Kaitseseisukorra äramuutmise tingimustest
| Kaitseseisukorra äramuutmise tingimustest Konstantin Trakmann |
| Ilmunud ajakirja Õigus 1931. aasta 1. ja 2. numbris. |
Kaitseseisukord on PS järgi erakorraline seisukord, kus maksavad „erakorralised“ kitsendused, mis on mõeldud erakorraliste aegade jaoks. Riigikogu poolt vastu võetud seaduse § 1 (RT 61―1930) väljendab sama mõtet.
Paistab silma, et meil kogu vabariigi kestuse ajal on kaitseseisukord maksnud ja teda ka pärast uue seaduse ilmumist on jälle pikendatud. Vahete-vahel on ainult muutunud maa-alade ulatus, kus kaitseseisukord maksab. Iga kaitseseisukorra pikendamise moment esineb väikese politilise sündmusena, mille ümber vaieldakse, andmeid nõutakse, hääletatakse, ja mille otsustamisel vabariigi valitsuses ja Riigikogus iga kord esile kerkib võimalus, et kaitseseisukorda ei pikendata. Oleks vaja selgitada, missugused on need asjaolud, mis sellist olukorda õigustavad, kas need asjaolud ongi tõeliselt erakorralised. Ja kui peaks selguma, et ajad ei olegi erakorralised, siis peaks hinnatama, kas kaitseseisukorra alaldamine põhineb mõnel arusaamatusel või on siiski olemas põhjused, mis peituvad mujal ― mitte asjaoludes, vaid kodanikkude mentaliteedis, või isegi meie seadustes enestes, mis ei vasta praegusaja nõuetele.
Kaitseseisukord kaitseb maksvat riigikorda ja ühiskonna julgeolekut. Avaliku julgeoleku suhtes oleme igatahes juba välja jõudnud neist aegadest, kus röövimised, tapmised ja muud säärased korratused olid tavaliselt päevakorral. Viimastel aastatel on äärmiselt harva mõni selline süütegu antud kaitseseisukorra põhjal sõjakohtu alla. Seda on tehtud neil juhtudel, kus administratsiooni arvamusel oleks vaja olnud süüdlast surma mõista, mida maksev seadus pole andnud kodanliku kohtu kompetentsi. Kriminaalseadustiku maksmapaneku järel peaks see põhjus kaitseseisukorra alaldamiseks ära langema, sest KrS põhimõtteliselt tunnustab surmanuhtlust ka kodanliku kohtu käes ja kui peaks selguma, et KrS üksikud paragrahvid ei võimalda küllalt mõjuvat repressiooni, siis on otstarbekam KrS selles mõttes täiendada, aga mitte kaitseseisukorda alaldada.
Keerukam on lugu riigikorra kaitsega. Meie riigikord on noor ja on alles kujunemas traditsioonid, mis vanemais riiges inertselt mõjustavad maksva korra kaitset. Siit meil mitmesugused soovid ja lootused kodanikkude seas riigikorra muutmiseks. Kaitseseisukord on aga suunatud ainult niisuguste muutmise kavatsuste vastu, mis muutmist soovivad teostada nimelt vägivaldselt. Kuni viimase ajani on eriti kommunistliku partei tegelased selliseid vägivaldseid sihte varjamatult omaks võtnud ja nende sihtide teostamiseks tarvitusele võtnud kõik mõeldavad abinõud, alates põrandaalusest konspiratiivsest tegevusest kuni avaliku mässukatseni. Peab tunnustama, et pole ette näha säärase kommunistide tegevuse katkemist või isegi ainult suunamuutmist (näit. riigikorra legaalsete abinõudega muutmise poole). See seisukord saab igatahes kestma nii kaua kui idas maksab seal praegu maksev kord ega ole selle tõttu mitte erakorraline, vaid just korraline. Arvata aga, et see seisukord on erakorraline selles mõttes, et ühel ilusal päeval kommunistlik kord asendatakse mõne teise riigikorraga, kus Eesti vabariigi olemasolu ja siin maksva riigikorra vastu enam ei teotsetaks, oleks vahest lihtsameelne. On ette näha, et isegi Vene riigikorra muutmise puhul asi ainult muutub sisult, mitte suunalt, ja Eesti vabariik samal viisil nagu praegugi peab olema valmis ennast kaitsma. Sellepärast pole küllaldast põhjust lugeda praegust olukorda just erakorraliseks, vaid korraliseks, mille kaitset peaks teostama harilikkude seaduste abil.
