Kas on meil karta sõda
| ||||||||||||
Laupäeva õhtul 3. jaanuaril kõneles ohvitseride keskkasiinos wabadusristi wendade peopäewa aktusel kindral J. Laidoner praegusest maailma poliitilisest seisukorrast sõdade tekkimise seisukohalt waadatuna, kus ta kokkuvõttes ütles järgmist.
Ilmasõja lõppedes oodati igawest rahu
Sõja koledused olid inimeste peale nii tugewalt mõjunud, et ka suuremad poliitikamehed arvasid, et nüüd on sõdadel lõpp, peale seda sõda on kindlad võimalused igavese rahu loomiseks. Selle suure mõtte teostamiseks asustatigi Ameerika Ühendriikide presidendi algatusel rahwasteliit, asuti relvastuse wähendamisele.
Kuid on kõigest kümmekond aastat sellest möödunud. Ilamsõja koledused juba kahvatuvad, tekib uus põlv inimesi, kellele on need koledused ainult muinasjutuks ja juba kuulete kõnelevat siina ja seal uute sõdade võimalustest.
Kahtlemata on ka üks liik inimesi, kes sõdadest said suurt kasu ja nüüd harilikus seisukorras on surutud tahaplaanile, ka nemad ihaldavad sõda.
Igawest rahu ei saa olla
senikaua kui alles jääwad sõdade põhjused. Kui ringi vaatame, siis näeme, et neid on palju.
Iga rahuleping ise on uue sõja põhjuseks. Rahulepingud sõlmitakse ikka nii, et mõlemad pooled ei saa kunagi rahuldatud. Nii oli see ka ilmasõja lõppedes Wersaille rahulepinguga.
Rahwuslus on igas rahwas möödapääsemata wajaduseks, kuid rahvusline ülehindamine, rahvusline sallimatus wõib kergesti saada sõja tekkimise põhjuseks.
Ilmasõja lõppedes rahuldati Euroopas enam-wähem kõik rahvuslised küsimused. Kuid ega Euroopa pole maakeral üksi. Iga päev võib lugeda ajalehtedest, kuidas rahvuslised küsimused tekivad ikka teravamalt ja teravamalt päevakorrale ja ähvardavad tuua kaasa sõdasid.
Ühes rasvuslise küsimusega on lahutamatult seotud majanduslised küsimused ja tollimüürid. Kuid need võivad kujuneda üksikute riikide vahel sedavõrd teravaks, et põhjustada sõdasid. Sellega kaasas käib veel väljarändamise küsimus. on üksikuid rahvaid, kes väga tugevasti siginevad. Neil on möödapääsemata vajaduseks väljarändamine. Kuid igal pool on piirid suletud, kuhugile ei taheta võõraid sisse lasta. Ka see võib rahvaste vahekorrad teravaks ajada.
Ka teised abinõud, millest loodeti rahu kindlustamiseks väga palju, ei ole nende peale pandud lootusi täitnud.
Rahvusteliit on teinud rahu kasuks palju,
kuid et ta igal juhul sõdasid ära suudaks hoida, seda on raske öelda.
Rahvasteliidust jäid eemale Ameerika Ühendriigid, Nõukogude Wenemaa ja veel mitmed teised riigid, kellel on suur mõju rahvusvahelises poliitikas.
Relvastuse vähendamine
arvati olevat see, mis võimaldab sõdasid ära hoida. Kuid sõdida võib moodsate relvade puudumisel ka rusikatega, kui aga põhjusi selleks olemas.
Kuid hoolimata kõigist neist põhjustest ei paista praegu siiski võimalust peatseks sõjaks. Riikide ja rahvaste juhtimine on praegu veel ikka nende inimeste käes, kes kaasa tegid ilmasõja ega ihalda seda enam teist korda üle elada.
Sõja puhkemisega kardetakse sisemisi rahutusi.
See hoiab ära kodanlistes riikides sõja algatuse revolutsiooni kartusel, see hoiab ära ka Nõukogude Venemaa poolt sõja algatuse wasturevolutsiooni kartusel.
Kas on meil sõda karta?
See oleneb ära suurel määral meie suurest ida-naabrist. Arvan kindlasti, et need jutud, mis sealt alati laiali laotatakse, nagu tahaks keegi Nõukogude Wenemaa kallale tungida, on tuulest võetud.
Vaevalt võib loota, et ka N. Venemaa ise sõjakäiku alustab, ehkki see maa on väljaspool seisjale seitsme luku taga asuvaks saladuseks.
Üks on aga kindel, et väikestel riikidel muutub enesekaiste aasta-aastalt ikka raskemaks. Moodsad sõjariistad on sedavõrd kallid, et nende soetamine käib väikestele riikidel üle jõu.
Meil on põhjus olla alati valmis enesekaitseks, kuid meil ei ole erilist põhjust kartuseks.