16
Külmale maale
Eduard Vilde

 

Õhtune rong seisab waksali ees ärasõitmiseks walmis. Platform kubiseb ja kihiseb tihedast rahwa-hulgast nagu puudutatud sipelgapesa, sest praegu helises esimene kellamärk. Õhk on soe, tungus-paks ja rõhuw sügisese aja kohta; mustad, lõhestatud pilwerünkad annawad taewa-alusele nagu mägestiku näo. Waewalt jõuawad gaasileegikesed waksali laternades tõrwakarwalisest pimedusest läbi tungida.

Rongi on pikk rida wagonid lükitud, mitmest seltsist ja klassist. Neil kahel sääl ees-otsas, mis kohe tendrile ja pakiwagonile järgnewad, on ainult kaks kõrget, pisikest akent kumbagis küljes, teine teises otsas, raudsete trellidega, mille tagant inimeste näod hallide, nokata mütside alt wõi paljate päädega wälja wahiwad — kõwasti wastastikku kokku kiilutud. Aknate pärast näikse nendes wagonites äge wõitlus walitsewat, sest tihti kerkib uus pusklew pää teiste sekka ja ajab nad nagu talwaga koost ära, kuni ta ise jälle uuele wõitlejale peab ruumi andma. Esimese wagoni ühest aknast wahiwad ka naesterahwa-pääd wälja ja seesama wõitlus wäljawaate ja waba õhu pärast paneb neid päid nähtawale kerkima ja jälle kaduma.

Siberisse saadetud wangisid weetakse nende wagonitega lähema tapijaama poole.

Uudishimuliste seas, kes seisatama ja wahtima jäänud, seisab siin ja sääl ka mõni kahwatanud näoga kurb saatja, mõni nutja isa wõi ema, õde wõi wend, poeg wõi tütar, mõrsja wõi armuke. Sest need hallid kujud sääl trellide taga, nagu kiskjad loomad kindla puuri sees — nad oliwad ka kord inimesed, seltskonna liikmed, were ja armastuse ja sõpruse sidemetega wälise ilmaga ühendatud. Neid kõiki on emad ilmale toonud, imetanud ja kaswatanud, kuni elu neid oma pöörlusesse kiskus, ühe sinna, teise tänna wirutas.

Paljudele puudub wangide saatjate seast üks nutja ema kahe lapsega silma, kes wisalt oma paika trellidega wagoni akna all pääletungijate wastu kaitseb; ikka jälle asub ta sinna seisma, kui woolaw rüsin teda kõrwale on wedanud. Weel wapramalt näikse ühte noort wangi trellide taga oma seisukoha eest rübelewat. Kui ta pää säält ka wahete wahel kaob — uuesti kerkib ta nähtawale.

Ema ja poeg — nad ei mõista teineteisele enam midagi ütelda; ainult näha tahawad nad ühteteist weel, on see ju wiimne kord. Nad tunnewad seda mõlemad, ja kui nende suu seda ka ei nimeta — tumm walu nende märjades pilkudes kõneleb selgemat keelt. Lahkumine surmani! Jaani meelest on, kui awaneks emakese selja tagant pimedusest kutsuw haud; ta pruugib oma põdurate liigetega weel sammukese wankuda ja ta langeb wäsinult sisse… Mis saab siis küll nendest sääl, neist linnupojukestest, kes nii hirmunud silmadega akna trellide taha lahkuwa wenna poole üles wahiwad? Kas neid wahest ka kord niisuguses sõitwas puuris kuhugile ei weeta — — Jaani keha raputab wärin, ta kisub end hirmsast mõttest wägise lahti ja hüüab ema poole alla:

„Waata ka, mis mu naene teeb, ja ütle talle, et ta nii wäga ei nutaks.“

Ema on juba paaril korral ka selle akna taga seisnud, millest Anna wälja waatab. Ta täidab poja soowi ja poetab end rahwatungi seas uuesti naesterahwa-wangide wagoni juurde.

