Külmale maale/1
Juba esimesed oreli-hääled tõiwad Jaanile pühalikult liigutatud tuju. Tema rinda asus see lapselik haledus iseenese üle, mis raskest haigusest toibunud inimese üle tuleb, kui ta oma kehanõrkust, oma wäetimat olekut tunneb. Ja Jaani meelest oli, kui peaks ta ka teistelt, kes tema lähedal oliwad, kes ta otsa waatasiwad, tasast kaastundmust paluma — nagu wäeti lapsukene kunagi oma haleduses. Ta laskis end wäsinult ühe istme pääle maha ja kuulatas oreli eesmängu ja kuulatas koraali kaeblikku wiisi ja silmad läksiwad tal niiskeks. Ta süda sulas lapselikul, palawal tänutundmusel selle nägemata abimehe wastu, kes tema noort elu närtsimise eest kaitsnud, kes teda selle tumeda kolli küüsist wabastanud, keda ta, kui inimeselaps kunagi, harjunud kartma. Jaan palwetas kaua ja palawal õhinal, esmalt tumma südamega, siis sosistawate huultega. Ta palus ja tänas, tänas ja palus, kuni ta meel wagusaks ja wäsinuks sai. Ja siis, kui ta oma kohust tundis täitnud olewat, kui tal enam midagi meelde tuletada ega soowida ei olnud, tõmmas ta end kössi pingi nurga sisse ja püüdis jutlust kuulatada. Aga ta mõtted oliwad nii laiali ja nii udusarnased, et ta mingit ainet ei suudnud kinni pidada. Õpetaja kõneles ühetoonilise, laulwa naesehäälega, mis koguduse üle elustuse asemel nagu igawuse ja une wõrku kudus. Asjata wõitles Jaan mõni aeg oma raskete laugedega, ikka jälle langesiwad nad nõrgalt maha, ja tinane wäsimus roomas ta terwe keha üle — ta tukkus, tukkus ja jäi siis magama. Sest polnud wiga, ta ei olnud ainus magaja.
Nad kõik oliwad wäsinud töö-inimesed, hommiku wara üles tõusnud, pika tee ära käinud — Jaan päälegi jala. Keegi ei pannud neile seda pahaks, ja õpetaja, hää mees, oli asjaga harjunud. —
Jaan ärkas alles, kui orel uuesti hüüdma hakkas. Tal oli üsna häbi. Niisugusel pühapäewal, kus ta oma terwekssaamise eest tulnud Jumalat tänama, jääb inimene kirikus magama! Ta piilus naabrite poole ja püüdis nägu näidata, kui poleks ta tukkumise pääle mõtelnudgi.
Kui kirik wälja läks ja Jaan külma, selge õhu ning särawa päikesepaiste kätte astus, selle laenetawa walguse sisse, mis helewalge wärske lume pääl otse silmi peletawaks sai, tundis ta äkilist uimastust, ta põlwed nõtkusiwad, ta oimud tuksusiwad kuuldawalt. Ruttu otsis ta tuge, seljaga kiriku müüri wastu taganedes… Polnud ka ime: kodus kella wiie ajal hommikul paluke kuiwa leiba ja kurnatud keha, millest pikaldane tõbi iga üdiraasu wälja imenud! Jaan pigistas silmad kinni ja ootas, kuni uimastus mööda läheks.
Korraga märkas ta nagu warju oma ees. Kui ta silmad lahti lõi ja, käega neid warjates, waatas, seisis ta juures üks naesterahwas. See wahtis aineti ta otsa, nagu mureliku hirmuga. Jaan ei tundnud teda esimese pilguga weel ära, nii suur oli wirwendus ta silmade ees. Siis aga nägi ta, et see Wirgu Anni oli.
Natuke aega ei lausunud kumbgi sõna. Tummalt andsiwad nad teineteisele kätt. Jaan wõitles oma nõrkuse wasta, astus müürist sammu teisale, kuna ta oma jõuetuse üle häbelikult naeratas.
„Küll sa oled otsas, Jaan,“ ütles Anni wiimaks.
Wastuse asemel naeratas Jaan edasi.
„Ei taha enam ära tundagi — pole enam see nägugi.“
Jaan wahtis maha.
„Nagu hauast tõusnud,“ lisas tüdruk juurde.
Seejuures wiibisiwad ta hallid, niiskelt läikiwad suured silmad selle jänunewa õrnusega, mis ainult naesterahwa hingest wahel pilkudesse tõuseb, noore mehe näo küljes kinni. Ja see õrnus, see halastuse-tuhin wärises ka ta tasasest häälest, pani ta sõrmed räti all kramplikult tuksuma.
„Su päägi on paljaks läinud.“
Seda üteldes pööras ta järsku näo kõrwale, ta laugedel rippusiwad kaks pisarat.
Jaan aga tõstis käe häbelikult üles kõrwa juurde, wajutas wana pleekinud suwimütsi alamale ja tähendas:
„Külap kaswawad jälle.“
Nad hakkasiwad nüüd pikkamisi kiriku äärt mööda edasi kõndima, kus juures Anni noort meest mureliku näoga ühte lugu salaja silmas pidas. Kõike ta uuris ja pani tähele. Ta nägi, kuda külmawärin Jaani paar korda wapustas, sest tal ei olnud kasukast seljas, ainult kerge, kaunis kulunud hall kuub, rihm wööl ja jalas wanad lapitud Wene saapad. Anni pani tähele, kui jõuetu, lonkiw ta käik oli ja kui sinised ta huuled, kui haukus ta silmad. Ja siis mõtles ta järele, miks ta nii sagedasti sülitab ja suud matsutab. Kui Jaan uuesti keha wäristas, jäi tüdruk seisma ja ütles:
„Kuule, sa pead sooja otsima; mine leerituppa.“
Jaan ajas wastu: tal ei olla põrmugi külm, soe kamsik seljas; teel olnud tal otse higi otsa ees, ehk küll ilm külm jne.