On tähelepandav, et kõik senised vabariigi valitsused ja riigikogud on leidnud meie harilikud seadused mitteküllaldased olevat riigikorra kaitseks ja on kaitseseisukorra kestust pikendanud, sõltumata valitsuse parteilisest kuuluvusest. Siiski on aga terve rida küllalt tähtsaid vabariigi maa-alasid ja keskkohti sellest kaitsest ilma jäetud. Kaitseseisukorra alaldamine on sellega poolik abinõu! Veel pahem ― isegi seal, kus kaitseseisukord maksab, on igapäevse elu tarbed viinud seisukorrani, mis on põhjustanud vaadet, et kaitseseisukorda tegelikult ei olegi märgata. Et kaitseseisukorra maksvust pole märgata, on õige, kuid seesuguses seisukorras peitub just suurim hädaoht. See kaitseseisukorra niiöelda humaansus põhineb ju administratsiooni ja kohtute (ka sõjakohtute) püüdel annuleerida kaitseseisukorra iseärasusi tegelikus elus. Nii tekib praktika (sellise praktika arenemise kohta vt. Riigikohtu ots. nr. 3―1927. a.). Kui juhuslikult oleks vaja järsumat kaitset riigikorrale (mäss, välissõja hädaoht jne.), siis osutuks see administratsiooni ja kohtute praktika niisuguseks kammitsaks vastutavale administraatorile, et ainult mingisuguste veel erakorralisemate abinõudega oleks võimalik kaitsta riigikorda. Säärane juhtum oli juba peale 1. XII 1924. a. mässukatset, kui seati ametisse ülemjuhataja. Tegelikult aga ei erinenud tolleaegse seaduse järgi (VSK II k., Üldkub. s. § 23 lisa) ülemjuhataja õigused sisemise korra kaitse mõttes millegagi kindralkuberneri õigustest [1], eriti kui silmas peame, et 1. XII 1924. a. kindralkuberneri kohuseid täitev siseminister oli juhuslikult ka sõjaminister. Võiks isegi kahelda, kas ülemjuhataja võim sisekorra alal polnud väiksem kui oli kindralkuberneri oma.
Erakorralisest kaitsest ilma jäetud maa-alad, eriti linnad, aga osutuvad riigivastaste elementide tegevuse lähtekohtadeks, kus, nagu praktika näitab, palju julgemalt teotsetakse kui seal, kus maksab kaitseseisukord. Kui kaitseseisukorra alaldamise asemel arendaksime oma harilikke seadusi tarviliku kõrguseni, siis oleksid kõik vabariigiosad ühtlaselt kaitstud.
Ei tooks paremusi ka mõnelt poolt soovitatud kahekordse kaitseseisukorra maksmapanek, mille järgi niiöelda suure kaitseseisukorra kõrval, kus sisekaitseülem on laiade volitustega, oleks veel teine väike kaitseseisukord, mille maksmapanemisel ainult teatud raskemad süüteod sõjakohtule üle antaks siseministri poolt ja ka sundmääruste andmise õigus oleks piiratud. PS ei takista küll kaitseseisukorra astmetes maksmapanekut, kuid sama PS järgi oleks see väike kaitseseisukord ikkagi kaitseseisukord, mis maksma pannakse vabariigi valitsuse otsusega Riigikogu kinnitusel ja pikendatakse samal teel, mis loomulikult tekitab igal niisugusel momendil teatud pinevust, kus kogu riigikaitse küsimus jääb äranägemisest sõltuvaks. Vaevalt rahuldaks ka politiliselt väljavaade seda „väikest kaitseseisukorda“ panna maksma kogu vabariigis ja pikendada lõpmatuseni. Kuhu jääksid siis Põhiseadusega kodanikkudele kindlustatud õigused? Arendada meie seaduseandlust nii, et valitsusel oleks küllalt jõudu võimsalt vastu astuda riigikorra urgitsejatele ja seda kogu vabariigi piirides, on mitte ainult juriidiliselt võimalik, vaid ka meie avalikkusele vastuvõetav. Seda näitab Riigikorra kaitseseadus (RT 29/30―1925), mis on normaalne seadus ja maksab igal ajal kogu vabariigis. Seda näitab ka surmanuhtluse KrS karistussüsteemi võtmine.[2]
Jääb küsimus: missugused seadused tuleks veel arendada, et kaitseseisukorda oleks võimalik kaotada, ja mil viisil suhtuksid need uuendused PS §§ 6—25, mis kõnelevad kodanikkude põhiõigustest.
Praktika näitab, et neist laiapiirilisist volitusist, mida annab kaitseseisukorra seadus sisekaitseülemale (resp. enne uue seaduse ilmumist sõjaseadus kindralkubernerile), on järjekindlalt kasutatud ainult mõningaid õigusi, kuna suurem osa neist õigusist on jäänud kas hoopis kasutamata või neid on kasutatud vaid juhuslikult. See kasutamine ja mittekasutamine on olenenud praktika tarvetest, mida võime ülaltoodud arutlusil võtta kui korrapärast nähtust, kui muutumata suurust. On vaja hariliku seaduseandluse abil rahuldada neid praktilisi tarbeid.
Kaitseseisukorra maksvuse piirkonnas on administratiivvõimud järjekindlalt kasutanud õigust, mis järgneb Kaitseseisukorra seaduse § 15 p. 1, s.o. õigust esialgselt pidada kinni kuni 2 nädalani isikuid, keda kahtlustatakse politilistes süütegudes, kuna PS § 8 järgi see oleks kas hoopis võimatu või äärmisel juhul võimalik 3 päevani. Sama järjekindlalt on kasutatud Kaitseseisuk. sead. § 15 p. 2, mis politseile annab õiguse toimetada läbiotsimisi. KKS võimaldab politseile teostada läbiotsimisi majades ainult kohtu-uurija asendamisel § 258 korras, kuid PS § 10 ei takista säärast õigust ka politseile andmast. Sellevastu PS § 8 võib ainult vastava tõlgendamise teel kokkukõlastada praktika nõuetega, millest allpool.
