10
Külmale maale
Eduard Vilde
12

 

Märzi kuu lõpul ühel öösel tehti Piiwamäe wallas ülijulge wargusetöö ära.

Aleksander Toots kirjutas sellest ajalehes lähemalt.

Nimetatud wallas elas kahe suure, ühendatud talu omanik Juhan Leek, kellel maantee ääres kiwist tuuleweski ja pood oli. Teda tunti kui rikast meest terwes kihelkonnas; wargatel näitas aga pääle selle weel teada olewat, et tal sel ajal just suurem summa sularaha kodus oli, mida ta paar päewa hiljemini linna tahtnud wiia. Ühtlasi oli kurjategijatel, nagu arwata wõis, selgesti järel kuulatud, et Juhan Leek abikaasa, tütre ja tema juures elawa tädiga tähendatud öösel kodust ära oli, nimelt naabriwallas mölder Seibergi pulmas.

Leegi weski ja pood ei olnud teistest peredest sugugi wäga lahus, päälegi, nagu öeldud, suure maantee ääres. Ja et ööd ka enam nii pikad ja pimedad ei olnud, siis pidi rööwlite julgust, millega nad maja ja poe kallale tükkinud, seda rohkem imeks panema. Kahtlaseks jäi, kas neil teada olnud, et kaupmees ustawad majahoidjad koju jätnud: wana truu sulase ja elatanud tüdruku, perenaese õe. Kui nad seda oliwad teadnud, siis arwasiwad nad neid kas magawat, wõi nad tuliwad kohe ettewõetud nõuuga, koduhoidjatest hoolimata oma tegu korda saata, nimelt wägiwallaga. Sulane Mart ja tüdruk Juula tehti wangideks, nende käed ja jalad seoti kinni.

Wargad oliwad mitu lukku suure osawusega lahti murdnud, enne kui nad poodi ja peremehe eluruumidesse kapi kallale jõudnud, millest nad ligi 500 rubla raha ära wiisiwad.

Asja käik oli Aleksander Tootsi ustawat kirjeldust müüda järgmine.

Kell wõis ½1 öösel olla, kui Mart peretoas ja Juula poe kõrwal olewas pererahwa-kambris magama heitsiwad. Et just pühapäew oli ja kohaline lauluselts lõbupidu tantsuga pidas, siis oliwad nooremad teenijad sääl lusti löömas.

Juula silmad on waewalt poole tunni eest kinni läinud, kui teda imelik nakitsemine ja kõpitsemine unest äratab. Ta ei saa esiotsa aru, kust see tuleb. Kuulatab ja kuulatab. Mõtleb juba, et maru-tuul wäljas wärawat wõi mõnda ust raputab ning tahab uuesti magama jääda; sääl käib korraga waljum raksatus ja nagu raua kõlin, mis tüdrukule selgeks teeb, et asjad enam õiged ei ole. Ta tõuseb üles, astub peretuppa ja äratab Mardi magusast unest. See tõrgub esmalt wastu ja ütleb, et Juula paljast und näinud; wiimaks tuleb siisgi kambrisse kuulatama.

Nad jääwad ukse juurde, mis lähemast pisikesest elukambrist poodi wiib ja millel wäike ümargune waateruut sees on, seisatama. Pood on pime, aga sees on selgesti kobinat kuulda Ühtlasi katsutakse kambriukse linki ja kui ust tuntakse lukus olewat, tõugatakse tugewasti tema wastu

Nüüd on selge, et wargad poes. Mart ja Juula on ehmatuse pärast esiotsa keeletud. Nad seisawad ja wahiwad lahtiste suudega teine teise otsa. Poes sähwib korraga tuligi põlema. Mõlemad wahwad koduhoidjad ei liigu paigast. Ukse kallal, mille wõti kambri seespool on, töötatakse wägiwaldselt edasi. Lukus nagiseb puuriw muukraud, nüüd kangutatakse ja nüüd — enne kui Mart ja Juula oma hirmulõdinast wõitu saawad — prahwatab uks lahti.

