinna kuuluvad Tallinnas advokaadid A. Sirk, T. Rõuk, Jalakas, P. Telg, Pessa, “Võitluse” tegevtoimetajad J. Libe ja Rasmus Kangro-Pool, Tartus advokaadid kol. Kubbo, O. Rütli, K. Grau j. t.
Korporatsioon “Sakalat” iseloomustab igivana vaen Eesti Üliõpilaste Seltsiga, kust see korporatsioon omal ajal lahkunud, ja “Sakala” vilistlaskogu esimeest O. Rütlit ― igivana vaen J. Tõnissoniga. Kui J. Tõnisson ja Eesti Üliõpilaste Selts pooldavad demokraatlikku riigikorda, siis peab “Sakala” tingimata pooldama midagi teistsugust.
Tartus asuvad EÜS ja “Sakala” konvendi korterid kõrvuti ja vabside liikumise kohta käib seal kõnekäänd: “Sakala” tahtvat omale avada avarama vaate vaksali poole (EÜS korter on vaksali ja “Sakala” vahel). Ka räägivad “Sakala” mehed, ― nüüd tahame meie hakata kohti saama!”
“Sakala” keskpunktiks on vann. adv. Oskar Rütli, jõukas Tartu advokaat, ärimees ja majaomanik, Soome konsul, endine tõnissonlane ja Vene riigiduuma liige, kes J. Tõnissoniga hiljem tülli minnes sai selle vihasemaks vaenlaseks. O. Rütlil on ammused sidemed Soome parempoolsetega, kes on teatavasti saksasõbralikud. “Sakalast” oli pärit üliõpilane Link, kes 1918. a. alul käis Maaliidu nimel läbi rinde Saksa vägesid maale kutsumas. Saksa okupatsiooni aegu võttis O. Rütli saksasõbraliku kursi ja läks beiradiks, mille eest ta okupatsiooni lõpul parteikohtuga Maaliidust välja heideti.
Kõigist Balti riikidest tunnistab meie vabside “Võitlus” ainult Soome lapualasi. Läti ja Poola vastu on ta nii külm, et ei märgi nende aastapäevigi. Hitleri Saksamaa avaliku ülistamise jättis “Võitlus” vast siis ära, kui nägi, et see rahvast tema vastu umbusklikuks teeb. Kuid suusõnalises propagandas mängib Hitleri Saksamaa endiselt mõõduandvat osa ja sealt laenatud on kõik suuremad “mürtsunumbrid”.
Vabside
juhtide seas
on fantastilisi unistajaid, nagu luuletaja adv. F. Karlson, kuid neil pole mingit mõju. Aktiivsem juhtkond koosneb isikutest, kellel elus kuidagi halvasti läinu. Paljud vabside juhid on sunnitud olnud kas tegevast kaitseväest või politseiteenistusest lahkuma. Nõnda kolonelid Seiman (sõdurite peksmise pärast), F. Kapsi (sidepataljoni ülemana ostis kroonule kaupa Harju tänava elektriärist, kus ise osanik), kolonel Kubbo Tartus, kpt. Holland Viljandis, kpt. Laaman[n] Võrus.
Politseist olid sunnitud lahkuma või degradeeriti Narva “juht” Podrätsik (altkäemaksu võtmise eest) ja Haapsalu “juht” “Astoria” skandaali kangelane Räästas.
Osa juhte on ― seljatagused vabadussõjalased, nagu vabadussõja aegne Tallinna komandant T. Rõuk ja Tallinna rahvaväe ülem, uus linnavolinik Schwarz. Presidendi kandidaat kindral A. Larka ei saanud vabadussõjas üldse Pagari tänavalt rindele, kuigi nüüd vabside lehtedes kinnitatakse, nagu oleks ta vabadussõjas oma tervise kaotanud.
Juhid, nagu A. Sirk ja P. Telg, on kuulunud rinde väeosasse paar-kolm kuud.
Tunduva osa vabside juhtidest moodustavad optandid ja muulased, eriti saksameelse. Nii on sõjaväe arst Gottfried Dunkel, herrnhuuterite perekonnast, kodukeel veel hiljuti saksa keel, “Võitluse” üks tähtsam juhtkirjanik (“Mittepoliitiku” varjunime all) ja loeb end Eesti tulevaseks välisministriks. Friedrich Kapsil on kodukeel saksa keel, nagu ka K. Graulgi. Tallinna linapea kandidaat adv. J. Tannebaum oli okupatsiooniaegne “beirat”, nagu O. Rütligi. Saksameelne mees on ka “Võitluse” juhatuse liige Teodor Rosenvald, Fahle direktori vend, 1917. aasta sotsialist-revolutsionäär.
On rida juhte, kes end vihastanud vabsiks, näiteks Pärnu vabside mitteametlik juht sõjaväe arst dr. Nirk, kes maru-vabsiks läks, kui riigikogu seadusega keelati tal teenida ühtaegu kahel kohal: sõjaväe ja linnaomavalitsuse arstina.
Plaanid.
muudaVabside keskjuhatus on selles teadlik, et põhiseadusliku korra juures ta oma erakonda koos hoida ei saa, sest ära nähes, et antud suuri lubadusi ei täideta, pööravad valijad talle varsti selja. Seepärast ei või vabside erakond kellegagi ka koalitsioonigi astuda. Temal on ainult üks võimalus: kas kõik, või mitte midagi! Kas kõik kontrollitu doktaatorlik võim, või ― kui ei, siis algab kohe lagunemine.
Vabside juhtidel ei ole lootust riigikogus enamust saada. Kuid seks tahavad nad kõik rattad käima panna, et saada oma kätte presidendi koha ― kui mitte esimesel, siis teisel valimiskäigul. Presidendi isikul ei ole sealjuures mingit tähtsust. “Olgu kas või puupakk”. “Olgu kas või telegraafipost”. Peaasi, et ta oleks oma mees ja oma erakona sõna kuulaks.
Vabside presidendi ainukeseks ülesandeks on siis ― määrata oma mehed kõrgemate sõjaväe ja administratsiooni kohtadele, kaotada dekreediga ära sõna, trüki, koosolekute ja muud vabadused, muuta erakonna löökrühmad abipolitseiks riiklikul palgal, saata laiali riigikogu ja panna siis toime “Hitleri valimised” uude riigikogusse, mis ka riigikogu peab andma vabside kätte. Kui see saavutatud, siis tuleks üldine “tasalülitamine” juba iseenesest. Siis loodetakse, et lubaduste täitmist enam üldse keegi küsida ei tohi.
Kuna Eestis sõjaväe kulud juba niigi suured, ja neid tunduvalt vähendada ei saa, tooks löökrühmade riigi kulule võtmine ― finantskriisi. Et rahvast siis majanduslikust kokkulangemisest päästa, oleks paras aeg teostada tolliliitu Saksamaaga. Kuna “Zollunion ist Vollunion” (tolliliit on täielik liit) ja liitumine suurriigi tolliringiga tähendaks väikeriigile oma iseseisvusest loobumist, siis võib sarnast lõikavat operatsiooni ette võtta alles majandusliku kokkuvarisemise ähvardusel, et seega maale vähemalt ajutistki hingetõmbust andma.
Neist kaugematest väljavaadetest selgub ka, miks niihästi Balti, kui ka Saksamaa hitlerlased Eesti vabside liikumist kogu aeg niisuguse vaimustusega tervitavad ja miks temaga tihedat sõprust peavad Soome saksameelsed lapualased.