Kaks läbiotsimist
| ||||||||
I.
Ilmasõja päevil 1916 a., kui Saksa väerind Väina jõe lõunakaldal Kemmernist Dünaburgiini ulatas ja Kuuramaa pealetungijate poolt oli okupeeritud, hakkas Venemaa suuremat dessantoperatsiooni valmistama, mida vaenlase seljataga taheti maale saata. Selleks rekvireeriti paljud suuremad kaubalaevad ning viidi Kroonlinna. Siin leiti aga, et kõiki laevu seks Kroonlinnas ei saa ette valmistada ning et mõned neist varakult Haapsalu tulevad saata, ning maaväge tuleks laevadele paigutada. Samal aastal 6. aug. saadetigi neli suuremat transportlaeva teele ning nende reis viis harilikku teed Pakri saartest mööda. Saksa veealune paat laskis Baltiski ligidal suurema veolaeva „Eliiisabeti" põhja. Et veolaevad kaitseta, põgenesid ülejäänud laevad Baltiski reidile.
Peeter Suure merekindluse staabis tuldi arvamisele, et muidu Saksa veealusel paadil ei oleks võimalik nii sügavale Soome lahte tungida, vaid tal pidi Pakri saartel toetus punkt olema, kus ta kauemat aega võis peatuda ja Vene laevastikku varitseda. Kahtlust kinnitas ka see, et saartel rootslased elavad, kes sõjale kaasa ei tunnud. 14. aug. ilmus Baltiskisse P. S. merekindluse shandarmite komando rittmeister ühes komandoga, et Pakri saari põhjalikult läbi otsida. Suure Pakri saare idapoolses osas on suurem talu, kus 1912 aastal Venemaa valitseja telk asus tema Baltiskis viibimisel. Siia tallu asutati staap ning jaotati soldatid 4—5 mehe kaupa rühmadesse. Juhatusi läbiotsimistel ei antud, Igaüks toimetas nagu ta seda oskas.
Sellel ajal, kui läbiotsijad saarel töötasid, pandi staabi talus rittmeistri käsul pajad kartulitega ja munadega tulele keema. Laua peale kanti suured virnad toitu, kus algas üldine sööming. Tuju tõstis omalt poolt kaunis kange koduõlu, mida naabritalust väikese vaadiga kohale veeretati. See sööjate tuju ei seganud, et suur läbiotsimine käimas, kus kodaniku isiku ja tema kodu puutumatust kõige jämedamalt rikuti. Ühe laua ääres istusid kaks shandarmi, kes kohale toimetatud saare elanikke üles kirjutasid.
Ilusa ilma tõttu olid aga paljud saare elanikud, kes kalapüügist elatasid, paatidega merele sõitnud ja majade uksed lukustanud. See muidugi läbiotsimist ei takistanud ning seda toimetati elanikkude äraolekul. Olid uksed elumajal kinni, tõugati ehk kangutati need lahti ja kus see korda ei läinud, võeti aken eest ning mindi sisse. Toas pöörati kõik pahurpidi ja soriti läbi. Juhtus olema kusagil rootsikeelne kirjavahetus, võeti see kaasa. Läbiotsimised sündisid muidugi ilma erapooletute tunnistajate juuresolekuta. Muidugi on saare elanikud kaunis vaesed, kuid nende keskel on vanad rootsiaegsed iseloomulised vabaduse pruugid alles jäänud ja neid pidi läbiotsimise tegu kaunis teravalt puudutama. Kus taludes inimesed juhtusid kodus olema, toodi neid soldatite vahel staapi ülekuulamisele. Mitmed kaebasid ja nutsid, soldatid olevat läbiotsimistel nende asju purustanud ehk seda või teist ära viinud.
Shandarmite rittmeister püüdis esiotsa mõnda kaebajat üle kuulata, kuid et kaebtusi liig palju, lõi käega ja andis selle töö noorema ohvitseri hooleks. See aga kaebajatega ei saanud hakkama, nimetas neid valelikkudeks ning kihutas minema. Kellegil vanaeidel oli läbiotsimisel 20 rubla Vene kuldraha leitud, mida noorema ohvitseri kätte anti. See hakkas eidekese peäle käima, miks ta kuldraha riigipanka pole annud, nagu seda riigi panga üleskutses öeldud. Kuldraha pistis ohvitser oma tasku, andes naisele sama summalise paberiraha vastu. Saare suuremas külas olid shandarmid kena neiu leidnud, kes Tallinnast siia kalu oli sõitnud ostma. Neiu toodi staapi. Et ta aga ära kohmetas, kinnipidamist haavavaks pidas ning jalamaid rahuldavaid vastuseid ei annud, siis saadeti ta mootorpaadiga Baltiski arestimaija.