Enam-vähem juhuslikult on kaitseseisukorra maksvuse piirkonnas kasutatud õigusi, mis järgnevad Kaitseseisukorra seaduse § 9 pp. 1, 3, 6, 8 (teine lause), 9, ja 12. Siia kuuluvad sundmääruste andmine ja nende põhjal administratiivkorras karistamine, üksikute asjade sõjakohtu alla andmine, perioodiliste trükitoodete seismapanemine ja ka konfiskeerimine, üksikute isikute pealinnast ja piiriäärseist maakohist väljasaatmine, kinnisvarade sekvestreerimine. Neid õigusi tuleks vaadelda üksikult.
Sundmääruste asjus kohaldatakse peamiselt RT 44―1921 avaldatud sundmäärust nr. 2596 relvade kandmise kohta ja RT 39/40―1925 avaldatud sundmäärust nr. 7 avalikku korda ja julgeolekut ähvardavate koosolekute, meeleavalduste jne. kohta. Teised aja jooksul antud sundmäärused on osalt muudetud, osalt olid ajutise tähtsusega (1925. a. nr. nr. 1, 2, 5, 6, 8, 9 ja 11). Ka sisaldavad nad tegelikult igasuguseid Heakorra ja julgeol. seaduse täiendusi, millistel on vähe ühist PS § 26 lõige 2 ette nähtud kodanikuõiguste erakorraliste kitsendustega.
Loata relvade kandmine ja eriti aegunud loaga kandmine (viimased asjad on enamuses) on tegu, mis RNS §§ 117 ja 118 järgi on karistatav. Koosolekute kohta käiv sundmäärus, kui teda võrrelda RT 79―1922 avaldatud Koosolekute seadusega, esineb seaduse täiendusena. Näit., seadus ei määra, mida tuleb teha politseil, kui temale teatatud koosoleku aine on riigikorra või julgeoleku vastane, samuti, kuidas talitada, kui koosolejad kellelegi otseselt kallale ei tungi, kuid avaldavad poolehoidu kuritegevusele jne. Seaduses on selles mõttes tühik; võib-olla arvasid seaduse koostajad, et säärane tegevus on lubatud ja politseisse ei puutugi. 1923. ja 1924. aa. nägime selle seaduse tagajärgi. Sundmäärus normib neid seisukohti punktides 1, 3, 7 ja 8, mis kõlbaksid väga hästi Koosolekute seadusse. Sundmäärus nr. 7 ei riiva sugugi PS § 18, välja arvatud muidugi administratiivne karistamiskord, sest PS § 18 viimane lõige lubab piirata koosolekute vabadust avaliku julgeoleku kaitseks. P. 3 ja 7 on jälle kokkukõlas PS § 13, mis lubab kitsendada sõnavabadust kõlbluse ja riigi kaitseks. Ainult p. 12 on küsitav, kuid selle punkti suhtes pole praktikat.
Maksvate sundmääruste hindamine näitab, et Kaitseseisuk. sead. § 9 p. 1 ei olegi kasutatud PS § 26 lõige 2 mõttes kodanikkude õiguste kitsendamiseks. Selleks polnud nähtavasti vajadust. Siht oli mitteajakohaseid seadusi asendada kohasematega valitsemise korras ja samas korras üleastumisi karistada. Ühtlasi selgub Koosolekute seaduse täiendamise tarve vastavalt elunõuetele. Osalt ka Heakorra ja julg. sead. täiendamise tarve.
Sõjakohtu alla on antud nii politilisi asju (peamiselt UNS § 102 järgi) kui ka tavalisi kriminaalasju. Politiliste asjade harilikul ajal sõjakohtus arutamine, kui nad ei esine just massiliselt ja pole vaja erilist kiirust, annab vaevalt palju paremusi, sest praeguse UNS § 102 redaktsiooni järgi võib ka kodanlik kohus määrata karistuse kuni 10 aastani, ja pealegi on väljaspool kaitseseisukorda asuvatel maa-aladel (näit. Tartus) kodanlikud kohtud hea eduga asunud nende süütegude arutamisele. Ei või sellega öelda, et nende asjade iseloom ei võimalda nende arutamist kodanliku kohtu korras, nagu seda mõnikord väidetakse. Eeluurimine aga neis asjus on alati olnud kodanlikkude kohtu-uurijate käes. Pealegi annab nende asjade kodanlikus kohtus arutamine selle paremuse, et ära langevad paiguti isegi ajakirjanduses ilmunud, iseenesest põhjendamata arutlused selle kohta, nagu arutaks sõjakohus neid asju liiga pealiskaudselt, ainult agentuurandmete põhjal jne. Ja on siis ka lootus, et kurjategijatele määratud karistused ka ära kanda tuleb, kuna praegu sõjakohtu korras süüdi mõistetute suhtes armuandmised on alaliselt päevakorras. Mittepolitilised rasked kuriteod, nagu tapmised ja röövimised, on viimaste aastate jooksul vaid erandina sõjakohtutele üle antud, nii et nende arutamine kodanlikus kohtus on niikuinii muutnud obligatoorseks ka siis, kui süütegu leidis aset kaitseseisukorras oleval maa-alal.
