Kaja/1924/06/21/Kuldraha üksus ja kuldrahas lepingute sõlmimine
| ||||||||||
Kuldraha üksuse kindlaksmääramise ja kuldrahas lepingute sõlmimise seadus riigikogus vastu võetud. Kuldraha üksuseks kroon, milles 0,403226 grammi puhast kulda.
muudaNeljapäeva [19. juuni 1924] hommikusel koosolekul võttis riigikogu kuldraha üksuse kindlaksmääramise ja kuldrahas lepingute sõlmimise seaduse esimesel lugemisel vastu. Sama päeva õhtusel koosolekul asuti seaduse teisele lugemisele. Et keegi valitsust toetavatest rühmadest aruandja kohuseid oma peale ei võtnud, puudub seadusel aruandja ja selle kohuseid on sunnitud täitma komisjoni esimees A. Jürman (põllum.).
Teisel lugemisel võtab seaduse pealkirja puhul sõna K. Ipsberg (põllum.). Selle seadusega luuakse uus rahaüksus, kuid see on ainult vormiline külg, kuna tal see sisu puudub, mis meie raha kindlustaks. Selle puhtvormilise seadusega ei saa veel meie marka stabiliseerida. Viimase läbiviimiseks peavad olema teised abinõud. Tarvis on, et meie majanduslisele elule antaks niisugused võimalused, et meie tööstus võiks asuda loovale tööle. Meie eksport on viimastel aastatel rõõmustaval viisil kasvanud. Kuid meil tuleb veel palju teha, et teda sisseveoga tasakaalu viia. Meie krediidi olud tulevad niisugusele alusele viia, et see meil saaduste produtseerimist aitaks tõsta ja sellega praeguse passiivse kaubabilansi aktiivseks muuta. Sellega saaksime kätte ka marga stabiliseerimise. See seadus ei määra kindlaks marga ja tulevase kuldraha üksuse vahekorda. Teeb ettepaneku, seaduse pealkirjaks võtta ― kuldrahas lepingute sõlmimise ja kuldraha üksuse seadus.
Ettepanek lükatakse tagasi.
Rahaminister O. Strandman teeb ettepaneku, eelnõus nimetatud “taalri” asemel võtta kuldraha üksuseks kroon, milles 0,403226 grammi puhast kulda.
K. Einbund (põllum.): See seaduseelnõu seisab koos kahest osast. Üks osa ütleb, et raha üksuseks meil tuleb võtta kuld frank, teine osa annab aga kõikidele leppetesse astuvatele pooltele võimaluse, kuni selle kuldraha maksmapanemiseni oma leppeid sõlmida kulla alusel. Meie ei kuulnud härra ministri seletusest mitte, missugused tagajärjed võiksid olla just selle seaduseelnõu teisel poolel, kuna seaduseelnõu esimene pool meile esialgu peaaegu midagi ei ütle, sest et ta alles maksma saab pandud. Huvitav oleks kuulda selles asjas, misuguse kindlustuse meile praegune riigi rahaasjanduse juhataja annab. Juba pealiskaudsel vaatlemisel näib selge olevat, et kõige suurem kasu sellest eelnõust tuleb riigipangale, kui ka teistele pankadele. Sest selge on, tegema, kas raha laenamisel, või mõnedel teistel lepetel, et panga huvides seisab, kõiki neid leppeid teha kulla alusel. Ja selge on ka, et kodanikkude huvides peaks riik millegiga vastutama, et mark mitte ei lange. Kui aga meie mark avaldaks langemise tendentsi ükskõik missuguses ulatuses, siis tasub see enese kätte mitte pangale, laenuandjale, vaid see tasub end valusalt kätte just laenuvõtjale.
