Köstri-papa wõiduloos

Köstri-papa wõiduloos (1888)
Eduard Vilde

V.

Köstri-papa wõiduloos.

(C. Weisflog’i aate järele.)

„Kakssadatuhat rubla? — Siis on see tõeste tõsi? — Siis olen ma tõeste kõige suurema loosi wõitnud? — — Tõeste? tõeste? tõeste?“ hüüdis köster Juhan Karlson ja kargas süda öösel woodist wälja. Mõne pika hüppamisega oli ta koolitoas oreli taga ning ööriides, nagu ta oli, pani ta kõik registrid hüüdma ja laulis oma walju heale kõige wägewama bassiga: „Nüüd kiitus olgu sulle!“

Öösise äkilise lärmi üle ehmatades ärkasiwad naene ja lapsed karjatades magusast unest, ning wäljas kargas koer jaledaste haukudes ja hulgudes oma putkast wälja, sest ta arwas wargad ja mõrtsukad majasse tunginud olewat.

„Juhan, Juhan!“ hüüdis köstri-emand ja raputas wanameest kõigest jõuust. „Mis sul ometi on? Oled sa kuutõbiseks jäänud? Wõi oled sa mõistuse kautanud? Wõi näed sa und? Tee ometi silmad lahti, Juhan! Meie ei ole ju sugugi kirikus! Wäljas on pime öö! Toibu ometi!“

„Öö? — Öö? — Unenägu?“ — — kogeles köster, ja ta käsi langes klahwide pealt, ta jalg libises pedalilt maha. Ta nühkis silmi ja ajas nad pärani lahti. Nüüd ta nägi, kuda kesköösene täiskuu aknast sisse paistis. Nüüd ta sai aru, et ta und näinud. Wärisewa lällitawa healega ütles ta:

„Wõi siis wõidust pole juttugi! Ja ma ei ole mitte kõige suuremat loosi kahesajatuhandega wõitnud?“

„Waene mees!“ naeris emand Marta, „wõi siis wõiduloos ajas sind sängist wälja seda koledat lärmi tegema? — Oi, kui poisid seda teaksiwad, nad naeraksiwad oma isa wälja!“

„Wõi siis nii täitsa asjata, nõnda otse ilmaaegu näitasin ma oma waga ja tänulikku meelt salmi ja kiituse lauluga ning orila heliga? Ja sa isegi ei halasta, taewane isa? Ja siis täieste maha on wisatud kallis raha, mida loosid maksawad?“

„Ole wait. Juhan,“ waigistas Marta, „maha wisatud ei ole weel midagi. Loosimise aeg ei ole weel kaua mitte käes, ja sina ja mina wõime weel mõlemad õnnelikuks saada. Sest ka minul on ju üks loos. Sinul üks, minul üks. — Ja kas meil siis seda raha nii ruttu waja on? Meie wõime ju weel mitu aastat oodata, kui meie loosid tulewal loosimisel weel käsile ei tule. Kas meie praegu õnnelikud küllalt ei ole? Selle pärast, isa, mine jälle Jumala nimel magama!“

„Ja,“ wastas köster, kes jälle kainele arusaamisele ärganud, „sul on õigus, Marta!“ Ja abikaasa käekõrwal läks ta elutuppa tagasi, kuna ta minnes weel habemesse pomises: „Oh, Jumal, sinu peal — ma olen julge teal!“

Ta kobis sängi pehmete padjade sisse tagasi ja uinus warsti magusaste magama, nagu inimene kunagi, kellel puhas südametunnistus. Ja meie auusal köstripapal oli ka puhas südametunnistus. Eks ta teinud juba oma kolmkümmendwiis aastat Issanda wiinamäel tubliste tööd — kirikus ja koolis ja leeritoas. Kas ei kiitnud igamees tema osawat orelimängi, tema wägewat laulu healt, tema koolmeistri osawust köstri-koolis, tema kristlikku meelt leeritundides? Kas ei auustanud ja armastanud teda terwe kihelkond, õpetaja herra weel iseäraliselt. Kas oli kusgil inimest, kes temast paha oleks wõinud kõnelda? Ja kui rahuline ja eeskujuline ei olnud tema kodune ning perekondline elu. Tal oli tasane, lahke ja hea südamega abikaas? Et emand Marta kui jõuuka mõisarentniku ainus tütar oma mehele tubli kaasawara majasse toonud, see ei olnud tema tasast meelt kudagi muutnud, teda mitte kõwaks ega uhkeks teinud. Jah, ta oli ometi nii alandlik, et ta riiete poolest õpetaja prouast meelega taha jäi, ikka lihtsamaid ning odawamaid kleitisi ja tanusi kandis kui see, ehk ta temaga jõuu poolest küll wõidu oleks wõinud uhkustada. aga ta ei tahtnud õpetaja prouale haiget teha. „Ta on minust ülem,“ ütles ta, „ma ei taha temaga ühel astmel seista.“ — Selle eest oli aga köstri emanda majapidamine ja elamise kord palju parem kui kirikumõisas. Linad, käterätikud ja aknakardinad walgendasiwad siin kui lumi. Elutubade põrandate pealt oleksid sa wõinud süüa, nii puhtad oliwad nad. Kapid ja kirstud oliwad täis riide wara, kui ka sula raha sealt leida ei olnud. Laudas röhkisiwad harjaslinnud, hoowi peal siblisiwad kanade karjad, luusisiwad anede hulgad. Aias oliwad peenrad kurkisi, ube ja erneid täis; nende kõrwal lõhnasiwad kõiksugu kenad lilled, marjapõõsad seisiwad raskete koormate all lõngus, niisama wiljapuud.