Perioodiliste trükitoodete seismapanemine kindralkuberneri (sisekaitseülema) võimuga on leidnud aset samuti vaid juhuslikult ja peamiselt meie Trükiseaduse puudulikkuse tõttu, mis ei võimalda järsku ja kindlat repressiooni. Just sel alal PS § 13 annab õige avaraid võimalusi trükivabadust kitsendada nii kõlbluse kui ka riigi kaitseks ka hariliku seaduseandluse korras. Sellepärast peaks Trükiseadus ise juba sisaldama küllalt mõjuvaid abinõusid, ilma et oleks vaja PS § 26 korras kaitseseisukorra poole pöörduda. Kaitseseisukorra volitused peaksid appi tulema ehk siis, kui oleks vaja panna maksma tsensuuri, mida ju on ette näha ainult väga erakorralistel aegadel. PS § 13 järgi ei või tsensuuri sisse seada hariliku seadusega. Riigikorra kaitseseadusega (mis on harilik seadus ega põhine PS § 26-l) on lubatud siseministrile oma otsusega tühistada omavalitsuste esinduskogude politilisi rühmitisi, kui nad muutuvad riigivastasteks. Samadel alustel ja samade edasikaebamise võimalustega peaks siseministril oma määrusega olema õigus seisma panna ja konfiskeerida trükitooteid, ilma et selleks vaja oleks kaitseseisukorda.
Isikute väljasaatmist kaitseseisukorra alusel on harva teostatud, kui arvesse võtame, et see väljasaatmise viis käib ainult Eesti kodanikkude kohta. Välismaalaste väljasaatmine, näit. Kihnu saarele, põhineb Heakorra ja julg. seadusel. Peamiselt võiksid küsimusse tulla piiriäärsed maaribad. PS § 17 lubab küll kõigil Eesti kodanikkudel takistamata liikuda ja elukohta muuta kogu vabariigi piirides. PS § 17 ei sisalda mingit kitsendust peale kohtuvõimude otsuse ja tervishoiunõuete. Kuid kas sellega peaks mõeldud olema ka piiriäärseid maa-alasid? Sirgjoonelisel seletusel võiks välja lugeda, et PS § 17 põhjal on igal kodanikul õigus oma äranägemisel asuda ja liikuda kas või 3 meetri kaugusel piirist. Sel puhul oleks aga igasugune piiri valvamine võimatu ja PS § 17 oleks absurdsus. Saksa vabariigi põhiseaduse § 111 näeb ette, et liikumisvabadust võib riigiseadusega kitsendada, s. o. kitsenduse aluseid ei või panna maksma partikulaarseaduseandlused. Meie PS § 17 järgi aga ei võiks administratiivvõim üldse kitsendada liikumisvabadust ka piiriäärses maaribas, välja arvatud tervishoidlikkudel põhjustel. Isiklikult arvan, et niiviisi PS § 17 ei või tõlgendada sel lihtsal juriidilisel põhimõttel, et seaduseandja ei ütle absurdsust ja absurdne järeldus on alati tunnuseks, et mitte seadus ise, vaid tema tõlgendamine on vale. Sellega oleks Põhiseadusega kokkukõlas seadus, mis kitsendaks liikumist piiriäärses maaribas ja mis ka lubaks tarbe korral siseministrile keelata sellele või teisele kodanikule sealviibimise ja isegi asumise ka sel puhul, kui seal ei ole kaitseseisukorda. Seadus peab muidugi piiririba laiuse ära tähendama. See käib ka ainult maapiiri kohta. Nii kaua kui see küsimus pole reguleeritud, ajame läbi kaitseseisukorra kuulutamisega piiriäärseis kohis (võrdle Riigikohtu otsust nr. 19―1926).
Lõpuks ka kaitseseisukorra seaduse § 9 p. 12 ― kinnisvara sekvestri alla ja vallasvara aresti alla panemine. Mis puutub vallasvara aresti alla panemisse, siis ei ole praktika seda õigust pea kasutanudki, välja arvatud esimestel vabariigi aastatel perioodiliste trükitoodete üksikute numbrite, kui isesuguse vallasvara, aresti alla panemine. Kuid just trükitoodete suhtes seletas Riigikohus (adm. os. nr. 53―1925), et nende suhtes ei või kasutada Sõjaseisukorra s. § 19 p. 18. Riigikohtu otsuse mõte oli, et siseminister ei või kasutada kindralkubernerina oma erakorralisi volitusi, kui tema sama tagajärge võib saavutada oma harilikkude volituste kasutamise ja kohtu poole pöördumise teel. See motiiv on väga vaieldav.[3] Kaitseseisukorra seaduse järgi pole otsuse aluseks olev küsimus enam tähtis, sest § 9 p. 8 lubab trükitoodete konfiskeerimist, mida ei võimaldanud Sõjaseisukorra seaduse § 19 p. 14.
Kinnisvarasid on seevastu küll sekvestri alla pandud ja Riigikohus on selle seadusepäraseks tunnistanud. Kuid just säärased juhud, nagu kirjeldatud otsuses nr. 32―1926. a., esinevad ajutise nähtusena ja on reguleeritavad ka harilikus seaduseandlikus korras.
