Kasutaja:Oop/Tõde ja Õigus/I köide/VII peatükk
Tõde ja õigus, I köide, VII peatükk
muudaNelipühad olid Vargamäe Eesperes tähtsaks sündmuseks: siis tutvusid nad ümbruskonnaga, neist said niiöelda omad inimesed.
Õllekannu kergitades küsiteldi Andrest, millal mõtleb ta sõnnikut vedada ja kas teeb ta seda omasoodu või kuidas. Kui selgus, et niihästi Tagapere kui Aaseme ja Hundipalu võtavad selle töö enne käsile kui Vargamäe Eespere Andres, lepiti kokku, et tema saadab oma sulase ja tüdruku ühe või kahe hobusega naabrite juurde päevi ette tegema, kust siis omakorda inimesed ja hobused ilmuvad tema sõnnikut vedama. Nõnda said kõige raskemast ja mustemast tööst nagu omamoodi pidu– ja lõbupäevad, kus üksteise võidu higistati, lori aeti ja õhtul kas või tantsugi löödi, kui paras kilk peas oli.
Vargamäe Andresel polnud tänavu sellest hulgana töötamisest suuremat tulu loota, ennem küll kahju karta, sest tema lautades oli vististi vähem sõnnikut kui ühelgi teisel naabril. Endisel peremehel oli niikuinii loomi vähevõitu ja neilegi ei raatsinud ta viimasel talvel põhku alla panna, vaid vedas selle oma uuele kohale, selle põldude rammuks.
Määratud päeva hommikul ilmus Vargamäe Eesperre kuus hobust, nii et omadega kokku sai kaheksa. Juba keskhommiku paiku oli näha, et kui kõigi kaheksaga ühtesoodu vedada, siis on sõnnik peaaegu lõunaks väljas. Et käes olevat tööjõudu õieti kasutada, pani Andres peale lõunat kolm hobust kündma – värskelt laotatud väetist sisse ajama.
Peremees ise oli väljal maha laskmas. Küll kaapas ta kabliga ettevaatlikult, tehes võimalikult väikesed hunnikud ja jättes neile võimalikult laiad vahed, aga ei ühti: tükk kesa jäi tühjaks. Ainuke lootus: ehk saab sügise poole sinna midagi peale vedada, muidu ei maksa seemet maha pildudagi.
Tühja kesa nähes läks Andrese meel nukraks. Tundus, nagu oleks ta kellelegi ülekohut teinud või kedagi petnud. Lohutuseks oli ainult mõte, et tulevikus peab Vargamäe lautades rohkem sõnnikut olema. See lahutas pisut meelt, nii et peremees võis ka teiste tujust osa võtta.
See oli aga täna kõige helgem, sest humalavee kõrval ei puudunud ka porujomm. Lõunavaheajal oli teisepere Kaarel oma hargivarre juba katki tõstnud, mis Andresele tõendas, et rõõmuvett oli saadud tarbeks, isegi liiga. Kui veel lisada, siis võivad ka teised hargivarred murduda ja nõnda jääks töö lonkama.
Laudast kostis vali meeste lori ja hobuseid aeti suure häälega, nii et see põllule laotajate kõrvugi kostis. Võib–olla just sellepärast, et mehed nii valju häälega hobuseid ajasid, sattusid ka laotajad tujju, nagu oleksid nad lilli noppimas või marjul, ja meeste häältele vastuseks kõlas hele naer ja kiljumine.
Mida enam lähenes õhtu, seda enam valjenes meeste hääl ja seda heledamaks said naiste kurgud. Mõni seda teab, kui valjuks ja heledaks Vargamäe Eesperes kõik oleks muutunud, aga õigel ajal lõppes sõnnik laudast.
Viimaste koormatega tulid tõstjad ise väljale, et oma silmaga näha, mis need tüdrukud seal kilkavad.
Aga tüdrukud ei kilganudki nii väga, kui mõni täismees sõnnikukoormaga tuli. Selle asemel lasti kätel käia, nii et hoia silmad lendava sõnniku eest.
Viimasena ilmus oma koormaga teisepere Kaarel. See oli mees, kelle järele nilpasid tüdrukute keeled, sest sel oli jaksu ja kuraasi. Vargamäe Eespere peremehe vastu ta nelipühil küll ei saanud, aga seda tüdrukud ei arvestanud üldse mitte.
«Minu oma on see viimane, kallis teisepere peremees,» ütles Kaarel heas tujus.
«Napp on see küll, aga põle midagi parata, kui rohkem ei anta,» vastas Andres.
«Küll annaks,» kinnitas sulane, «annaks juba hea õlle ja kange viina eest, aga otsas, ei enam. Kui rohkem tahad, peab tegema.»
