7
Külmale maale
Eduard Vilde
9

 

Järgmisel pühapäewal läks Wäljaotsa Jaan kirikusse. Ta tahtis kiriku-poest „soolast“ tuua. Wõttis silku, wõttis soola, wõttis emale, kelle rinnad jälle haigemaks läinud, pakikese odawat theedgi. Leiba oli ta kodukülast ka juba muretsenud. Ja kõik maksis ta — Kohi-Kaarli rahaga ära.

Ta tahtis kaubaga poest parajasti wälja astuda, kui rahalaenaja talle ukse pääl wastu tuli. Jaan pidi ehmatuse pärast, mida ta isegi seletada ei mõistnud, silgupüti maha pillama.

„Näe, Janka kah moona ostmas,“ hirwitas Kohi-Kaarel sõbralikult ja sirutas talle käe teretamiseks wastu. „See on ilus, et jälle kokku saame. Oota, ma ostan paki suitsu, siis maitseme trahteris wäikese terelinku ära.“

Jaan kogeles midagi aja puudusest, aga sõber ei lasknud teda rääkidagi, hoidis ta käe alt kinni, ostis paberossid ära ja tiris siis Jaani uksest wälja.

Kiriku-trahter ja pood oliwad ühes hoones, nagu nad ka ühe peremehe käes oliwad. Kohe poe wälise ukse kõrwalt läks uks joomaruumidesse.

Jaani tusk oli suur, aga parata polnud midagi. Kaarlist end lahku lüüa, tema kutset tagasi lükata, oleks niisama palju tähendanud kui teda wihastada. Ja seda Jaan ei tohtinud, ta oli ju tema wõlglane; ta ei wõinud talle ta raha täna kättegi anda.

Nõnda astus ta temaga siis leti ette, kus Kaarel kortli wiina küsis. Nad maitsesiwad selle ära ja Jaan tellis pudeli õlut wastu. Sellega astusiwad nurka ühe laua juurde, kus tungimine nii suur ei olnud.

Jaan tuletas oma wõlga meelde, wabandades, et tal täna weel wõimalik olewat seda ära õiendada. „Kui ma oleksin teadnud, et sinuga täna kokku saan,“ ütles ta, „siis oleksin raha wissisti ära toonud.“

Kaarel näitas pahast nägu.

„Ära aja lori!“ hüüdis ta. „Nagu see mu wiimane kopik oleks, mille pääle põlen. Maksa, millal wõid wõi tahad.“

Jaan tähendas, et ta wõlga ei salliwat, ja küsis, kus Kaarel nüüd elutseda. Kas ta wõida temaga juba homme kokku saada?

„Täna siin, homme sääl,“ naeris Kaarel; „sa tead ju, ma olen loomatohter; kuhu kutsutakse, sinna lähen ja jään ka ööks wõi paariks korterisse. Täna oli mul nõuu linna sõita, kuhu paariks päewaks jään… Aga neljapäew saame ju Lehtsool muidugi kokku.“

„Ma ei tea —“ hakkas Jaan kogeldama.

Kaarel wahtis talle terawalt silma. „Hoia, kurat, oma nahka, kui tulemata jääd,“ wandus ta hammaste wahelt. „„Ma ei tea — ma ei tea““ — osatas ta Jaani, „mida sa lurjus ei tea?“

„Ma ei tea, kas mul siis weel raha on,“ parandas Jaan oma kahtlast lauset.

„Kurat, ma ütlesin sulle ju, et mul raha waja ei ole! Seda paari pulgakest wõid mulle kas wiimsel päewal tagasi anda… Pea meeles, et meil neljapäew tähtsad asjad on läbi rääkida.“

Et Kaarlit waigistada, tõotas Jaan neljapäewal „platsis“ olla. Ta püüdis temast wõimalikult pea lahti saada, aga see ei läinud tal kudagi korda — Kaarel oli kui takjas ta küljes. Ta tellis weel õlut ja patras ühte soodu juttu ajada. Wiimaks, Jaani mitmekordse tungiwa tähenduse järele, et tal aeg kasin olewat, wõis ta minekut hakata tegema. Kuid Jaani meeletusaks ei jäänud Kaarel kõrtsi maha, waid läks temaga kaasa, seletades, et ta teda kuni lähema teelahkmeni, kust ta „koju“ poole pöörata, hää meelega tahtwat saata. Jaani torkis juba trahteri sees wastik tundmus, Kohi-Kaarliga nii paljude nähes ühes lauas ja ühest klaasist juua; nüüd pidi ta ennast temaga ka weel wäljas näitama. Kes teab, kelle silma nad juba jälle puutunud wõi weelgi wõisiwad puutuda. Ja kes neid näinud wõi nägi, ei wõinud teisiti arwata, kui et nad otse südamesõbrad on, nii ligi tükkis Kaarel ja nii elawalt kõneles ta Jaanile näosse ning kõrwa sisse.