Nüüd alles pääsewad koduhoidjate keelepaelad wähe lahti; nad hakkawad appi karjuma ja püüawad, kui mitut wõõrast meest näewad, plagama panna.

Kuid raudsed käed asuwad neist kinni, wajutawad nad põrandale maha, topiwad neile rätid suhu ja seowad nende käed ja jalad nööridega kokku. Küll panewad mõlemad surmahirmul wastu — iseäranis perenaese õde siputab kangesti ja hammustab sidujate kätesse — aga wastased on liig tugewad ja neid on mitu.

Nüüd on kelmidel waba elu poes ja eluruumides. Nad toimetawad ruttu, wagusi ja nii wabalt ja julgelt, nagu oleks neil maja sisemised ruumid kõik täiesti tuttawad. Neid on neli wõi wiis meest. Peenike wahaküünal, mis neile walgust annab, põleb liig tumedalt, kui et kinni seotud majalised nende nägusid wõiks selgemini näha, nägusid, mis päälegi tahmaga näikse kriimuks määritud olewat. Wangide juures seisab üks ja teine kordamisi wahis…

Nad päriwad, kus peremehe sularaha olewat, ja ähwardawad, kui ei räägitawat wõi õigust ei öeldawat, waeseid wangisid surmaga. Üks neist kisub Mardi, teine Juula suust räti ära, et nad kõneleda saaksiwad, kus juures neid iga kisa- wõi waljuma hääletegemise eest lubatakse külmaks teha. Esimene, kes surma kartusel rööwlite nõuet täidab, on kaupmehe naese õde; Mart ei wasta; ta kisub, waht suu ääres, oma köidikuid, mis aga ei katke. Juula näitab käega suure kahe poolega, tamme puust kapi poole, mille wõtmed peremehel kaasas on. Aga mida aitab kapi tugewus ja luku häädus, kui juba palju kindlamad uksed kurjategijate abiriistadele pole wastu pidanud? Kapp murtakse raginal lahti ja häbemata sorimine ja loopimine algab tema sees olewa kraamiga, kuni otsitud rahapakk suure taskuraamatu sees kelmidele wiimaks pihku sattub.

Nad mürawad poes weel mõni aeg tööd teha; kambrisse on selgesti kuulda, kuda nad roniwad, asju wiskawad, riiulid tühjendawad ja kaupasid kannawad. Nad ei lausu üheteisega sõnagi; tummalt mõistab üks ühte, teine teist. Osawasti, wäledasti, nagu ammu harjutatud kawa järele, toimetawad kõik. Siis on nad järsku nagu maa alla kadunud. Mõlemad wangid wingerdawad teine teise kõrwal ägades põrandal. Wargad on lahti murtud wälised uksed lahti jätnud, nii et külm tuul ruumidest wabalt läbi tõmbab ja ööriides olewaid koduhoidjaid lõdisema paneb…

Kauase meeleheitlise jändamise järele läheb Mardil wiimaks korda nööri nii palju lõdwendada, et ta oma teise käe wabaks saab. Sellega kisub ta omal räti-tombu suust ja päästab aega mööda kõik teised liikmed lahti, mille sisse nöörid sügawad punased jutid lõiganud. Ta wabastab siis ka hirmu pärast pool nõdrameelse wanapiiga köidikutest. Ja nüüd — kaks tundi hiljemini — hakkawad mõlemad nagu ühest suust appi karjuma…

Külast ei tule küll keegi appi, aga mõlemad poisid ja tüdruk jõuawad wahe-ajal koju. Kohutawat lugu kuuldes ei tule juhmidel aga meelde wargaid warmalt taga ajama minna, waid nad harutawad enne, lõbusaid hirmu-wärinaid tundes, pikalt ja laialt huwitawat juhtumist. Kananahk ihu pääl, waatlewad ja imestawad nad lahti murtud uksi, tühjendatud ja segi loobitud kaubariiulid poes ning awatud kappi kambris. Nad täidawad maja hirmsa wadiga. Juula nutab ja karjub waljusti ja wehkleb kätega. Mart on uimane ja pool totter. Wist kipitab poistel argpüksus põues, sest üsna tõrkuwalt täidawad nad wiimaks Juula winguwat käsku, hobust ruttu ree ette rakendada, külast abi paluda ja kurjategijaid otsima kihutada. Pererahwale saadetakse lõppeks noorem tüdruk jala järele. Tal on ligi kümme wersta käia, enne kui ta pulmamajasse jõuab.