Anni kandis pisikest kompsu käes, mille seest ta sõrmed midagi nabistasiwad. Ta tõmbas suure saia wälja ja hakkas selle otsast oma walgete, läikiwate hammastega isukalt kinni.
„Mu kõht läks kirikus tühjaks, pugesin wälja ja ostsin saiad ära,“ rääkis ta naerdes.
Esiotsa ei pakkunud ta Jaanile ühtigi; naesterahwalik õrnus keelas teda, sest ainult Jaani pärast, kelle kõhu tühjust ta tema sülgamisest terawmeelselt järeldanud, oli talle saiarätt meelde tulnud, mida isa juba tee pääl trahteris täitnud.
„Külap sinugi süda wesine on — pikk tee käidud… Säh, hammusta kah, — wärske soolasai.“
Jaan tõrkus wastu; ta tahtnud ise just praegu saia minna ostma. See oli õige, aga Jaan jättis juurde lisamata, et tal ainult 3 kopikat raha taskus oli ja et ta kuuest pisikesest timpsaiast, mis ta selle eest sai, ainustgi ei oleks raatsinud suhu pista; nutku kõht kui palju tahab, saiad oleks ta lastele koju wiinud. Jaan tõrkus weidi, siis aga, saia nähes, läks ta suu nii wesiseks, et ta kauemini wasta ei seisnud.
Isukalt süües kõndisiwad nad pikkamisi ümber kiriku. Nad waatasiwad tihti pool-wiiliti teineteise otsa — Anni tema isu pärast rõõmsa näoga, Jaan sellesama pärast häbelikult. Pool wägise tuupis tüdruk talle weel teise suure pätsi pihku, ja ka see kadus noore mehe walgete, tugewate hammaste taha.
Tal oli piinlik tundmus, kui wilksaks tüdruku pilk tihti tema pool-palja pää poole, millelt kuri soetõbi juuksed salkade kaupa maha katkunud, nii et praegu ainult udusulgede sarnased uidud tuule käes wärisesiwad. Selle pärast pööras ta täie näo parem Anni poole ning püüdis talle julgelt silma waadata.
Kui ilus ta oli! Jaani liigetest käis kuum wool läbi ja ajas talle silmapilguks were palge. Külm talwine õhk oli neiu põskedel roosid õitsma sundinud, ta otsaesine wõistles helewalge särisewa siidirätiga, mis ta prisket, õrna jumega nägu ümbritses. Ja ta suured, ellad silmad — kuda need wahtida, kuda nad läikida wõisiwad! — Anni pool linnamoelised, tuli-uued riided lasksiwad märgata, et ta jõuka talu tütar oli.
„Ehk su wanemad otsiwad sind taga,“ ütles Jaan.
„Otsigu pääle, — ma olen isaga üksi.“
Ja weel tükiks ajaks jäiwad nad kokku, seisiwad kiriku taga lume sees, ühe mõisniku haua raudwõre wastu toetades, ning Anni küsis ja päris ja uuris, nii et Jaan üsna ära tüdines. Oli tal ju nii raske, nii piinlik oma kodusest wiletsusest teistele teatust anda; ta oli weel selles eas, mil waesus häbeneda annab, mil nälga teotuseks peetakse. Ta kohmas neiule pääliskaudseid, lühikesi wastuseid ning tuletas talle warsti jällegi meelde, et isa teda ehk taga otsiwat.
„Sa oled jala kirikus,“ ütles Anni, kes end eksitada ei lasknud, „kas sa jaksad ka koju tagasi minna?“
„Kuule nüüd juttu,“ püüdis noor mees naerda.
Anni andis talle tungiwalt nõuu, et ta mõnelt külamehelt küüti nõuutaks; siis tähendas ta:
„Ma tulen teid warsti waatama. Wii emale palju terwiseid ja lastele — säh, wii lastele minu poolt need saiad…“
„Ära tembuta!“ hüüdis Jaan päris pahaselt wastu. „Ma ütlesin sulle ju, et ma ise tahan osta.“
„Wait! Ma wõin lastele saata, mis ma tahan, see pole sinu asi.“
Ta toppis saiad wägisi Jaani laiaks weninud kuue-taskutesse, siis tegiwad mõlemad minekut ning Anni lahkus temast kiriku-esisel sooja käeandmisega.
Jaanil ei olnud palju lootust küüti saada; ta oli hommikul mõnda wähest oma nurga inimest hobusega kiriku-teel näinud, sest tee oli halb, ning igaühe pääle ei tahtnud ta end toppida, kuna teiste saanides jälle ruumi ei olnud. Seepärast hakkas ta aegsasti koju poole kõmpima.
Paar päewa ennemalt oli kange tuisk möllanud ja teed umbseks, aiaääred hange ajanud. Seejärele tuli kõle külm, täna puhus winge tuul. Lumi oli nagu liiwasuhkur, mida tuul sammastena ja pilwetena üle lagendiku keerutas. Helewalged wäljad sätendasiwad ja wirwendasiwad talwise päikese kahwatul helgil nagu tuli-uus atlas-siid. Piirita waikus laial lagendikul, mille walgendaw serw ühest küljest tinakarwa taewaga kokku puudub, teisel pool tumeda männiku alla poeb, mis kui walge surnulina must palistus näib. Ainumaks tasaseks kõbinaks on, kui tuul tee päält uue keerlewa suhkrusamba püsti ajab, mil lumekibemed nagu nööpnõelad peene kõlaga klõbisewad.