Kõigest ülaltoodust nähtub, et kaitseseisukorraga antud volituste kasutamine neil aladel, kus neid kasutatakse juhuslikult, on seletatav meie üleminekuajajärguga, kus harilikku seaduseandlust pole suudetud veel täiesti ajakohaselt reformida, ja et kaitseseisukord esineb siin sageli lihtsalt abinõuna vananenud norme ja tühje kohti asendada korraldustega, mis igatahes on kokkukõlas Põhiseadusega, olgugi ainult PS § 26 teise lõikega.
Eriseisukorras esineb aga Kaitseseisukorra seaduse § 15 (politsei õigus esialgselt pidada kinni kuni 2 nädalani ja teostada läbiotsimisi). Samas § 15 p. 3 ette nähtud õigus kaitseväeosade kaasabi nõuda ei sisalda midagi erakorralist, sest säärane õigus on prefektidel igal ajal (RT 33/34―1923). Kaitseseisukorra sead. § 15 p. 3 annab selle õiguse ka politilise ja kriminaalpolitsei komissaridele.
Kuid § 15 on eriseisukorras just sel praktilisel põhjusel, et seda paragrahvi kohaldatakse, nagu ülal näidatud, mitte juhuslikult vaid järjekindlalt Kaitseseisukorra seaduse maksvuse piirkonnas kuritegude uurimise asjus, mis sihitud riigikorra vastu. See järjekindel kohaldamine näitab ka, et § 15 järgnevad õigused on palju tähtsamad kui kõik teised.
Asi oleneb riiklikkude kuritegude uurimise iseärasustest ja PS § 8 sisalduvast arusaamatusest. Tavalise kriminaalkuriteo uurimine algab peale seda, kui on aset leidnud süütegu (mitte kuritegu), s. o. välises ilmas on aset leidnud isiku tegevus (tegevusetus), millel olid teatud tagajärjed. Toimetatakse tagajärgede ülevaatus, millega fakt kindlaks tehakse, ja edaspidi on vaja ainult paljastada kuritegu, s. o. kindlaks teha, kelle süü see oli ja mis liiki see süü oli. Politilise kuriteo jälgimine aga leiab aset kas kuriteo ettevalmistamise staadiumis (UNS § 102), kus fakti veel ei olnud, või kui on aset leidnud mäss ehk, seaduse sõnadega öeldes, väljaastumine, siis on jälle vaja massilisi kurjategijaid jälgida. Nii sel kui teisel juhul on praktiliselt võimatu lühikese aja jooksul muretseda täit selgust asja iseloomu kohta ja süüd tõendada. Kahtlusaluseid aga tuleb tingimata läbi otsida ja vahi all pidada nii meie oludes hõlpsa üle piiri põgenemise võimaluse tõttu kui ka kuriteo edasiarendamise ja jälgede segamise ärahoidmiseks.
Vene seaduseandja oli arvestanud politiliste süütegude iseärasusi ja nende jälgimist ja isegi kohtumõistmist norminud eraldi KKS §§ 1030―10619. Kuna need paragrahvid olid politsei tegevuse hoopis iseseisvaks teinud ja kohtu kontrolli jälgimise ajal kõrvaldanud, seal ette nähtud kohtukord oli ka mõeldud erandina vandemeestekohtu korrast, kuna meil vandekohtuid ei ole, ja kohtu koosseis põhines seisuslikkudel alustel, mida meil ei ole, siis leiti täie õigusega, et KKS §§ 1030―10619 ei vasta ei meie Põhiseadusele, ei meil maksvatele üldistele kohtupidamise põhimõtetele ja need paragrahvid muudeti Ajut. Valitsuse poolt (RT 12―1919). Tol ajal ei tekkinudki veel küsimust, kas politiliste süütegude uurimisel siiski ei ole mõningaid iseärasusi. Ka maksis tol ajal sõjaseadus, nii et nende muudetud paragrahvide järgi ei olnudki tarvet. Sel teel pääses maksvusele politiliste süütegude suhtes harilik KKS-s ette nähtud kord.
Praktikaga maksma pandud jälgimissüsteemi järgi kogub politsei esialgseid andmeid kuriteo kohta ja esitab materjali alles siis kohtu-uurijale, kui fakt on kindel, olgugi kurjategija tabamata ja isegi kindlaks tegemata. Paistab silma, et süütegudes, kus kuritegu ise on vaid ettevalmistus mõnele faktile (UNS § 102), pole säärastel põhimõtetel üldse mõeldav mitte ainult asja uurijale üleandmine, kui isik pole selgunud, vaid isegi politiline politsei võib asja alustada ainult mõne konkreetse isiku kohta, keda süüdistatakse niisuguste ettevalmistuste tegemises. Asja üleandmine uurijale toimub neis asjus obligatoorselt ühes isikuga või vähemalt näpunäitega konkreetsele isikule (näit. isik põgenenud). Harilikus kriminaalkuriteos (tapmine, murdvargus, võltsimine jne.) kuriteo fakti enda olemasolu normaalselt ei tekita kahtlust ja uurijal on võimalus eeluurimist alustada. Politilistes süütegudes, kus jälgitakse kuriteo ettevalmistust, ei jäta need teod, mis süüdistuse aluseks, niivõrt konkreetseid jälgi välises ilmas ja politsei poolt uurijale esitatav materjal piirdub harilikult tunnistajate ja kaebealuse seletustega. Enamasti moodustavad just kaebealuste eneste seletused lõviosa kogu materjalist. Eri seisukorras on ehk süüdistused, mille alus on relvastatud väljaastumisest osavõtmine. Kuid mässu puhul kuulutatakse välja igal juhul kaitseseisukord ja see juht meid praeguses küsimuses seepärast ei huvita.