Wargad on aga kadunud kui tina tuhka. Ainust jälge ei ole neist järele jäänud. Et wäljas marune, wihmakas sula-ilm on, mis maa, iseäranis teed, kiilas-jää kõwa koorega on katnud, siis ei selgu mingist märgist sedagi, kas kurjategijad jala wõi hobusega olnud. Poe juurest ja tema lähedalt läheb teeharusid igasse külge. Taga-ajajaid peab siis õige palju olema, et igasse harusse otsima kihutada. Enne kui külarahwast ja walla-ametnikka magusast unest äratada ja abi-andmisele nõuutada jõutakse, on jälle hulk aega ära kulunud — wargatele õnneks. Alles hommiku eel algab jaht. Peremees ise jõuab alles lõunaks koju, sest hirmunud tüdruk on kas meelega wõi kogemata teelt kõrwale eksinud, nii et ta oma kohutawa teatega alles keskhommikuks pulmamajasse saab…

Kõik waew jäi esimesel, kui ka lähematel otsimise-päewadel paraku asjataks, wähemalt Piiwamäe walla piirides, ehk küll polizei, nagu kuritöö suurus nõudis, agarasti tegewusel oli. Lahti murtud uksed, pood, terwe maja waadati ja uuriti hoolega läbi, et wargate kohta mingit märki leida; aga pääle köidikute, millega rööwlid sulase ja tüdruku kinni sidunud, ei olnud neist midagi muud maha jäänud. Mardi ja Juula kirjeldused meestest ja terwest loost oliwad esiotsa ka üsna segased ja wastikud; mida üks tõendas, seda teine õiendas, nii et polizei mingit kindlamat käepidet ei saanud. Saagiks oli pääle nimetatud suurema summa weel leti-sahtlis olew peenike raha poest ning hästi walitud kallimad kaubad, hää kogu kohwi, theed, suhkrut, riiet jne., wiidud.

Kaupmehe koduhoidjate tunnistustest ei selgunud sedagi kindlamalt, kas wargaid neli wõi wiis meest olnud wõi koguni kolm. Mart ütles „mitu,“ Juula — „neli, wiis.“ Kuid kahe kelmi kohta hakkasiwad nende kirjeldused kaunisti ühte minema, nii et polizei asja leidis, neid otsima hakata. Et need mehed juba muidugi ümberkaudse rahwa seas kahtlased oliwad, päälegi warguse pärast ennemalt karistatud, siis ei pandud suuremat imeks, kui Kohi-Kaarel ja Kõwerkaela Juku— õigete nimedega Kaarel Lind ja Juhan Melberg — ühel päewal, kaunis kauase otsimise järele, kusgilt kõrtsist ülekuulamise tarwis kinni wõeti.

Et neil kumbalgi kindlamat elukohta ei olnud, siis peeti neis kõrtsides ja peredes — enamasti popsisaunades — kus nad pikemalt elutsenud, peatanud wõi öökorteris olnud, läbi-otsimisi. Warastatud kraamist ega rahast ei tulnud aga midagi nähtawale; ka meeste eneste juurest leiti ainult mõned kopikud. Warguse-öösel olla nad, nagu mõlemad ühest suust tunnistasiwad, linna-teel olnud. Inimesi, kes neid sel ööl näinud, ei teadnud nad nimetada. Selgeks sai, et nad õhtu eel enne kuritöö sündimist Lehtsoo kõrtsis kahe mehega purjutanud. Kes need mehed olnud, seda ei saanud polizei wälja. Kaarel ja Juhan tõendasiwad, et nad nendega kogemata kokku juhtunud, juttu hakanud ajama ja siis koos joonud, ning kõrtsmik tunnistas, et küsitawad mehed ka temale wõõrad olnud.