Pikkamisi, lonkiwal sammul kõndis Wäljaotsa Jaan umbset teed mööda edasi, millesse jalg nagu tangusalwe sisse wajus. Hangedest üle ja hangedest läbi ronis ta, nii et warsti, külmast ilmast hoolimata, haiglane higi ta keha kattis ja rind lõõtsutama hakkas. Seejuures sõi Jaan ühte soodu edasi. Ta oli oma kolme kopiku eest weel saia ostnud, sellest oli lastele küllalt; Anni saiadest jäi paari kopiku eest ka weel emale, kõik muu aga pidi ahnet isu kustutama, mida terwisele kosuw mees korraga tundis, mis tema üle otse metsiku wõimuse sai. Jaan sõi ja higistas ja lõõtsutas. Seejuures ei näinud ega kuulnud ta midagi, nii et keegi hobusemees, kes tagast mööda tahtis sõita, teda täiest kõrist mitu korda pidi hüüdma, enne kui ta teed andis.
Hoolimata halwast teest ja üle wälja puhuwast karedast tuulest, mis kui soolwesi näosse lõikas, läks Jaani meel rõõmsamaks, kui ta kõhu tundis täis saawat. Ta nägi enese eel lühikest, wimmas turjaga meest kõndiwat, ja et tal himu tuli juttu ajada, siis püüdis ta teda kätte saada. See ei olnud raske, sest wäike mees sammus pikkamisi. Jaan tundis ta juba eemalt ära — ta küürus kuklast ja lõdwast, õõtsuwast käigust, mis nõrkenud jõuuga inimesele suurte ja raskete saabaste kandmisest kätte harjub. Üksik kirikuline oli wa’ Mädasoo Mihkel, waene pops ja Jaaniga ühest wallast. Norgus pääga, oma jalgade ette maha wahtides, kängus nagu rasket koormat kuklal kandes, õõtsus ta tasakesti edasi, kui weaks ta rasket kolki jalgadega järele, ja seejuures oliwad tal praegu kerged pastlad jalas ja ainult wäike silgupütt käes.
„Tere ka, Mihkel.“
Hüüetaw jäi seisma, waatas pikkamisi üle õla tagasi, ootas siis teise liginemist ja andis talle sõnalausumata kätt.
„Noh, wennas, mis sa muretsed?“
„Rasked ajad,“ oleks Mädasoo wanamees muidu kostnud, sest seda sõnakõlksu tarwitas ta alati jutujätkuks, olgu sündsal wõi sündmatal kohal; seekord ohkas ta ainult, norutas pääd ja lonkas Jaani kõrwal tummalt üle hangede.
Noormees wahtis kõrwalt talle näosse. Ta pisikesed, arad, alati wesised silmad wilksusiwad nagu otsides lume pääl ringi, ühte soodu kiiresti pilgutades, nagu see Mihklil wiisiks oli. Alati paistis nagu igawene haledus selle mehe pisikesest, kõhnast näost, mille tõmmu-kollaka naha pääle waesus ja mured tähnilise maakaardi joonistanud. Mihkli hale nägu sundis nägijat wägiselt kaastundmusele, ka siis, kui selleks mingit nähtawat põhjust ei olnud.
Jaan tundis seda nägu, tundis neid niiskeid pilusilmi, aga ta meelest oli, kui oleks Mihkli haledus täna iseäralikum ja nagu ei tuleks piisad ta punastel laugudel wingest talwetuulest, — need oliwad ju nagu nutetud pisarad, mis mõlema põse üle weerenud ja sinna jääks külmetanud.
Jaani küsimise pääle, mis tal wiga olewat, hakkas pops jutustama.
Ta läinud hommikul rõõmsa meelega kirikuteele, 40 kopikat raha pungas, silgukern käes; tahtnud kirikupoest mõnda naela soolast tuua, sest, kuiwa leiba närides ja magedaid kardulid nosides, hakata ihujõud juba lõppema. Et tal mõlemad püksitaskud lõhkised olnud, siis pistnud waeneke rahapunga kasuka wälimisesse taskusse, hoidnud aga käe pääl, kaitsnud oma 40 kopikat nagu kõige suuremat maailma warandust. Ei mälestada ta põrmugi, et käsi kord pungast lahkunud. Ainult kirikus pannud ta „Issa meie“ lugemiseks paar korda käed risti, esmalt siis, kui ta sisse astunud, teiseks siis, kui kirikuõpetaja seda palwet lugenud. Esimese „Issa meie“ järele — seda harutas Mihkel wäga põhjalikult — leidnud ta oma hingewara alles olewat. Aga kui ta jumalateenistuse järele kirikust lahkunud ja ukse ees taskut katsunud — läinud! Tühi, mis tühi! Ja needgi kopikad olnud laenatud, Kapa Kaarli käest suure nutu ja nurumisega laenatud, päris näljakopikad!…
Nõnda jutustades oliwad Mihkli silmad uuesti jooksma hakanud. Suured pisarad weeresiwad tal kiiresti üle kollaste, nurgeliste põskede, ja nende niisked jäljed jäätasiwad ära. Ta nuttis oma haleda, abi-paluwa näoga nii ärdalt, nagu leinaks ta mõnda kallist surnut wõi oma terwet maapäälset warandust taga.