Asja alustamisel on politseil harilikult olemas n. n. agentuurandmed, kuid need iseenesest ei anna veel võimalust asjale käiku anda eeluurimise korras, sest KKS § 262 on seni, ja peamiselt tavaliste kriminaalasjade uurimisel tekkinud praktika tõttu niiviisi tõlgendatud, et uurija eeluurimisele ei asu, kui kuriteo fakt veel pole kindel. Läbiotsimiste tulemused annavad harva tähtsat materjali, sest loomulikult on isikud juba ettevaatlikud sääraste esemete hoidmisel või valmistamisel, mis võivad viia paljastamisele.
Juba neist lühikestest näpunäidest on selge, et politseil on vaja nimelt aega, et asja uurijale üle anda, eriti siis, kui kahtlusaluseid on palju, ülekuulamisi tuleb teostada mitmekordselt ja väga üksikasjaliselt. Ja seda aega annab Kaitseseisukorra sead. § 15. Muidu peaks politsei oma agentuurandmed KKS § 250 korras otseselt uurijale teatama, uurija KKS § 309 korras ei leiaks küllalt alust eeluurimiseks ja teataks sellest prokurörile, kes juba KKS § 312 korras peaks korraldama uue agentuurilise järelevalve ja siis võiks see nõiaring jälle peale hakata samade tagajärgedega. Jääks ära otsene vangistamine, läbiotsimine ja eriti ülekuulamine kogenud politilise politsei tegelaste poolt, mis andmete hankimiseks vajalik.
Kui kaitseseisukorda ei ole, siis peab PS § 8 järgi kohtu-uurija määrus vahi alla võtmise kohta kuulutatama kaebealusele kolme päeva jooksul. Mõned arvavad isegi, et PS § 8 järgi politseil kui mitte kohtuvõimu esindajal (vrd. PS § 68) pole üldse õigust kedagi vangistada teisiti kui kuriteolt tabamisel. See vaade on ekslik ja tekib PS § 8 hindamisel maksva KKS seisukohast. Praktika on PS § 8 nii tõlgendanud, et politseil on õigus vangistada. Sellisele tõlgendamisele annab aluse PS § 8 lõige 2, mis ette näeb jälgimist seaduslikus korras ja jälgimise all tuleb mõista ka isiku sundtoomist kohtuniku juurde politsei poolt. Õige tõlgendamine peab hindama KKS-t PS § 8 seisukohast, kusjuures leiame vastuolu PS § 8 ja maksva KKS vahel ja nimelt kahes suunas.
Esiteks, PS § 8 lõige 3 kõneleb „vangistamisest ja isikulise vabaduse kitsendamisest kohtu võimu otsusel“, kusjuures siin pole muidugi enam juttu jälgimisest ega sundtoomisest, mis kuulub PS § 8 teise lõikesse, vaid juba kohtu eest kõrvale hoidumise tõkkeabinõust, mida KKS nimetab „vahi alla võtmiseks“. Näib, et PS § 8 lõige 3 lubab ka jälgival võimul kolme päeva jooksul isikuid esialgselt kinni pidada kuni uurija määruseni. Ainult sel viisil PS § 8 lõige 2 ja 3 mõistes võib tulla rahuldavale tõlgendamisele, mis kogu kurjategijate jälgimist ei tee võimatuks. Kahjuks ei tee aga maksev KKS täpsat vahet sundtoomise ja esialgse kinnipidamise vahel, mis esineksid ainult jälgiva organi eduka tegevuse loomulikkude eeltingimustena, ning eeluurimise arestile, mis määratakse juba kohtu eest kõrvale hoidumise takistamiseks. Sundtoom (privod) kui politseifunktsioon leidub rahukohtunikkudele pühendatud osas (§ 51) ja möödaminevalt uurijaile pühendatud osas (§ 400). KKS tunneb mõisteid nagu kinnipidamine (zaderžanie) ja vahi alla võtmine (vzjatie pod stražu), kuid ei eritle neid mõisteid küllalt täpsalt ei sisu ega õigustatud ametisikute järgi. Politsei võib mitte ainult kinni pidada esialgse aresti mõttes, vaid ka vahi alla võtta tõkkeabinõu korras (§ 257). Seda aga PS § 8 ei luba ja nõuab kohtuniku osavõttu sellises toimingus. Kohtu-uurija suhtes KKS näeb ette ainult „vahi alla võtmist“, ega anna talle võimalust esialgselt arestida ainult kahtluse põhjal.[4]