See kõik on hea, kui meie praegune rahaüksus, Eesti mark, mitte ei lange. Siis aga, kui ta langeb, tasub see end valusasti kätte teisele poolele, ja nimelt kodanikkudele. Mina saaksin sellest aru, kui riik läheks kindla rahaüksuse peale üle. Sellega peaks riigil teatavaid tagavarasid olema ja riik võtaks enese peale vastutuse. Raha kõikumisel peaks inimestel kindlus olemas olema, et nende varandusest midagi kaduma ei lähe. Aga praeguses korras niisugust kindlustamist enese peale riik mitte ei võta, vaid paneb riisiko kodanikkude peale. Minule näib, et käesolev seadus on rohkem formaalse iseloomuga, mis oluliselt mingisugust kindlust ei anna, sest marga kindlus püsib ainult meie rahva majanduselu loomulikul konjunktuuril. On see konjunktuur normaalne, siis on ka mark püsiv, ei ole ta normaalne, siis ei ole meie mark mitte püsiv, kas tema frangi või krooni alusel seisab.
Eesti mark avaldas langemise dententsi kuni 1920. aastani, ja sel aastal jäi mark püsima, ja öeldi, et nende viimaste aastate jooksul, väljaarvatud mineva-aasta lõpp, on meie mark olnud üks püsivamatest kogu Euroopas. See saadi kätte majanduselu loomuliku arendamise teel. Kulla alus ei kindlusta veel raha, nagu meie mitmes vanas riigiski näeme. Kõik oleneb rahva majanduslikust elust ja loomulikust konjunktuurist.
Kui meie mark hakkab langema, mida aga valitsus ei tohiks sündida lasta, siis ei aita seal ükski kulla alus, ja selle loomulikuks tagajärjeks on elukalliduse tõus. Nii ripub kõik ära sellest kuidas marka suudetakse hoida, kui seda teha ei suudeta, siis võivad käesoleval seadusel väga halvad tagajärjed olla.
Rahaminister O. Strandman ütleb, et see seadus on kasulik laenuandjale. Rajab kõik omad lootused tuleviku peale, ja loodab seaduse läbiviimisest ainult head.
A. Jürman (põllum.): Selle seaduse tuumaks on raha laenuksandjatele kindlustuse pakkumise põhimõte, jätab aga ilma igasuguse kindlustuseta raha laenuks võtja. Siin seletati, et niisugune kindlustus olevat loomulik, kuna laenuvõtjate püüd olevat alati marga kukutamine. See on küll väga nõrk põhjendus. Seisab ju pankade käes majandusline jõud, kuna laenajad nõrgemaks pooleks on. Ja loomulikult ei suuda ju nõrgem pool kursi kõigutamiseks midagi nimetamiseväärilist ära teha. Seda arvesse võttes ei paku see seadus meile mitte seda, mida temalt loodetakse. Väärtuslisem osa sellest seadusest on ainult see, mis hüpoteeklaenusid puudutab.
Oleks väga hea, kui meie majandusministril korda läheks majanduspoliitikat nii juhtida, et mark püsiva kuju võtaks. Kuid seda ei saada kätte selle seadusega, vaid palju teistsugusemate abinõudega. Soovitab Eesti marga ja kulla vahekorra endiseks jätta.
Th. Pool (tööer.) ütleb, et seda seadust ei olevat keegi kaitsnud, kui ainukest abinõu, ka rahaminister mitte, kuid ta tulevat siiski vastu võtta.
Aruandja vaidleb oma lõpusõnas rahaministri poolt tehtud ettepaneku vastu, et frangi asemele kroon võetaks. Seletab, et frank on rahvusvahelises elus rohkem tarvitatav, kui kroon, ja et ka paljud senised lepingud naabririikidega on meil frangi alusel sõlmitud.
Hääletamisel võetakse siiski rahaministri ettepanek vastu ja kuldraha üksuseks määratakse kroon, milles 0,403226 grammi puhast kulda.
Seaduse viimases paragrahvis on öeldud, et rahaministril on õigus käesoleva seaduse elluviimiseks ja maksmapanemiseks määrusi välja anda. K. Ipsbergi (põllum.) ettepanekul parandatakse seda paragrahvi nii, et vabariigi valitsusel on õigus neid määrusi välja anda.
Sellega võeti seadus teisel lugemisel vastu.
Eila võeti seadus kolmandal lugemisel lõpulikult vastu.