„Jah, waata wend, kuda inimesed praegusel ajal hukka on läinud,“ nuutsus ja nooskus Mihkel edasi, „kirikus hakkawad juba warastama ja rööwima, kirikus, Jumala pale ees! Inimene ei ole enam pühas kojasgi nende saadanahingede eest julge! Ja oleks ta põrguline siis mõne jõuka mehe tasku kallale tükkinud, mind näljakonna, waest, näljast popsi, tuli ta riisuma…“
„Rikas mees hoiab oma raha paremini,“ tähendas Jaan wahele; „ta taskud on terwemad ja tal ei ole waja „Issa meiet“ lugedes käsi risti panna.“
„Mis ma waene hing pean nüüd pääle hakkama?“ kaebas Mädasoo taat edasi. „Mul on päris nälg majas, pere suur, naene sängis haige. Peremehe käest enam midagi loota ei ole, kõik tööpäewad on juba pandiks, ja teiste wastu pean petiseks jääma, sest ma olen päiwi rohkem panti pannud, kui neid töö-ajal on! Mis waesel maata inimesel muud anda on, kui päewad ja ikka jälle päewad, ja kõik nõuawad päiwi kõige kibedamal töö-ajal; kolmweerand aastat ei taha su päiwi keegi ja paari kuu sees pead nii palju tööd tegema, et aasta ümber elada saad! — Jah, oleks ma üksina, aga 5 näljast last ja halwatud puusaga naene! Jumal annab waesele inimesele lapsi kui mudilasi, aga keegi ei õpeta, kuda neid peab toitma. Ja kui pikkamisi nad kaswawad! — oota ja oota, asja neist ei saa! Mis sääl küll imeks panna — kui isal toitu pole anda, kuis siis laps wõib kaswada! Oi äh! Rasked ajad!“
Ta nuuskas nina ja äigas käega niiske põse üle.
„Sul näikse aga pütis midagi loksuwat,“ ütles Jaan.
„Silgu soolwesi, mõned pääd seas. Tülitasin nii kaua oma nurumisega kaupmeest, kuni ta süda täis sai ja sulane mulle tühjast silguwaadist paar toopi soolwett kernu kallas. Ma ei julgenud päris tühjalt koju minna, weel wähem öelda, et ma raha ära lasksin warastada. Nad oleksiwad oma nutuga mind metsa hurjutanud! Kõik ootawad kui kaarnad kodus: „Isa toob soolast, isa toob süüa!“ Mine siis tühja pütiga ja wahi neile silmadesse! — Aga ega ma sedagi muidu saanud — pean kaupmehele luudasid tegema. Oi äh, oi äh, küll on rasked ajad!“
Ta jäi wait. Nad kõndisiwad tummalt ja nukralt ning maha wahtiwate silmadega teineteise kõrwal edasi. Mihkli harw habeme-kõrs suu ümber ja lõua otsas oli härmas, ta wana, määrdunud, ilma riideta kasukas kobises käiste ja silgupüti wastu ja sõre lumi tolmas kui püülijahu ta pastlate all. Järsku, nagu tuleks hirmus õnnetus uuel wõimul talle meelde, purtsasiwad pisarad ta silmadest, weeresiwad ja weeresiwad, ja mehike ise kobas parema käega kasuka taskuid, ikka weel kadunud punga otsides, ilma sellest mingit kasu lootmata. Ta tatsutas ka neidgi taskuid kasuka all, kuhu ta rahapunga meelega ei olnud pistnud, nagu ta selgesti teadis. Kui kõik asjataks jäi, ohkas ta ainult raskest rinnast.
Saan saani järele sõitis waheajal popsidest mõõda. Et tee wäga hanges oli, siis pidiwad jalamehed iga kord tee kõrwale astuma, kuhu nad põlwini ja niueteni sügawa lume sisse wajusiwad. Kuda nad toredasti sõitsiwad, need uhkustawad hobusemehed, kuda nad upsakalt jalameestele „eest ära“ kuklasse karjusiwad ja waewaksgi ei wõtnud tagasi waadata, kui sügawale nad oma pastlate ja „kalawinskitega“ hange wajunud. Halbitud noored mehed, iseäranis need, kellel tüdrukud kõrwal, hoidsiwad käed „trois“ ja ohjad kutsarite wiisil hästi pingul, nagu kipuks hobune iga silmapilk rammu ja nooruse tuhinal lõhkuma, mispääle tark loom aga ei mõtelnudgi; nägemata silmapilgul löödi tuimale hobusele ohja wõi piitsaga hää naps selga, et ta mitte sammu sõitma ei hakkaks ja käed mitte silmakirjaks nii suurepäraliselt õieli aetud ei oleks.
Jaani põues kipitses iga kord, kui niisugene halpuse pärast pool juhm küla-isand teda teelt kõrwale, sügawasse hange sundis astuma, mõru tundmus, mille kohta ta aga selgusele ei saanud, kas see põlastus sääraste Halbikera-Antsude wastu, kadedus wõi tusk käima-takistuse üle oli, sest tinane wäsimus hakkas ta liigetes wõimust wõtma.