See punkt jäi polizei meelest kahtlaseks. Kui Kaarel Lind ja Juhan Melberg kohtu-uurija kätte linna oliwad läkitatud, kestis polizei uurimine ligidal ja kaugemal nende tundmata seltsimeeste järele edasi.

Wäljaotsa Jaanil oli kartmiseks asja küllalt, et ka teda wõidaks ülekuulatawate sekka tõmmata. Teda oli ju wiimasel ajal nii mõndagi korda kahtlaste meestega sõbralikult koos nähtud olewat, mille kohta mingi salgamine ei oleks aidanud.

Jaani kartus läks ka warsti täide.

Ühel päewal ilmus kreisi-ülema kohalik noorem abiline kordniku- ja tarwiliste walla-ametnikkudega Wäljaotsa sauna. Ta oli hiljuti ametisse saanud agar mees, kes nooruse ja ameti-wärskuse esimese õhinaga oma ringkonda walitses ja suuremate kuritööde uurimist ise armastas alustada ja juhatada. Tema kaaslaste seas läikis ka Lehtsoo wallawanema punane, lihaw ja lage nägu.

Kai ehmatas kangeks hirmu pärast, kui salk mehi ta madalasse, kitsasse urtsikusse astus. Wirgu Andrest ära tundes ja kõrgema polizei-ametniku hiilgawate nööpidega mundrit nähes, aimas ta kohe tumedalt, mis nõuuga mehed tuliwad. See oli ju kord ennemalt ka sündinud… Jaan seisis toa kõrwal olewas tillukeses kambris. Ta oli paari minuti eest toa-aknast wälja wahtinud, siis ruttu kambrisse astunud, aga ilma emale ütlemata, et ta lähenejaid näinud… Ta astus nüüd kahwatanud, aga rahulise näoga nähtawale.

„Kus su poeg üleminewa pühapäewa öösel oli?“ pööras kreisi-ülema abiline järsu küsimisega kõige päält sauna-ema poole.

Eideke waene oli hirmu pärast keeletu. Ta ei saanud tükil ajal sõna suust.

„Issand Jumal, — ei mina tea,“ kogeles ta wiimaks.

„Sa ei tea?… Kodus teda siis ei olnud?“

Kaie nõuuta pilk lendas poja poole.

„Kodus olin,“ tähendas Jaan.

„Sina wastad siis, kui ma sinult midagi küsin,“ hüüdis ametnik ruttu wahele ja astus eidele lähemale, nii et ta teda täiesti silmas wõis pidada.

„Su poeg ei olnud siis mitte kodus, — kus ta oli?“

„Ta oli kodus,“ wastas Kai.

„Sa waletad!“

„Ei waleta, auulik kohus.“

„Sa ei mälesta wahest, — tuleta meelde!“

Kai kinnitas, et Jaan terwe öö kodus olnud, ta mälestada seda selgesti. Ta wärises ise nägu haawaleht, aga ta tõendus sai ikka kindlamaks, ikka wisamaks, nii et ametnik selle küsimuse kõrwale jättis.

Ta astus äkitselt Jaani juurde ja kahmas ta parema käe pihku, mille pöial ja päkk nartsuga kinni oliwad seotud.

„Mis sinu käel wiga on?“

„Koer hammustas.“

„Tee lahti!“

Jaan wõttis käe ümbert sideme ära. Päka küljes tuli pool-ümarik, kaunis lai, aga mitte just sügaw, paranew haaw nähtawale.

„Kuna koer sind hammustas?“

„Üleminewal laupäewal.“

„Missugune koer?“

„Lutsu Jaagu suur koer.“

„Kuda see tuli?“

Jaan seletas, et ta õhtul pimedas tähendatud perest mööda läinud ning kallale tikkuwat tigedat koera, teda tagasi tõrjudes, jalaga löönud. Seepääle saanud wihane loom tema paremast käest kinni kahmata.

Ülekuulaja sala küsimise pääle, kas Lutsu koer kui tige kallale-tükkija tuttaw olewat, pidiwad walla-ametnikud tunnistama, et lugu küll nii wõiwat olla; iseäranis, kui Sultani — nõnda koera nimi — ässitatawat, hakata ta külge. Seda olla paar korda ennemalt ka ette tulnud.