Jaani noor naene ei nuta. Ta süda ja silm on sisemise palawuse läbi kuiwaks kõrbenud. Asjata otsis ta siiamaani inimeste kihinast ühte-ainust nägu, mis talle kallist kodu weel kord elawamalt meelde oleks tuletanud. Mitte ainust! Ta isa ja õed — nad ei ole sellele wiimselegi jumalaga-jätmisele ilmunud. See põdur naene sääl all oma suure armastusega on ka tema ainus saatja, ta ema, ta kõik, mis talle siia maha jääb. Ja kui emale ei oska ta temale lahkumiseks muud öelda kui: „Mõtle mu pääle, palu mu eest!“

Teine kellalöök. Erutatud kihin.

Weel üks pilk pojale, teine minijale.

Oma nõrga jõuuga tõstab eideke esmalt nutwa Manni, siis kartuse pärast wärisewa Mikukese kõrgemale, et wend neid weel kord paitada saaks. Ka Anni tahab neid sel kombel Jumalaga jätta, aga juba kajab kolmas kell üdist läbi lõikawa manitsusega üle rahwahulga, konduktorid lagendawad rongi ääre inimestest ja juba liiguwad rattad.

„Jumalaga, ema!“

„Jumalaga poeg, minija!“

Kaie silmad läigiwad nagu palawiku-tõbisel, ta sirutab mõlemad käed kaduwale rongile järele, nagu tahaks ta teda weel silmapilguks peatada; siis hakkab ta nii walju häälega ja nii südant lõhestawalt nutma, et kõik lähedal-olijad seisma jääwad ja tema ümber ringi koguwad…

Sel silmapilgul sähwib hele wälk, pika tulejugaga mustawaid pilwemägesid lõhestades. Kõo kärgatab nii, et maa wangub ja waksali aknad põrisewad. Ühtlasi algab raske wihmahoo tume sahin. Ruttu tühjeneb waksaliesine, igaüks otsib ulualust, — nutja naene jäetakse sinna seisma woolawa wihma, piksemaru ja ta suure walu kätte…

Rong aga tormab edasi õnnetute ja õnnelistega, keda ta kannab ja weab. Linna wilkuwad tuled nihkuwad ikka kaugemale, muudkui pikne salwab wahete wahel sinist, terawat walgust ta kõrgete tornide ja hallide müüride üle. Ikka kohutawamaks läheb piksemäng. Raksatus käib raksutuse järele, weerew, kõmisew mürin paneb õhu wärisema, maapinna wabisema; terwe taewa-ruum on nagu elawat weewlituld täis ja lõhki käristatud pilwetest woolab päris weeuputus alla. See on mäss, mis maad ja taewast ähwardab häwitada, kõik maha murda, purustada, kildudeks lõhkuda, mis nii kindlalt ja kõikumatalt oma paigal seisnud.

Wälgu sähwatustel tulewad wangide kahwatud näod trellide taga nähtawale. Jaan wahib üksisilmi linna poole, mida hirmus tulewärk nii tihti ta täiel suurusel nagu peeglist näitab ja põgenewale raudteerongile nagu lähemale toob. Pikk wingerdaw tulemadu lookleb äkitselt läbi mustawa pakase õhuringi, kõle lõikaw toon wäriseb talle järele. Lähemal pilgul nilpab punane leek suure mitmekordse kiwimaja aknast wälja. Wälk on linnas sisse löönud!… Ja weel teist korda saadab Pikker oma tulenooli maapinnale maha. Wangide kohkunud pilkude ees lööb tee ääres seiswa kiriku torn pragisedes põlema.

Warsti waikib ja kustub loodusemäss. Ja kui rong järgmisele linnale läheneb, on kullane koit wõidurikkalt, täiel nooruse-ilul kumendamas ja säraw päike oma ilmlõpmata armastusega peletab pimedust ja udu enese eel ning koob oma kiirtega kuldwõrku sügisese surewa maailma üle — hiilgaw, õnnestaw nagu tulewiku lootus.