Waene Mädasoo-Mihkel ei pannud aga hobuse-meeste kihutamist tähele, weel wähem hangesse põikamist pahaks. Ta mõtles nähtawalt üksnes oma tühja silgukernu, oma haige naese ja poolpaljaste laste pääle, kes küll praegu särgi wäel lumise läwe ees kükitasiwad ning, külma käes lõdisedes, siniste huultega ja igatsewatel pilkudel, isa ootasiwad. „Isa tuleb kirikust, toob saia! Isa tuleb kirikust, toob saia! — Kas tuleb juba? — Ei tule weel! — Näe, nüüd tuleb — isa tuleb, tuleb — ja toob saia, toob süüa!“
Mihkel jäi järsku tee pääle seisma, teist kätt põue pistes, nagu oleks tal hing kinni jäänud, nagu kisuks tal süda rinnus kokku. Siis pööras ta oma haleda näo Jaani poole ja küsis ärarääkimata alandliku palwega:
„Ehk wiid rohkesti saia koju?“
Waesus teeb südame kõwaks, ja Jaan kostis ruttu, nagu pahase hirmuga:
„Ei wõi ära anda midagi.“
Mihkli pää landes longu ja ta kõndis edasi. Ta teadis Jaani olekut ja uskus teda. Tummalt sammusiwad nad teine teise kõrwal, möödasõitjatele ühte puhku teed andes. Jaan hoidis käe taskus, kus saiad sees, ja näitas neid salaja lugewat, kuna ta pilk wahete wahel Mihkli hädalise näo poole piilus. Wiimaks ütles ta:
„Ühe wõi kõige rohkem kaks timpsaia wõiksin ära anda, mitte rohkem — Jumala eest, mitte ainust rohkem.“
„Kaks? Siis jääwad kolm ilma. See oleks weel hullem. Jäägu pääle! Wõi wõiksid mulle ehk paar kopikat raha laenata? Uduwere trahterist saaksin weel saia…“
Noor mees kostis midagi, mis aga kuulmatuks jäi, sest aesakellade parin, mis juba kaugelt eemalt kostnud, sai nende selja taga ikka waljumaks. Pulmalised tuliwad. Tuul kandis laia lume- ja hobuste seljast aurupilwe põigiti üle wälja. Wahtus hobused norskasiwad, lõõtsutasiwad, piitsad plaksusiwad, ka_ redad wiinakõrid nõõtasiwad ja õissatasiwad, pruut-tüdrukute heledat naeru oli siin ja sääl kuulda. Päikese paistel läikis walge, haljaks nühitud wask jõukamate peiupoiste hobuseriistadel, saanide otsa üle tolgendas mõnel kirju waip „saksa“-moodi maha, hobuste sabad oliwad enam wõi wähem kunstlikult üles sõlmitud ja nende siledaks soetud lakad lehwisiwad hullul kihutusel nagu loorid naesterahwa kübaralt.
Et tee siit kohalt weidi laiem oli, siis algas pöörane wõiduajamine tuhat nelja. Warsti oliwad mõlemad jalamehed, kes hirmuga tee kõrwale kraawi hüpanud, paksu lumetuisu ja aurupilwe sees, kuna lumi neile alt wööni ulatas. Üks lurjus lõi piitsaga neile järele ja nahkse nööri sõlmitud ots käis Mihklile walusalt näosse, nii et ta tükk aega midagi ei näinud ja wiimaks weripunast silmalaugu seltsilisele näitas. Maru kiirusel oli kihutajate käratsew rong neist möödas; Jaan sai neile löömise pärast ainult weel rusikast näidata, mida aga keegi tähele ei pannud.
Sõitjate hulk hakkas pikkamisi wähenema, ja mõlemad popsid saiwad paar wersta kaunis rahulikult sammuda. Wiimaks lähenes tuule kiirul weel üks läikiw saksasaan kahe suure toreda hobusega ja Wene mundris habemiku kutsariga, kes kaugelt eemalt juba iga eelkõndija poole kõrwa lõhestawa häälega „prigiis“ karjus. Mustad traawlid hõbedast läikiwate riistade all lendasiwad kui tuul üle tuiskawa lume, mille saani-pildumist sinine heljuw kaitsewõrk keelas, mis hobuste seljast pukini ulatas. Saanis istusiwad kaks kalliste soojade kasukate ning pehmete waipade sisse mähitud inimest, — pikkade wurrudega, toreda olekuga mõisnik ja looritud näoga noor naesterahwas.
Jaan ja Mihkel astusiwad aegsasti tee kõrwale, kiskusiwad aegsasti mütsid pääst ning wihisedes kui nool sähwas sõiduriist nendest mööda; waewalt tundis noorem pops herra ära, kes Naarikwere noor baron oli.
Mõni sada sammu eemal oli laial saanil weel ühest jalakäijast mööda sõita. Kutsari „prigiis“ kajas mitu korda järge müüda, wiimaks nii ägedalt ja wihaselt, et Jaan ja Mihkel terawimi wahtima jäiwad. Sel silmapilgul nägiwad nad, kuda mustad hobused ühe halli koguga end ühendasiwad, kuda kutsari käsi korraks tõusis ja wajus ja kuda siis hall tomp maantee kõrwale lume sisse weeres. Wali wandumise-praga kutsari suust, hele kiljatus ja järel kajaw naerulagin lõpetasiwad silmapilklise juhtumise — siis kadus saan teekühmu taha.
Kui mõlemad külamehed juhtumisepaigale jõudsiwad, istus sääl soldatisineliga hall wanamees lumes, hoidis käega selga ja aietas ning kirus nutuse häälega. Tal oli punasekirju lõhkine sitsirätik üle mütsi kõrwade ümber seotud ja ta lõpmata pikka peenikest kaela kattis mitmekordselt wana kirju sall. Ta sinel oli igast nähtawast kohast mitmewärwiliste lappidega paigatud, ja kust ta seda ei olnud, sääl oliwad lõhed ja haugud. Pikad hallid juuksesalgud tungisiwad räti ja mütsi alt wälja, nägu oli mehel suurekondiline, kõhn ja kortsus ning ta silmad awaldasiwad töntsi, peaaegu totrat meelt. Tema kõrwal lume pääl oli kaunis suur ja nähtawalt mitte just kerge kaelkott, mis ta seljast maha langenud.