„Kus sa sel õhtul käisid, kui koer sind hammustas?“

Jaan ei kostnud kohe.

„Niisama wäljas,“ ütles ta siis.

„Kuda, niisama?… Kas sul mingit asja ei olnud?“

„Ei olnud.“

„Soo! See on aga imelik.“

„Mul oli pääwalu,“ lisas Jaan ruttu juurde; „ma käisin muidu meelt lahutamas.“

„Mis ajal see oli?“

„Ma ei mälesta enam… Pime oli juba, seda ma tean.“

„Kas sa siis Lutsu talusse sisse läksid ja ütlesid, et koer sind hammustas?“

„Ei.“

„Miks mitte?“

„Mis see oleks aidanud?“

„Aga kas sa ei tahtnud haawa lasta kinni siduda?“

„Arwasin, et pole suurem asi… Lasksin kodu kinni siduda.“

„Kas sina haawa kinni sidusid?“ pööras ametnik ema poole.

„Mina jah, kõrge kohus, mina ise.“

„Kunas see oli?“

„Püh — mitte! — laupäewa öösel.“

„Öösel? Su poeg ütles õhtul.“

„Auuwäärt kahus — ma ei mälesta enam hästi; mul on nii segane, piinatud pää — ma ei mälesta eilast päewa enam… Ööse wõi õhtu — see ju ükspuhas; ma tean aga, et pime oli ja et ma haawa nartsuga kinni sidusin…“

„Teie waletate mõlemad!“ hüüdis noor ülekuulaja järsult ja käredalt. „Ma tean juba kõik — pange seda tähele!… Ma wõin sulle, Jaan Wapper, öelda, kuda ja kunas sa oma haawa said: kaupmees Leegi tüdruk Juula hammustas sulle käesse, kui sa oma seltsimeestega teda sidusid! Jaan Wapper, sa olid üleminewa pühapäewa öösel, 24. märzil, Piiwamäe wallas kaupmees Leegi poes ja elukorteris rööwimas!…“

Kaie kohta mõjusiwad need sõnad nagu pikse-hoobid. Ta wahtis totra näoga noore ametniku otsa, siis karjatas ta ja langes, nagu oleks talle nuiaga pähe löödud, koiku serwale.

Ka Jaan oli tagasi põrganud. Ta nägu, isegi ta silmawalged, oliwad kollakaks tõmmanud. Ta lõi haawatud käe selja taha — kas teda warjata tahtes wõi enesele tuge otsides, jäi kahtlaseks. Ta suu käis, aga ta ei saanud häältgi üle tuksuwate huulte.

Kreisi-ülema abiline oli oma sõnade mõjuga rahul. Ta pööras oma kaaslaste poole, Jaani käega näidates:

„Waadake ta nägu… Waadake, kuda ta wäriseb!… Meie oleme õigetel jälgedel.“

„See pole õige! Ma pole kusgil rööwimas käinud,“ hüüdis nüüd noor pops, kõike oma rahu ja kindlust kokku wõttes, täie wihaga. „Ka ei wärise ma mitte hirmu pärast, waid mu hingesse ei mahu, et teie ilmasüüta inimese pääle nii koledat süüdi tõstate… Ma kaeban teie pääle, ma ei jäta seda, — ma olen ilmasüüta, ma pole kusgil warastamas ega rööwimas täinud — ma wõin selle pääle wanduda, ma wannun siinsamas — —“

Jaan sattus ikka waljuma karjumise sisse; ta hääl lõi paar korda kilkamiseks, wiimaks kähises ta ainult weel. Ta silmadest põles ja kiirgas isewärki metsik erutus — nagu kitsikusesse aetud, surma suhu wahtiwa metslooma hirmuga segatud ahastuse-wiha.