Kaarli käsi hoidis Jaani keha ümbert sõbralikult kinni, kui nad trahterist wälja astusiwad. Jaan püüdis temast küll eemale nihkuda — asjata. Nad oliwad waewalt trahteri sammaste wahelt wälja astunud, kui Jaan järsku seisatama jäi, nagu oleks talle puuga pähe löödud.

Otsekohe neile wastu sammusiwad kaks tüdrukut ja pikk, suurte wurrudega noormees: Wirgu Anni ja Mari ning wiimase peigmees, Luige mölder!

Jaanil pidi silgupütt käest kukkuma. Ta astus nii järsku sammu kõrwale, et Kohi-Kaarli käewars ta seljast lahkus. Teretada ta ei märganud ja teda ei teretatud ka mitte, ehk küll Luige Peeter teda tundis. Kõik kolm sammusiwad neist pikkamisi mööda. Mari suust aga kajas naermine, nii teraw nii pilkaw, et ta Jaanil lihast ja üdist läbi lõikas.

„Noh, mis sul wiga on?“ küsis Kaarel. „Kas tonti nägid wõi?“

Jaan ei lausunud sõnagi; ta sammus, kui ta kord paigast lahti saanud, ruttu edasi nagu põgeneja…

„Kui õieti nägin, oliwad need Wirgu tüdrukud wa’ Luige Peetriga,“ harutas Kaarel; „aa — nüüd ma mõistan,“ lisas ta naerdes juurde, „üks neist olla ju sinu suhkrutopsike, keda aga waname’ kurat saunamehele ei taha anda… Ää kuulagi, wennas, sinust wõib ka weel kord mees saada, kelle järele äiad ja tütred sõrmi lahkuwad. Oota aga!“

Jaani kõrwades kumises Wirgu Mari naermine weel nii selgesti, et ta seltsimehe lobisemist ei kuulnudgi. Pärani silmadega maha wahtides, tõttas ta edasi, pää norgus ja liikmetes nagu külmawärin.

Umbes wersta maa järele lahkus Kohi-Kaarel temast. Jaan tõmmas kergemalt hinge, kui kaaslase madal, tugew kogu ja lai, kelm nägu ta kõrwalt kadunud oliwad. Jaan oleks wist poole pääd andnud, kui ta kokkujuhtumist Wirgu tüdrukutega oleks wõinud sündmataks teha! Missugune lops! Oh, neid juttusid, neid kahtlustusi, mis külas tema sõprusest waraste ja joodikutega jälle käima pannakse! Jaan oleks hää meelega oma karwu katkunud…

Kodus oodati teda nagu kunagi kirikuteelt, rõõmu ja põnewusega. Lapsed jooksiwad talle läikiwatel silmadel wastu; täna polnud neil nähtawalt asja nurka pugeda, nende südametunnistus oli puhas. Ja kui nadgi wast koolis jälle teiste leiwakottide kallal nosinud, siis oli see salajaks jäänud… Jaan jagas neile saia; hõlmas rippuwate lastega astus ta oma kurba urtsikusse, kus eideke teda kõhna kehakinnitusega wastu wõttis. — Jaan oli terwe õhtu sõnakehw ja nukker. Kokkupuutumisest Kaarliga rääkis ta emale niisama wähe kui juhtumisest kirikutrahteri ees. Ta püüdis uut lehte lugeda, mis külast waheajal saadetud — kolme, nelja pääle kokku käis neil üks nädalileht — aga ta ei mälestanud wist palju, mis silmad ridadest kukku weerisiwad. Siisgi istus ta tillukeses kambri-urkas waewase lambikese walgusel terwe õhtu, ja kell wõis juba kaheteistkümne pääle käia, kui ta laste ja eide järele sängi hakkas minema.