Jaan asus oigawa kerjuse kätest kinni ja aitas ta jalule. Kumbgi ei rääkinud temaga, sest — nad tundsiwad teda — ta oli kurt. Sel põhjusel oli wanamees küll ka hobuste jalgugi sattunud ja kutsarilt kuklasse saanud: wiimase hüüdmised oliwad tal kuulmataks jäänud. Seda jutukam oli aga wa’ Karja-Madis ise. Kurtide inimeste kombel rääkis ta wäga waljusti, otse karjudes, ning hoidis kätt kõrwa ääres toruks, ehk ta küll teadis, et see midagi ei aidanud, päälegi praegu, kus tal rätik kõrwade ümber oli mässitud. Oma küsimiste pääle wastas Madis enamasti ise, oskas aga ka, kui tahtis, rääkija huultelt kõik laused osawasti ära lugeda. — Ta oli selle walla waene, kust mõlemad popsid pärit. Suwel tarwitati teda mõnes talus karjaseks.
„Issand halasta ise, Jumal heida armu meie pääle,“ pasundas Madis pool nuttes ja tõstis, jalgade pääl waarudes, koti jälle selga. „Mis maksab minusuguse sandikese elu! Keegi ajab selga, oledgi walmis! Ja oleks wa’ kutsari-kuriwaim sõnagi lausunud — muud kui kihutab aga, olgu ees, mis tahtes! Oh, me waesed wanad! Ei kutsu meid Jumal ka juba ära, laseb aga wanemaks ja wäetimaks saada! — „Näe, sina ka siin —“ pööras ta Jaani poole ja ta nägu muutus nagu weidi rõõmsamaks. „Sina loed ju neid lehti — kas on hingemaast ju midagi kuulda? — Ei ole?“ — kostis ta ise. „Siis ei loe sa hääd lehte! On ju ammu kuulda olnud, et hingemaad antakse, aga sinu lehes ei seisa midagi! Loe ometi „Pärnu Postimeest,“ Jaan, sääl on kõik sees, ütles juba meie wana koolmeister.“
Jaan ja Mihkel lasksiwad oma seltsilist wadida, ilma et suuga wõi käega oleksiwad waheltähendusi teinud; tema plära hingemaast, tema põhjamine ja sajatamine oli neile niisama kaua tuttaw nagu wanamees ise. Ta nägi Jaani tihti, ja ikka oli ta esimene küsimine, kas lehes midagi hingemaast ei seista. Ta teadis ka ainult ammu kustunud ja nooremale soole tundmata „Pärnu Postimehest“ kuulu järele midagi, muude lehtede nimed oliwad talle täitsa wõõrad. Ainus ootus ja lootus, mis tal weel ilma pääl oli, näitas hingemaa olewat, ehk ta sellest küll midagi selgemat ei teadnud. See aga oli tema totras pääs muutmata ja kahanemata aineks saanud, et asi, mida ta ootas, waest inimest kõigest maapäälsest hädast ja wiletsusest saaks päästma. Ei aidanud teiste pilkamine ja nokkimine midagi, ta jäi oma mõtte pääle nagu kana pesa pääle hauduma.
Nad rändasiwad kolmekesi edasi, Madis longatas ja käega selga kinni hoides, mis kukkumisest walutas, ning ühte lugu patrades. Warsti jõudsiwad nad suurema maantee-kõrtsi juurde, mille esine kirikuliste hobuseid täis oli ja mille wäljas- ja seespool elaw liikumine walitses. Oli ju Uduwere kõrts peatamise-paigaks mitme ümberkaudse walla rahwale, kirikusse minnes ja säält tulles.
Jaani piinas ahne söömise pääle kange jänu; ta kurk oli kuiw kui tael. Õlle ostmiseks puudus tal aga raha ja kaewule minna, kust praegu hobuseid joodeti, keelas teda noormehelik häbi. Küll wõis ta trahteri seest wett juua saada, aga see maksis weel rohkem enesesalgamist, sest sääl oli nägijate-hulk palju suurem. Nad astusiwad kolmekesi kõrtsi sisse sooja. Mihkel ja Madis, kes kui waesuses wanaks saanud mehed enam ei mälestanud, kas häbi kuiw wõi märg, külm wõi kuum on, jõiwad eeskojas ämbrist suure rahuga mõne lonksu wett ning astusiwad siis Jaani järel paksu, wänge tubaka-suitsuga ja wiinaleitsakuga täidetud trahteriruumi.
Suits, aur, hais, kisa ja naer piirasiwad neid silmapilk paksult ja tihedalt. Joojaid oli palju ja nende seas suuri käratsejaid. Iseäranis puutusiwad kaks noort meest silma ja oma kisaga weel walusamini kõrwa. Nad oliwad mõlemad „pool-winnas.“ Nurgas, laua pääl, kus nad wahetewahel rüüpamas käisiwad, seisis wähemast kümme tühja wõi pooltühja õllepudelit, naelane wiinaklaas täis ja mitu sigari-otsa siin ja sääl. Üks neist oli lühikene, aga lihaw ja tugew poiss jämeda, töntsi ninaga ja musta pääga; tal oli igaühega tegemist: ühte nokkis ta, teist pilkas ja kolmat tassis jooma, seejuures ühte lugu patrades ja odawat, madalat, harwasti pihta minewat nalja nülgides. Tema seltsimees, lõpmata pikk, kõhn ja kõweras kaelaga lollpää, naeris laiast kõrist iga sõna üle, mis teise suust tuli. Tema ühetooniline, totter naermine kajas terwest kõrtsikärast wõidurikkalt üle. Naljahammast meelitas see ja erutas teda ikka enam taga. Mida rohkem teine hirnus, seda julgemaks ja ropumaks läksiwad jämeda kisakõri naljatused.