„Jaan Wapper,“ ütles kreisi-ametnik tõsiselt ja manitsewalt. „Ma annan sulle nõuu, nüüd kohe oma süüdi otsekoheselt üles tunnistada — see toob karistusele kergendust. Ma ütlen sulle, mul on kõik teada: sinu seltsimehed tunnistasiwad kõik üles…“

„See pole õige,“ kisendas Jaan korisewast kurgust. „Mul ei ole seltsimehi, ma pole kusgil wargil käinud — jätke mind rahule, ma olen auus, puhas inimene, minu pääle ei wõi keegi näpuga näidata — —“

„Wõi nii, mu poeg,“ tähendas nüüd Wirgu Andres wahele, kelle suu juba rääkimiseks ammugi liikunud, keda aga auukartus ülema eest tagasi hoidnud. „Wõi nii — sa oled puhas mees, aga pead kõige soemat sõprust tuttawate kelmidega, Kohi-Kaarliga ja Juhan Melbergiga“…

Ta oleks wast weel edasi rääkinud, aga kreisi-ülema abiline waatas talle keelates otsa; mõni wildak sõna asjatundmata suust wõis terwe ülekuulamise mõju ja kordaminekut nõrgendada ning takistada.

„Jaan Wapper,“ pööras ametnik uuesti ülekuulatawa poole, „sinu salgamine ei aita sulle midagi: sind on üleminewa pühapäewa öösel kodust wäljas nähtud; selleks on mul tunnismehed… Mis sa selle pääle kostad?“

„Ma olin kodus!“

„Ja sina, Kai Wapper, — anna tõele auu! Kas su poeg oli kodus?“

„Kõrge kohus, kui mu poeg ütleb, et ta kodus oli, siis oli ta kodus… Jaan ei waleta.“

Wirgu Andres ja kümnik naeratasiwad pilkawalt.

„Ma küsin sinu enese käest, kas su poeg kodus oli wõi wäljas,“ kordas kreisi-ülema abiline walidamalt.

„Ta oli kodus…“

Kuna senine ülekuulamine waheajal ruttu protokolli oli pandud, andis ülem polizei-ametnik nüüd käsu, maja läbiotsimist alustada.

Kõige suurema hoolega puistati ja pöörati kõik läbi, mis saunas, käsikambris, laudas, pööningul wiletsat kraami oli, wõi kus mõnda salaurgast arwati olewat. Isegi katuse tahmased õled ja kartohwli-haugud wõeti uurimisele. Suurt agarust näitas otsimise juures iseäranis wallawanem Andres Wadi. Ta oskas ikka uusi nurkasid, haukusid ja pragusid leida ja ametnikka nende juurde juhatada. Tema suureks wõõrastuseks ei tahtnud aga kõige wähematgi kahtlast asja nähtawale tulla. See oli otse imelik! Andrese nägu wenis ikka pikemaks, ta silm waatas ikka tusasemalt.

Maja-otsimine lõppes ka tõesti selle tagajärjega, et midagi ei leitud, mitte kopikut rahagi sauna elanikkude juurest ega nende urtsikust.

Sellest hoolimata teadis kreisi-ülema abiline enesel kahtluse-põhjuseid nii palju olewat, et ta Jaan Wapperi oma wangiks seletas. Ta käskis teda kohe wallamajasse wiia.

Jaani üle oli pikaldase maja-otsimise ajal iseäraline külm, ühtlane tuimus heitnud. Ta wõttis ametniku otsuse rahuga wastu. Waene eit aga hakkas suure häälega karjuma. Kui poeg urjädniku ja kümniku wahel saunast wälja hakkas minema, asus Kai ta käewarrest kinni ja püüdis teda ahastawal nuuksumisel tagasi rebida.

„Sind wiiakse wangi, — poeg, sind wiiakse wangi!“ hulgus ta. „Mis peab meist waestest nüüd saama — lastest ja minust!… Auulik kohus, teie ei tohi minu poega wangi wiia — ta on meie toitja! Meil ei ole palukest leiba kodus, ei kopikut raha — meie sureme nälga…“

Nüüd tungisiwad ka poja silma pisarad. Ta hakkas emakese kaela ümbert kinni ja surus oma pääd ta rinnale. Ta wärises kõigest ihust, tükil ajal ei saanud ta sõna suust. Ta käsi silitas ainult waigistades, trööstides ema kolletanud palet, ta juukseid.