«Otsas on ka õlu ja viin,» ütles peremees.
«Seda leidub ikka veel ankru uurdes ja pudeli põhjas tilgake,» arvas Kaarel.
«Kas ikka veel vähe saand?» hüüti tüdrukute poolt vahele.
«Kisa kostab juba kirikuni,» ütles oma pere Mai nagu etteheitvalt.
«Aga kelle kisa see lautagi kõrvad lukku pani?» küsis Kaarel vastu. «Koer pistis õues ulguma, hobuste kõrvad läksid kikki.»
Mai kummardus, et oma magusat naeratust varjata:
Kaarel oli tema kiljumist tähele pannud. Kaarel võibolla aimaski, miks Mai nõnda kiljus.
«Kaarel, viid sa mu koju?» küsis Tagapere Miina endi sulaselt.
«Kus mul see kodu on,» vastas mees lõõpivalt, «isegi alles teise toanurgas.»
«Võtad mu sõitma?» küsis tüdruk uuesti.
«Traavel väsind ja tõld sitane,» vastas sulane nüüd.
«Tuleks nõndagi,» ütles tüdruk.
«Kuhu sa ikka tuled, kui mina ei lähe,» lõõpis sulane edasi, ise aga pilgutas Eespere Maiele salakesi silma. Ja kui paras aeg kätte jõudis, kargas Kaarel püsti vankrisse ning karjus:
«Säuka! Kes saab kõige enne?»
«Mina!» hüüdis Mai ja oli krapsti vankril poisi selja taga. Hobune pistis jooksu, teised laotajad jäid sinnapaika.
«Kabligi jätsid teised maha,» ütles peremees.
«Mis nüüd kablist, saaks aga tüdruku peale,» ütles saunatädi, kes ka laotajate killas oli.
Aga Kaarel ei ajanudki nii väga, kui oli teistest eemale jõudnud. Ei, ta laskis hobusel üsna pikkamisi astuda. Ka ei jäänud ta püsti seisma, vaid võttis istet ja laskis Maiel oma põlvile toetuda: nõnda oli tüdrukul pisutki puhtam ja viisakam.
Sellega oli Kaarlil oma plaan. See oli tal juba viimase koormaga väljale tulles. Nimelt tahtis ta Maiele öelda, et tema on kenam kui nende endi Miina, olgugi see noorem. Ta tahtis Maiele öelda, et tema meeldib talle rohkem kui kogu kõrvenurga tüdrukute kupatus kokku.
Ometi ei öelnud ta Maiele midagi selletaolist, laskis sellel ainult põlvele istuda, et oleks pisutki parem ja puhtam istuda sõnnikuveo–vankril, pani oma parema käe talle ümber piha ja juhtis pahemaga hobust. Peaaegu oleksidki nad nõnda toa juurde sõitnud, ilma et Kaarel sõnagi oleks lausunud, sest armuavalduseks polnud ta küllalt «kumamisi». Ometi viimaks sai ta sellega hakkama, sest ta küsis tüdrukult:
«Mai, kus sa magad?»
«Kaarel, metsas kuuse otsas,» vastas tüdruk kelmikalt.
«Kas aidas?» päris poiss.
«Ei, sealaudas,» naeris tüdruk.
«Või lakas?»
«Villavakas,» naljatas tüdruk edasi.
«Ütle ometi,» painas Kaarel.
«Otsi ometi,» palus Mai.
«Ma tulen täna.»
«Parem tule homme.»
«Täna on etem.»
«Ülehomme veel etem.»
«Ma räägin tõsiselt, Mai.»
«Mul on nutt varaks, Kaarel,» naeris tüdruk poisi põlvil.
«Tead mis, Mai?» ütles poiss.
«Ei ma tea ega tahagi teada,» vastas tüdruk, endal süda aga aina hüppas sees.
«Kui teeks õige pulmad.»
«Ja sõidaks sõnnikuvankril kiriku,» naeris Mai, endal aga tõepoolest peaaegu nutt varaks, sest tal tuli äkki meelde, et mitte esimest korda ei tehta temaga pulmadest juttu. Ta kargas poisi põlvilt üles, songutas kõigest jõust ohje ja nõnda sõitsid nad mürinal toa juurde, ise kisades ja karjudes, nagu poleks nende vahel peale lõõpimise midagi olnud.