Jaan tundis mõlemat purjutajat. Ühte kutsuti ta wimmas kukla pärast Kõwerkaela-Jukuks, teise sõimunimi — need nimed on ju rahwa seas kõige tuttawamad — oli Kohi-Kaarel, sest et mees wahel, kui muud ametit ei olnud, mõnel külamehel täku wõi põrsa ära lõikas. Nad oliwad mõlemad Lehtsoo walla wabadikkude pojad. Et neil kohaliku rahwa seas suuremat lugupidamist ei wõinud olla, tuli juba siin kõrtsis terasele tähelpanejale nähtawaks; õiglasemad ja kainemad inimesed hoidsiwad neist kas awaliku põlgtusega, wõi sala kartusega eemale, ning käratsewa tönsnina naljatamised ja torkimised leidsiwad wähe naerjaid ning weel wähem wastajaid: igaüks awaldas püüet, tema ja ta seltsimehega mitte tegemist teha. Kus nad õieti kindlamalt elutsesiwad wõi mis amet neile nii palju sisse tõi, et nad kõrtsides nii tihti ja wahel nii priiskawalt purjutada wõisiwad, seda ei teadnud selgemalt keegi. Aga aimamiseks, et nad muude ametite kõrwal ka „öötööd“ ei põlanud, oli põhjust küllalt: mõlema kuldset wabadust oli seaduse käsi juba korraks kitsendanud. Kui neid siin wõi sääl mõnes ligikonna kõrtsis nähti, siis käisiwad hoolakad peremehed õhtul enne sängi-pugemist ikka aida ja hobuse-talli lukkusid weel kord proowimas ja õiget und ei tahtnud neil terwel öösel silma tulla. Muudest ametitest, mida Juku ja Kaarel pidasiwad, teati seda, et esimene suwel pilpa-katuseid käis löömas, wahete wahel linnas puu-tööl oli ning et Kohi-Kaarel mõni aeg postipoisiks olnud, siis mõisa teomeheks, ja et ta enese ka osawa müürisepa kiitis olewat, mille kohta aga kellegil kindlamaid tunnistusi ei olnud.
Kohi-Kaarel oli klaasi täie õlut ühe lonksuga ära tühjendanud, siis wäntas ta oma lühikeste, weidi kõwerate koiwade pääl küdewa ahju poole, mille ees kolm praegu tulnud pobulit seisiwad ja endid soendasiwad.
„Teie näljakonnad,“ karjus ta naljatamisel katteks olewa kurjustamisega, „mis te’ tolgendate siin nagu poolwindunud rukkijahu-worstid, kui te’ kõrtsmikult ta tõrwa-wett ei aita ära osta! Näe mul koisid! Wõi kõrtsi täis sülgama ja teiste meeste tubakasuitsu nilpama, mis kallist raha on maksnud! Näe mul ka mehi! Taskud tühjad kui põied — mis? Silmapilk wiina ostma, muidu laseb teid kõrtsmik luuaga ukse taha pühkida, kus muudgi prahti juba ees on.“
„Õhõhõh!“ naeris Kõwerkaela-Juku peaaegu kõrwuni awatud suuga; ta oli nagu ahw seltsimehe järele õlleklaasi ka ühe lonksuga alla kallanud ning siis Kaarli kannule seisma asunud, mis tal ikka wiisiks oli.
„Näe hullu, Wäljaotsa Jaan ka juba oma kahe kargu pääl,“ tännitas täkulõikaja edasi ja sirutas käe pool armulikult noore mehe poole teretamiseks. „Kuradi pihta, sa oled ju nii nälginud, et enam püsti ei jõua seista!… Ja need mõlemad, sinu kälimehed, näitawad nägusid, nagu oleks nende sisekond saepuru täis!“
Juku möirgas naerda.
„Aga Jumala pärast, mina pole süüdi, et te näljakonnad olete ja selleks jääte. Tehte tööd nagu mina, külap teil siis ka kopik taskus kõliseb! Kes tööd ei tee, wõi teha ei mõista, jääb rotiks… Aga ega me selle pärast riidu pruugi minna. Teie olete mulle ikka weel armsamad, kui mõned muud kalkunid siin, kes uhkuse pärast ähiwad ja oma rahaga hooplewad, mis nad teiste higiga kogunud. Neid naha-nülgijaid on siin mõnigi! Ka näeme mõnda noort kollanokka siin, kes päälegi isa tagant warastatud tenuskitega kära teewad, nagu tahaksiwad ilma lõhki ajada…“
Kõwerkael naeris ja piilus weidi kartlikult leti poole, kus salk wanemaid ja nooremaid mehi — wist jõukamad peremehed wõi seesuguste pojad — klaaside ümber istus wõi seisis. Kohi-Kaarli ässitamist ei pandud ikka weel suuremat tähele; wist ei olnud kellegil päris sooja pääd tüli alustamiseks.
„Tulge, popsid, täna tahan mina teid joota,“ hüüdis tönsnina suurepäraliselt. „Näitame nendele, et meie ka wahel elada mõistame ja et meil wa’ prügi taskus on… Kõrtsimees, pool toopi kibedat ja kuus kalja!“
Kui kõrtsmik magus-hapu näo tegi ja näidata püüdis, kui ei oleks ta käsku kuulnud, astus Kaarel leti ette, tõmmas wiie-rublase paberi westi-taskust ning wiskas toreda hooletusega laua pääle.
