Kaja/1934/02/28/Saksa leht K. Pätsi juubelist
| ||||||||||
Tallinna saksa leht kirjutab:
Nende ridade ülesandeks ei ole joonistada täiuslikku iseloomupilti Konstantin Pätsist, sama vähe kui siin kohal ei saa teha katset üksikult loetleda kõiki teeneid, mis Konstantin Päts on osutanud meie riigile, meie maale ja eesti rahvale.
Kui lehitseda koguteost, mis ilmunud K. Pätsi sünnipäeva puhul, siis selgub, et K. Pätsi elu on tihedalt seotud meie riigi saamislooga, samuti nagu ta on seotud oma rahva eluga viimase 35 aasta jooksul.
Oli aegu, kus K. Päts seisis teravas vastolus meie rahvaga. Meie ennesõjaaegsed juhi mäletavad veel hästi, et näit. Tallinna linnavolikogu vallutamist eestlaste poolt tuleb esmajoones kirjutada Konstantin Pätsi juhtimise arvele. Aga see ja teised mälestused ei tohi meid takistada pööramast tähelepanu eriti ühele faktile Konstantin Pätsi elus ja iseloomus, mis võimaldab ka meid otsekoheselt ja avameelselt astuda nende ridadesse, kes täna soovivad riigivanemale õnne: asjaolule, et oma rahva juhist, kes võitluspäevil esmajoones pidas silmas selle huvisid ja võimuseisukohta, on kujunenud riigimees Konstantin Päts, kes palju aastaid on seisnud riigi eesotsas, millesse ka meie lahutamatult kuuluma.
Kui meie balti sakslased oma riigivanema 60-dal sünnipäeval võlgneme talle põhjendatud tänu, kui palju suuremaks on talle siis veel ta oma rahvaliikmed ja lõpuks ka terve maa.
Rasketel aegadel, meie riigi loomispäevil, oli Konstantin Päts see, kes juhtis riigiasju. Mitte millegist lõi tema vastutava pea- ja sõjaministrina mitte ainult riigiaparaadi vaid ka sõjaväe.
Ja just sel ajal paistsid K. Pätsi mõõduandvad iseloomujooned ― ta tegelik meel tõsiasjadeks ja ta isiklik julgus, eriti teravalt silma. Konstantin Päts on kõik muud, aga mitte poliitiline doktrinäär. Muidugi, kui jälgida tema poliitilist arengut, siis paneb selles tähele ühtlast joont. Aga K. Päts pole iialgi olnud fanaatiline teoreetik, vaid ta on alati püüdnud mõista elu ja poliitikat, nii nagu ta oli antud silmapilgul. Raske poliitiline kunst, leida olemasolevaist tingimusist parimat ja võimalikumat, on tema iseloomule omasem, kui paljudele teistele eesti rahva juhtidele.
Meie ei tohi unustada, et tarkuse, õige poliitilise taktika ja ka poliitilise õnne kõrval, mis juba kord kuuluvad sellise edurikka riigimehe ellu, ta otsustaval tunnil alati on valmis olnud ennast isiklikult ohverdama. Eesti vabariigi raskemal ajal, 1918/19. a. pimedail sügis- ja talvepäevil, oli see Konstantin Päts, kes korra, kui talle selgitati seisukorra lootusetust, ütles: “Kui midagi muud enam üle ei jää, siis võtame ise püssid kätte ja võitleme Lasnamäel viimase meheni ründavate enamlaste vastu.”
keegi ei kahelnud siis, et ta tõesti valmis on teostama oma lubadust, ja oleme veendunud, et suurelt osalt just tema isiklikule ohvrimeelsusele põhjenebki see üldine lugupidamine, mida tuntakse tervel maal Konstantin Pätsi vastu.
Kui meie heidame pilgu tagasi oma riiklikule arengule viimase 15 aasta jooksul, siis näeme, et Konstantin Päts ei olnud ainult poliitikategelane, nagu paljud teised, kes valitsesid riiki, vaid, et ta suutis ka juhatada uusi teid. Ta oli esimene vastutav poliitikategelane, kes nõudis põhiseaduse parandamist. Tema algatusel loodi kaubandus-tööstuskoja ja põllutöökoja seadused.
Konstantin Pätsi elu on tüübiline meie maale ja ajaloole. Sest mitte rahulik ja vaikne ei ole olnud selle maa ajalugu, vaid alati täis rahutusi, võitlust ja häda.
Sellepärast vajab meie maa ka tugevaid ja elastseid võitlusnatuure, nagu on seda Konstantin Päts.