Teine vastuolu PS § 8 ja KKS vahel avaldub kinnipidamise aja vältuses. PS § 8 järgi peab uurija määrus kaebealusele kuulutatama 3 päeva jooksul, ja selles ei oleks midagi iseäralikku, kui meie maksva praktika tõttu ei seoks selle nõudega kujutlust, et ka juurdlusmaterjal peab olema juba uurija käes, uurija eeluurimise alustamise määruse teinud ja isegi kaebealuse üle kuulanud ja temale pealekauba veel ka süüdistuse esitanud. Mitte ainult politiliste kuritegude uurimisel on võimatu kõike seda teostada kolme päeva jooksul. PS § 8 seda kõike sugugi ei nõua, kuid maksva KKS järgi ei või teisiti tekkida PS § 8 lõige 3 ette nähtud kohtu-uurija määrus tõkkeabinõu kohta. Määruse tõkkeabinõu kohta teeb uurija normaalselt peale süüdistuse esitamist ja kaebealuse ülekuulamist, välja arvatud juht, kus kaebealune on põgenenud. KKS ei seo aga politseid mingisuguste tähtaegadega vangistatud isiku uurijale üleandmisel, eeldades, et politsei asjast otsekohe uurijale teatab (§ 250). Säärane tähtaeg ― 24 tundi ― on politseile ette nähtud ainult asjade rahukohtunikule üleandmisel (§ 511). Sellevastu on uurija kohustatud üle kuulama 24 tunni jooksul (§ 398). Vahi alla võtmise määruse kuulutamiseks ei olegi tähtaega, nagu leidub PS § 8. Näeme rea vastuolusid, mis on seletatavad sellega, et PS § 8 koostamisel pole arvestatud KKS-t, vaid on koostatud eeldusega, et KKS reformitakse Põhiseadusega kokkukõlas.
Praegu, ja on ette näha ka veel mõni aeg, maksavad nii PS § 8 kui ka KKS, ja praktiline kurjategijate jälgimine käib seda kitsast rada, mis selle Scylla ja Charybdise vahel veel on jäänud järele. Kaitseseisukorra maksvuse puhul muutub asi aga päris lihtsaks! KKS reform on aastatid nõudev töö. Põnevaks muutub asi peamiselt politiliste süütegude suhtes, sest teisis asjus, kus fakt selge, alustab uurija eeluurimise ja ootab ära politsei edaspidise tegevuse. Kuid teeb ka raskusi kaitseseisukorra alaldamine PS § 8 ebakokkukõla tõttu KKS-ga.
Sellepärast tuleks teostada reformi kitsamalt ja ainult politiliste süütegude suhtes. Selle reformi üldine põhimõte oleks, et uurija (s. o. kohtuvõimu esindaja) võib teha PS § 8 lõige 3 ette nähtud määruse isiklikult eeluurimisele asumiseta. Üksikasjus sisaldaks novell järgmisi põhilauseid: 1) Politiline politsei teatab prokurörile kõigist sündmustest, mis sisaldavad riikliku kuriteo tunnuseid, ja alustab prokuröri korraldusel jälgimist, kusjuures politseil on õigus isikuid esialgselt kinni pidada ja läbiotsimisi toimetada. Riiklikud kuriteod tuleb loendada: UNS §§ 100―102, 108―119, 121―132, 163―165, 166 j. 2, 168 j. 3, 173 j. 4 ja NS § 14531. 2) Ei ole vaja, et uurija teeb määruse vahi alla võtmise kohta alles peale eeluurimise alustamist, vaid juurdluse tegemine jääb politsei kätte, kes ainult asja prokuröri kaudu teeb uurijale teatavaks ja uurija teeb määruse kogutud andmete ja kaebealuse suusõnaliste seletuste põhjal, kusjuures uurijal on õigus vahi alla võtmise määrust teha, kui politsei esitab andmed, mis küllaldaselt põhjendavad kahtlust, et isik on süüdi riiklikus kuriteos. 3) Politsei ja prokurör peavad talitama niisuguse kiirusega, et see esialgne kohtu-uurija määrus saabuks kolme päeva jooksul peale isiku faktilist kinnipidamist. 4) Määrus antakse prokuröri poolt politseile edasi ja kogu edaspidine politsei tegevus toimub prokuröri otsesel järelevalvel. 5) Alles peale juurdluse lõppu esitab politsei ta prokurörile, kes tema uurijale üle annab eriettepanekuga eeluurimist alustada. Siis alustab uurija ka vormilist eeluurimist. Prokuröril on ühtlasi õigus igal ajal juurdlust politsei käest ära võtta ja uurijale üle anda. 6) Eeluurimise teostab uurija üldises KKS-s ette nähtud korras, välja arvatud muidugi siintähendatud erandid. Seejuures ei takista eeluurimise alustamine kohtu-uurija kaudu andmete kogumist politsei poolt nii omal algatusel kui ka prokuröri korraldusel ja uurija nõudel. 7) Viivitust mittelubavatel asjaoludel, kui politiline politsei satub toimetatava või äsja toime pandud süüteo jälile, samuti kui kohtu-uurija kohaleilmumiseni kuriteo jäljed võivad kaduda, võib politsei KKS §§ 258―260 korras asendada kohtu-uurijat ka sel puhul, kui selle süüteoga seotud uurimisasi on juba eeluurimisele pööratud p. 5 korras, ühtlasi informeerides uurijat. Need protokollid annab politsei üle kohtu-uurijale.