Wiimaks wabastas ta ennast ema käte wahelt.

„Jää rahule,“ ütles ta. „Ma tulen warsti tagasi… Ära lastele ütle, et — et mind — wangi wiidi…“

Nad oliwad saunast juba ammugi wäljas ja pöörasiwad tänawale, mis wallakontori poole wiis, aga ikka lonkas Wäljaotsa Kai neile nuttes ja paludes järele, nagu lootes, et neid ainult hirmutada tahetud ja et poeg jälle lahti lastaks. Alles ülema ametniku kõwa käsu pääle jäi ta neist wiimaks maha. Ta istus sauna-urtsiku läwele ja nuttis kibedasti.

Kust wangiga mööda mindi, sääl jooksiwad inimesed taludest ja saunadest wälja wärawasse ja ajasiwad silmad ja suud uudishimulikult lahti.

„Keda sääl wiiakse?“

„Näe hullu — Wäljaotsa Jaani!“

„Mis ta on teinud?“

„Mis muud kui warastanud! Millest ta siis terwe talwe ka wõis elada! Ema ja õed-wennad toita…“

„Otsas oli ta küll! Kõik ammugi müüdud — lehmamullikas, lambatalled, seapõrsad…“

„Ega tea, kus aida kallal ta käis?“

„Küll ep kuuleme.“

Üks tüdruk hüüdis naerdes:

„Küll on aga ilma-nali: äi weab wäimeest puuri!“

„Jah,“ naeris teine tüdruk wastu, „ja wahi, kuda wanamehe püha nägu rõõmu pärast hiilgab!… Waene Anni! Mis ta süda küll peaks ütlema, kui ta näeb wõi kuuleb — —“

„Miks ta ei näe — nad lähwad ju Wirgult otse mööda… Kuule, jookseme neile õieti järele…“

Ja edewad plikad paniwad meestesalgale kaasa.

Nende arwamine läks täide: Wirgu Anni nägi, kuda Wäljaotsa Jaani wangi wiidi. Ta seisis otse wärawas, kui mehed lähenesiwad, — seisis sääl ja ootas. Ta ei kartnud ega häbenenud. Tema selja taga tuupisiwad end poisid ja tüdrukud ammuli suudel wahtides ja sosistades kokku…

Wirgu Andresel wõis hää meel olla, et tütar wangi — seda wangi — nii hästi näha sai, siisgi kortsutas ta, tema lähedale jõudes, kulmu ja ütles tõrelewalt:

„Noh, kas sul siis muud kohta wahtimiseks ei ole kui wärawa-esine! Häbene ka ikka!“

„Ma wõin seista, kus ma tahan,“ kostis wastane laps.

Anni olek awaldas haruldast rahu. Ta nägu oli küll kahwatanud ja ta silmadel iseäraline kuiw läige, aga muul wiisil ei ilmutanud ta mingit sisemist erutust. Ta pilk otsis wangi nägu. Jaan kõndis maha löödud silmadega. Wist ei olnud ta siiamaani tähelegi pannud, et ta Wirgult mööda läks. Nüüd waatas ta korraks üles, silmas talu, silmas Annid wärawas — ta jalg peatas. Nende pilgud puutusiwad korraks kokku — Jaan warjas nägu käega ja sammus edasi…

Anni seisis wärawa-samba najal. Ta ei pannud sosistawaid, hirwitawaid külatüdrukuid, ei wist ka wangi kaasalisigi tähele — nii mõtetes oli ta, nii kaugele wahtis ta pilk tühja õhu sisse. Kui salk temast möödas, tõmbas ta suurt willast räti, mis tal ümber oli, koomale ning hakkas tänawat mööda sinna poole minema, kust polizei-ametnikud tulnud.

Ta läks Wäljaotsale.

Õnnetu eit jooksis talle juba wärawasse wastu, surus teda oma rinnale ja niisutas ta palgeid oma pisaratega.

„Wangi — wangi — wangi,“ nuuksus ta ühte lugu, „minu poeg wangi…“

Anni wiis ta oma käe kõrwal tuppa.