Kodus läks varsti mürgel lahti, kätepesemisel nimelt. Tuldi mõttele, et peremeest peab kastma, on ju tema täna esimest päeva sõnnikuveos. Kastmine algas ainult käega pildudes. Aga peremees võttis veevanni ja kallas selle pildujaile kaela. Keegi ei oletanud, et peremees nalja nii tõsiseks pöörab. Kogu õu oli äkki kiljumist ja karjumist täis, sest igaüks kahmas mõne riista kätte ja vinnas teisele vett kaela, oli see külm või soe. Joosti ja aeti üksteist taga. Nii mõnigi poiss või tüdruk oli üleni märg. Aga ei olnud märjemat, kui oli oma pere Mai. Põhjuseks oli vististi see, et tema ise nii agar oli teisi kastma. Aga tema pillutud veega oli imelik lugu, kõik panid tähele, et oma pere Maie kasteveega on väga imelik lugu: sest viskas ta selle kuhu ta viskas, ikka sadas ta teisepere Kaarli kaela. Samasugune arusaamatu lugu oli ka Kaarli läigitatud veega: paiska ta või vastu sinist taevast, ikka sorisevad sellest teisepere Maie riided.
Kõik, kes seda imeasja nägid – ja seda nägid kõik –, mõistsid, et Maiel ja Kaarlil peab midagi olema või et neil peab midagi tulema, muidu see ei või olla. Nõnda oli siis Mai esiteks jumalamuidu hobu ohje songutanud ja suure kisa ning mürinaga koju sõitnud, sest kastevesi jutustas teistele niikuinii varjatud saladuse ära.
Aga asi oli üsna loomulik: Kaarel oli tugevamaid mehi, Mai matsakamaid naisi. Pealegi oli Maiel valge pea ja nii vaiksed ning sinised silmad, et poisid neist kohe marru läksid. Need polnudki nagu Maie omad silmad – niisugused olid nad.
Kui Mai endale aidas kuivad riided oli selga pannud, paistsid tema silmad Kaarlile veel sinisemaina ja vaiksemaina. Sellepärast ei saanud ta kuidagi muidu, kui pidi klimbisuppi ja sealiha peaaegu pimesi sööma, sest vahetpidamata piilus ta Maie poole. Ka unustas ta, kui palju ta peab sööma, nii et ta kõhule kippus liiga tegema.
Mai sellevastu ei saanud toitu suust alla. Supi sisse kastis ta lusikat ikka veel, aga liha jättis hoopis puutumata. Mai oleks ehk supigi söömata jätnud, kui mitte tema lusikas Kaarli omaga ühe kausi vahet poleks käinud: Kaarli lusika pärast kippus Maie lusikas kaussi. Juhtus nõnda, et Kaarli lusikas Maie lusikast klimbi ära nälpas. Aga sest polnud midagi. Mai oleks hea meelega kõik klimbid kausist Kaarli lusikasse korjanud – oleks korjanud selle külma vee eest, mis Kaarel talle õues kõigi silmade all kaela kallas.
Kui Kaarel peale sööki Maielt uuesti tema magamispaika küsis, ei saanud see muidu, kui pidi vastama nagu kord ja kohus.
«Tulen täna,» ütles Kaarel siis.
«Ää täna tule, Kaarel,» palus tüdruk, sest ta kartis poissi. aga veel rohkem iseennast. Vastuseks kordas poiss kindlamalt:
«Tulen täna ... kui kõik on magama läind.»
Maiel oli nii hea kartes ... Poiss tuleb kui varas öösel. Aga aidauks on seestpoolt haagis, haak ja obadus on tugevad. Mai võib kogu ööks haagi ette jätta, eks tulgu siis poiss. Tulgu Kaarel, küllap näis, kuidas ta tuleb. Maiel on nii hea meel, et ta kardab Kaarlit ja et uksehaak ning obadus on nii tugevad.
Hea meel on ka peremehel ja perenaisel sängi minnes. Oli tüli ja kulu mis oli, aga nüüd on sõnnik väljas ja suur hulk temast sissegi küntud. Ainult kahju, et teda nii vähe oli, sellest on tõesti kahju. Aga tulevaks kevadeks peab teda vähemalt nii palju olema, et kaheksa hobusega saab päevotsa käristada. Tingimata nii palju. Selles sõnniku–unistuses uinuski Vargamäe Andres. Sest nagu Mai lootis Kaarli pillutud külmast veest eluõnne, samuti nägi Andres rohkemas sõnnikus paremat tulevikku Vargamäel.
Ainult Krõõt, Vargamäe noor perenaine, temal ei olnud täna unistusi oma mehe kõrval. Tal oli ainult tundmus, et tema on tõesti perenaine, kel on rasked kohused. Kui aga saaks liikmed välja sirutada, et homme suudaks õigel ajal tõusta! Ainult liikmed välja sirutada!