Viimane reegel on eriti tähtis massiliste kuritegude jälgimisel.
Kokkuvõttes järgneb ülaltoodust, et kaitseseisukorra alaldamine ja kaotamine praegu ei olene enam Kaitseseisukorra seadusest enesest, sest seadus on reformitud, kuid oleneb sellest, et rida meil maksvaid korraldusi pole küllaldasse kokkukõlla viidud elunõuetega ja Põhiseadusega, nii et kaitseseisukorra kaotamine tooks tõesti hädaohtu riigile. Kaitseseisukorda on võimalik kaotada, kui teostatakse ülalloendatud reformid koosolekute- ja trükiseadustes (trükitoodete suhtes võiks täiendada riigikorra kaitseseadust), piiriäärsete maaribade politsei alal (samuti) ja eriti teostatakse reform politiliste süütegude jälgimises.
Kogu selles küsimuses ei saa jätta mainimata üht tähtsat asjaolu, nimelt kodanikkude mentaliteeti, mis avaldub selles, et rahvas end loeb kindlamini kaitstuks, kui maksab kaitseseisukord. Analüüsides aga kaitseseisukorra üksikuid mõjuavaldisi, näeme, et see kaitse võiks teostuda ka mitte ainult erakorralise seaduse abil. Sama mentaliteet avaldub selles usalduses, millega suhtutakse sisekaitseülema ja ülemjuhataja instituudisse. Ja tõesti, meie Põhiseaduse iseärasuse tõttu, milles pole ette nähtud permanentset tsentraalvõimu või presidenti, on ju sisekaitseülem (resp. ülemjuhataja) selle, kahjuks, puuduva instituudi asetäitja rahva silmis. Parlamendile jälle on säärane asetäitja väga vastuvõetav tema täieliku sõltuvuse tõttu rahvaesindusest.
- ↑ Kaitseseisukorra seaduse järgi ei ole ülemjuhataja ja sisekaitseülema volitused enam päris identsed. Ülemjuhataja võib § 9 tähendatud õigusi kasutada ka puht-sõjalistel motiividel oma äranägemise järgi, sisekaitseülem aga ainult riigikorra ja julgeoleku kaitseks, sest ainult selleks otstarbeks võib rahu ajal kaitseseisukorda panna maksma ja sisekaitseülemat ametisse kutsuda (§ 1). Vene sõjaseisukorra seadus ei sisaldanud säärast kitsendust, sest oli esialgu mõeldud ainult välissõja puhuks. Missugune kuritegevus on sihitud riigikorra ja julgeoleku vastu, seda lahendavad politiliselt (otstarbekus) kaitseseisukorra väljakuulutamisel vabariigi valitsus ja § 9 käsitamisel sisekaitseülem. Kriminaalseadustiku eriosa peatükid 1 ja 10 üksi ei või olla mõõtuandvad, sest näit. peatükid 12, 22, 30 või § 555 kahtlemata puutuvad ka julgeolekusse.
- ↑ Kaitseseisukorra seadus ise on ka reformitud (§ 9 p. 5 vt. Õigus nr. 1 ― 1930, lk. 15).
- ↑ RkhA otsuse nr. 53―1925. a. mõte seisab selles, et administratiivvõimud võivad kasutada erakorralisi õigusi Sõjaseisukorra seaduse põhjal piirides ning alustel, nagu see Sõjaseisukorra seaduses tähendatud. Neid õigusi aga, mis administratiivvõimudele kuuluvad mitte Sõjaseisukorra seaduse alusel, vaid hariliku korra maksvuse juures, peavad nad kasutama ka sõjaseisukorra ajal hariliku korra jaoks ette nähtud alustel. Riigikohus leidis, et Sõjaseis. sead. § 19 p. 18 ei näe ette perioodilise trükitoote aresti alla panemist, mispärast selles küsimuses oleks tulnud käia KKS § 121310―121315 järgi. Autori poolt ei ole Rkh. otsuse mõte täpsalt edasi antud. A. P.
- ↑ Näit. Austria Strafprozessordnung eristab kohtu-uurija toimingutes „vorläufige Verwahrung“ ja „ordentliche Untersuchungshaft“, kusjuures esimene on § 175 järgi lubatud ka ainult kahtluse puhul, et isik süüdi võib olla ja (p. 4) täide saadab mõne kuriteo. „Untersuchungshaft“ aga määratakse peale ülekuulamist, kui isik ka siis veel kahtluse alla jääb (§ 180). Nii „vorläufige Verwahrung“ ja „ordentliche Untersuchungshaft“, kui ka „Vorführung“ on täpsalt määrustatud sisu, ajavältuse ja õigustatud isikute järgi (§§ 174, 176, 180 ja 190). On tehtud erand mässu ja teiste massiliste kuritegude suhtes (§ 181). Prantsuse Code d'instruction criminelle teeb täpsat vahet kolme uurija toimetusele (mandat de d'amener, de dépòt et d'arrêt)), olgu, et art. 10 põhjal need volitused on ka ringkonnavalitsejal (préfet).