„Tõmma kõik maha! — Teed ju pikad mokad, nagu tahaks ma sulle wõlgu jääda. Olen ma sulle midagi wõlgu, mis? Kuradi päralt, kas mul on kopikast wõlga kusgil?“
Kõrtsmiku nägu sulas ruttu mahedaks ja magusaks.
„Jumal hoidku, kust ma niisuguse wale wälja wõtaksin,“ tähendas ta, ja kiiremini kui lause lõpetatud, oli raha ta käte wahele ja säält leti sahtlisse kadunud. „Kümme paiast, siis kuus paiast — teeb 16 paiast; — 2 naela wiina — pool toopi wiina — teeb —“
Kuna kõrtsmik rehkendas ja tüdruk õllepudelid hakkas lauale toimetama, pööras Kohi-Kaarel jälle kolme popsi poole ja hakkas neid lauda kutsuma.
Mihkel ja Madis piilusiwad alt kulmu pudelite poole, matsutasiwad suud, sülgasiwad ja hakkasiwad siis pikkamisi laua poole wenima.
Jaanil oli nõuu, käratseja kutset mitte wastu wõtta. Ta teadis, mis mees Kohi-Kaarel oli, ja tal oli häbi teiste nähes temaga purjutada, päälegi tema tasku pääle; temale oli üleüldsi piinlik teisega jooma minna, kui ta wastu ei wõinud osta. Kuid jänu waewas teda kurjasti. Ta keel oli kurgu lae külge nagu kinni kuiwanud. Ja nüüd kallati õlut klaasi — kluk — kluk — kluk! See äratas wastupanemata himu. Jaani silmad jõiwad juba, jõiwad ahnelt — aga weel wiiwitas ta…
„Noh, Jaan, mis sina siis ootad? Kas oled uhke, wõi tahad mind wihastada?“ karjus Kaarel.
Juba tõstsiwad mõlemad wanad mehed klaasid suu pääle. Jaan nägi õlut kullaselt särawat ja üle klaasi ääre wahutawat. Ta kuiw suu matsus tahtmata waljusti. Kauemini ei jõudnud ta piina kannatada — astus ruttu ligi, wõttis klaasi, jõi ta ühe lonksuga tühjaks. Weel teise ja kolmanda. Wiina rüüpas ta, et Kaarlit mitte pahandada, kaasa, aga ainult silmakirjaks.
Kohi-Kaarel ja Kõwerkaela-Juku oliwad warsti täiesti „winnas.“ Esimene püüdis igaühega riidu kiskuda, teine tännitas taga. Kui wäike seltskond „isanda-moodi“ mehi trahterisse astus ning kõrwal olewas paremas kambris istet wõttis, laskis Kaarel oma pudelid ka sinna kanda ja rebis oma külalised kaasa. Tema olewat niisamasugune isand, kui need mõisa toapoisid ja walla kirjutajadgi. Ta hakkas wiimaseid nii pääletikkuwalt „wedama“ ja pilkama, et üks neist wiimaks wihaselt üles kargas ja purjus poisi kraest kinni kahmas.
Seda oli käratseja oodanudgi. Ta suur tugew rusikas käis wastasele lõua alla, nii et see tüki maad tagurpidi tuigerdas. Nüüd tõttas Kõwerkael oma pikkade ahwi-kätega talle appi. Ka löödud mehe seltsilised seadsiwad endid walmis ning täieline kakelus oli algamas. Juba asusiwad mitmed käed Kaarli rinnust kinni, rusikad tõusiwad, sõimusõnad kajasiwad, — sääl wälkus wiimase pihus imekspanemise wäärt wäledusel haljas nuga. Õnneks märkasiwad seda wastased parajal ajal ja taganesiwad.
Kõrtsmik tõttas eestoast wahele. Kogemata oli ka kohaline urjädnik praegu kõrtsi astunud, kelle munder, kui see ukse wahel nähtawale tuli, Kaarli ja Juku kohta kohe mõjus, nii et nad ikka tasasemaks raugewa kirumisega nurka pugesiwad. Esimese nuga oli ta riiete sisse niisama ruttu kadunud, nagu ta säält nähtawale tulnud.
Mis kõrtsis edasi sündis, seda Wäljaotsa Jaan enam ei näinud; ta oli urjädniku ilmumisel toast ja kõrtsist wälja pugenud ning sammus kiiresti koju poole.
Koduteel sõitis Jaanist weel üks saan rammusa hirnuwa hobusega mööda. Selles istus wanadlane talumees, kelle lihawat, punast nägu põskede ümbert hall habeme-wõru ümbritses, kuna põsed, lõug ja nina-alune hoolega puhtaks oliwad aetud. Ta waatas pilguga oma ette, millest jõuka ja auusa mehe külm eneseteadmine wälja paistis ja mille juures weel iseäralikud jooned suu ümber wagadust ja alandlikku meelt püüdsiwad ilmutada. Tema kõrwal istus rõõsa, lahke näoga noor tüdruk.
Saani sohinat kuuldes, astus Jaan tee kõrwale ja waatas ümber. Pool tahtmata tõusis ta käsi mütsi poole. Wanamees saanis waatas aga — kas kogemata wõi meelega, jäi kahewahele — kõrwale, ning teretuse-sõna suri Jaani huultel. Ainult noore tüdruku silmast käis pool wargsi hele pilk — siis oli saan sõitjatega teekäijast möödas…