Juba oli ta kuue seljast tõmmanud, kui tasane koputamine akna pääle teda kuulutama pani.

See oli nagu rähni tonkimine wastu õõnest puud. Jaan wõttis lambikese kätte ja astus akna juurde. Musta higise ruudu wastu surus end wäljast Wirgu Anni nägu. Ta waatas oma suurte, tõsiste silmadega Jaani otsa, ilma et ta suu oleks midagi rääkinud.

Jaan ruttas awama. Warsti astus ta Anniga tuppa. Kai magas esimest magusat uinakut ega ärganud siis ka üles. Muud kui Mann wahtis oma asemelt uniste silmadega külalisele wastu. Anni silitas tal mööda minnes tummalt pääd. Ta astus eel ning läks otsekohe taha-poole kambrikesesse, kus Jaan praegu lugenud.

„Ma sain silmapilguks aega siia jooksta,“ sosistas ta hinge tagasi tõmmates; „Mari peidmees on meil; nii ei pandud mind palju tähele.“

Jaan pani lambikese lauale ja lükkas Annile järi istmeks. Ise jäi seina najale seisma. Siis oliwad jälle mõlemad wait.

„Ma tulin sinu palwele, Jaan,“ ütles Anni wiimaks, ja kui ta seejuures oma laiad, loetawad silmad noore mehe pääle tõstis, siis teadis see juba, mis palwe tal oli.

„Räägi aga,“ wastas Jaan.

Ja nüüd weeretas ta lihtsate, rahuliste sõnadega rõhuwa koorma oma südame päält ära. Ta ei kaebanud oma südamewalu üle, ei kirjeldanud piinasid, mis ta kodus omaste poolt pidi kannatama — ta tuli ainult Jaani enese pärast, tuli teda hoiatama, talle kimbatust meelde tuletama, mille sisse ta wõiks langeda, — ta tuli teda ta enese tuluks ainult paluma, ainult ettewaatlikuks tegema… Ta ei tunginud oma nõuuga ja palwega pääle, ta ei saanud naesterahwa wiisil tüütawaks ega piinawaks, ta ei torganud Jaanil ühtegi ella külge ega lasknud silmapilguksgi märgata, et ta Jaanist midagi halba uskus — ainult tema auusa nime pärast oli ta mures, selle pääle ei tohtinud keegi muda loopida.

Nõnda oli noorel mehel kerge, talle selget ja otsekohest seletust anda. Ta ei püüdnud oma eksisammu, et ta ühel õnnetul õhtul teatawate kahtlaste poiste seltsi astunud, sugugi salata ega wabandada. Ta tunnistas ka rahalaenu asja õieti üles ning andis lõppeks kindla tõotuse, et ta Anni palwet täidab ja iga ühenduse Kaarli- ja Juku- ning teiste nendesugustega lõpetab.

Anni wahtis talle näosse ja sosistas:

„Seda ma teadsin… Ma olen rahul.“

Siis küsis ta weel:

„Aga las sa siis just ise pead neljapäewal Kaarli raha ära wiima? Kas sa ei wõiks kellegiga saata?“

Jaan mõtles järele.

„Saata? Kellega? Ma arwan, see ei lähe. Raha wiija saaks ju asja teada ja helistaks terwe küla täis. Poissa aga pahandaks, kui minemata jään, ja nad määriksiwad mind ise nii mustaks kui wõimalik. Parem on, kui ise lähen… Ära karda — ära mitte karda.“

„Mine siis — ma ei karda.“

Anni tõusis üles ja andis Jaanile lihtsalt kätt — nagu sõber ja seltsimees. Ja Jaanil ei olnud julgust teda kaenlasse tõmmata, talle suud anda. Ta meelest oli, kui teeks ta ennast seega lapsikuks, kui näitaks ta oma nõrkust, mis neiu kindluse kõrwale ei kõlba, Anni tõsise näoga kokku ei käi. Ta pigistas ainult tugewasti ta sooja kätt. Siis lahkusiwad. —

Juba järgmisel päewal wiis Wäljaotsa pops oma lambad ostjale ära ja sai pakutud hinna kätte. Kaarli rahast oli tal weel rubla järel; kaks juurde — teeb kokku kolm, millega inetu wõlg just tasa sai. Neljapäewa õhtupoolikul wõttis ta wastumeelse käigu Lehtsoo kõrtsi poole ette.