Esimesel päeval jõuti Suurel Pakri saarel läbiotsimisega lõpule, ilma et otsimine oleks annud tagajärgi. Inimesed olid ärevuses, sest õiget läbiotsimise põhjust keegi ei teadnud ning seda ka kellegile ei kuulutatud.
Järgmine päev kulus ära läbiotsimisteks Väiksel Pakri saarel, kuid ka siin ei leitud kõige vähematki, mis Saksa veealuse paadi toetuspunkti saartel kuidagi oleks oletada lasknud. Kui meele tuletada, et sel ajal iga poliitiline läbiotsimine meelekibedust sünnitas, siis sai see saarel sündmuseks, millest kauemat aega veel räägitakse.
Kuid ei või arvata,et Vene administratsioonil meelega tahtmist oleks olnud saarlasi hirmutada, sest põhjus oli ometi tõsine. Kuid palju enam oli läbiotsimise toimetamisel laia vene lohakust, mille halvast mõjust läbiotsijad ise ei saanud aru.
II.
1918 aastal 5. oktoobril, Saksa vägede Tallinnas viibimisel, läks ühel õhtul puumaja põlema ning vali tuul kandis leegi edasi. Varsti põlesid 7 elumaja ühes kõrvaliste hoonetega, ning tull viis oma tegevuse tuletõrjujate ja vägede vastutöötamisest hoolimata lõpule, jättes peavarjuta üle 70 perekonna. Tulekahju ajal hakkasid põlevates majades püssipadrunid lõhkema, mis kustutamise elukardetavaks tegid, sest kuulidest olidki mõned haavata saanud. Nagu põlenud majade omanikud pärast seletasid, olid püssipadrunid majadesse punakaartlaste poolt maha jäetud.
Saksa korpuse ülemjuhataja, kes ise seekord tullekahjul viibis, andis viivitamata linna komandandile käsu, abinõusid tarvitusele võtta, et elumajad sõjariistadest ja laskemoonast saaks puhastatud. Juba sama aasta kevadel oli käsk antud kõiki sõjariistu ja laskemoona välja anda, kuid see käsk oli täitmata jäetud.
Mõni päev pärast seda anti ka Tallinna okupatsiooniaegsele politseile käsk Kopli tän. ääres asuvate punaste kasarmute juure koguneda. Siia toodi kaks roodu Saksa jalaväe soldatid. Tallinna komandant astus kokkutulnud meeskonna keskele ja pidas neile lühikese kõne, tähendades, et ülesanne selles seisab, et majadest laskeriistu ja lõhkeaineid tuleb ära korjata, selle juures seadusest piinlikult kinni pidades ja näidates, et läbiotsijad igasuguste juhtumistega kokku põrgates inimese isiku ja seaduse austamisest lugu peavad. Muu seas tähendas komandant: „Leiate teie kusagil voodist haige inimese jai teate teie, et tema voodi matratsi all püss on peidetud, mille äravõtmine haiget võiks ärritada, ehk tema tervisele kahju teha, siis jätke parem püss sinna. Kõigil kahtlastel juhtumistel otsustage asi kahtlusaluse kasuks. Pidage meeles, et isikupuutumatuse seadused head võivad olla. kuid et meie neid paremaks ehk halvemaks võime teha oma osavuse ja oskamise läbi."
Selle järele jaotati linn piirkondadeks ning 4—5 soldati saatel algas hulgaline läbiotsimine. Salgad liikusid mööda tänavaid laiali, igal ühel hoolega kättejuhatatud piirkond. Kõige pealt otsiti läbi pööningud, kuurid, keldrid, kõrvalruumid, aiad ja kõige viimaks elukorterid.
Harilikult tuli iga läbiotsija salga peäle umbes 50—100 elukorterit, kuna aga läbi otsiti umbes 1/3 Tallinna elukorteritest, s. o. kõik kohad, kus vähegi punakaartlaste jälgi võis leiduda. Otsimise tagajärg oli: leitud ligi kümmekond püssi, mõnisada padrunit, paar naela püssirohtu. Nurisemisi ega kaebtusi läbiotsijate teguviisi üle kuulda ei olnud, olgugi et okupatsiooniaja politsei alles hiljuti kokku seatud, selle koosseis kirju ning nende oskamatus silmnähtav.
Need on kaks nähtust võimude tegevusest ning nende juures ei maksa pikemalt peatuda, nad on iseenesest küllalt piltnikud.