„Teilt ei leitud ju midagi,“ ütles ta siin, kui ta Kaie wähe waigistada saanud.

„Mitte iwakest, mitte riide-räbalat — ja nad wiisiwad ta wangi!“ ahastas sauna-ema.

„Kas nad ütlesiwad, mispärast?“

„Kohtuherra ütles, Jaan olla Piiwamäe kaupmehe juures rööwimas käinud — meie Jaan rööwimas!“

Anni raputas naeratades pääd.

„Ütelda ja arwata wõib paljugi. Mis Jaan neile wastas?“

„Mis ta wastas! Eks ta wastanud, et ta kusgil pole wargil ega rööwimas käinud.“

„See on ka õige,“ tähendas Anni rahuga, „Kas neil siis Jaani wastu tunnistusi on?“

„Kohtuherra ütles olewat. Ta ütles, Jaani olla üleminewa pühapäewa öösel wäljas nähtud ja tema seltsimehed tunnistanud kõik üles.“

„Soo? Ja Jaan?“

„Jaan ütles, et ta kodus olnud ja mina ütlesin sedasama. Ja seltsimehi tal ei ollagi, ütles Jaan.“

„Kas ta siis kodus oli?“

„Jah, waata, laps — seda ma õieti ei mälesta,“ wastas Kai kartliku sosinaga. „Minu meelest on, kui oleks ta üleminewa pühapäewa öösel küll kodust ära olnud. Ta läks juba pärast lõunat minema ja ütles weel, et ta ehk wäga hilja koju tulewat — tee olewat pikk. Ei tea, kus pidi popsikoht saada olema… Aga kui Jaan ise ütleb, et ta kodus olnud, siis wõib olla, et ma eksin.“

Anni mõtles järele.

„Olgu, kuda on,“ ütles ta siis, „wargil ta ikka ei käinud. Kui ta mitte kodus ei olnud ja seda kohtuherrale siisgi ütles, siis teadis ta ka, miks ta seda tegi. Ma arwan aga, et sinu waesekese meelest ära on läinud, et ta kodus oli.“

Eit jutustas siis ka Jaani käe haawast ning polizei-ametniku imelikust arwamisest selle kohta. Ja ometi olewat kindel, et Lutsu koer Jaani hammustanud; ta öelnud seda koju jõudes kohe, kui kätt lasknud kinni siduda.

Anni jäi ka selle punkti kohta täiesti rahuliseks ja muretaks. Ta waigistas ja kinnitas waest ema igal wiisil.

„Küll sa näed,“ ütles ta peaaegu rõõmsalt, „ta tuleb linnast warsti tagasi ja naerab nad kõik wälja. Ära kurwasta ega nuta enam! Ma tunnen Jaani, ma tunnen teda läbi ja läbi.“

Ja neiu sõnadest oli kuulda, et ta oma lootuse sisse ise kindlasti, kõikumata uskus. Et Jaan warguse wõi rööwimise pärast iganes wõiks süüdlane olla, see paljas mõte, paljas arwamine oli ta meelest nähtawalt ilmwõimata. Niisuguseks kahtluseks ei olnud ta hinges ruumi — Jaani kohta mitte. Ja nõnda ei wõtnud ta waewaksgi, asja üle lähemalt järele mõtelda… Ta wõis ka küllalt tõendada, et ta Jaani tundis — läbi ja läbi. Oli ta ju temaga peaaegu koos üles kaswanud; oli tal ju nii sagedasti mahti olnud, tema puhtasse, auusasse südamesse pilku heita. Tal ei olnud ainust juhtumist, ainust sõna ega tegu Jaanist meeles, mida kurjaks umbrohuks tema hinge hää külwi seas oleks wõinud nimetada.

Anni istus kaua kurwa, kaebawa sauna-ema juures. Ta hoidis tema kõhna kätt oma soojas pihus ja nad rääkisiwad Jaanist, ainult Jaanist.

„Jaan tuleb warsti koju,“ oli weel neiu wiimne sõna, kui ta koju läks.