Ja weel rohkem. Köstri-papal oliwad ka weel head prisked wiisakad lapsed. Kõige wanem nendest, tütar Liisikene, õitses nagu roos ja oli kihelkonna, wõib ka olla kahe kolme kihelkonna neiudest kaugelt kõige ilusam. Ja siis punapõseline Georg, kes juba oma kaheteistkümnemas eluaastas klawerid mängis, nagu kuningas Taawet, ja wiiulit tõmbas nagu kuulus Paganini, ainult weidi pahemini. Ning kolmandamaks kümne aastane August, kes iga pingi pealt, iga tühja tõrre seest jutlust pidas nagu weikene superdent.

Kõige selle pärast: miks ei oleks köstri papa pidanud wagusaste ja rahuliste magama!

Ainult üks asi kippus wiimasel maja rahusse nagu wähest waenu warju heitma. Emand Marta nägi hea meelega, et kiriku-poe paksu kõhuga kaupmees Liisikesele läheneda püüdis. Emand Marta näitas seda lähenemist wäga toetawat, kuna ta aga Kasewere noort mõisakirjutajat sugugi hästi ei sallinud, kuna see oma ilusa tenori heale läbi, mida ta kiriku-kontsertides köstri isanda kooris kuulda laskis, papale wäga armsaks oli saanud. Praegu ei eksitanud see asi aga weel ei köstri papa ega mamma meelt nii palju, et nad öösel rahuliste magada ei oleks saanud. „Aeg annab head nõuu,“ mõtlesiwad mõlemad ning esiotsa ei tehtud midagi, mis armsa tütre saatust wägiwaldsele otsusele oleks tunginud. Oli ju Liisikene ka alles seitseteistkümmend aastat wana. Kuda lugu neiu enese südame ja selle soowidega oli, kes seda wõis õieti ütelda? Sarnaseid saladusi oskawad noored neiud kaua suure osawusega warjata, isegi isa ja ema uuriwate silmade eest. Kirikupoe kaupmees Jakob Tatar ei wõinud küll wististe mitte see mees olla, kes Liisikese noort südant tuksuma suudis panna. Seda oli tema terawatest wastustest näha, mida ta näotuma upsaka meelelise kaupmehe naljatuste peale andis, seda oli neiu pahasest kulmu-kortsutamisest näha, kui ümarguse kõhuga wanapoiss teda teretas. Ennemine wõis see nimetatud noor mõisakirjutaja olla, kellel nii ilusad mustad silmad ja juuksed, kes nii wiisakas ja alandlik oli, kes nii pehme armsa healega oskas laulda, et köstril ja kogudusel silmad pisarale läksiwad — wahest ka meie Liisikesel — kelle külles Georg ja August kui takjad rippusiwad, sest et Albert Weske neid pühapäewiti kala õpetas püüdma ja wibupüssi laskma. Terased tähelpanejad wõisiwad ka märkadagi, kuda Liisikese paled lõkendama lõiwad, kui Albert köstrile lauluproowile tuli ja kui ta noodi lehe tagant salaja ilusa piigakese poole piilus, kellel sell ajal toas alati midagi tegemist juhtus olema. Aga oh häda! — Albert Weske oli waenelaps, keda mõisas armu poolest üles kaswatatud ja kes selle heateo eest terwe elu aja kehwa palgakese eest mõisa-saksu pidi teenima. Ta oli Liisile enesele kord öelnud, et ta terwes ilmas muud omaks ei wõida nimetada kui riided mis seljas, soe süda rinnas ning rõõmus meel, ja et ta ka paremat lootagi ei tohtiwat. „Oh,“ oli Liisi siis ohkanud, „oh, ja waene, waene mees, — ta ei loodagi enam!“ —

„Kena oleks aga ikka küll, kui me’ kakssadatuhat wõidaksime!“ pomises köstri-papa teisel homikul pruukosti lauas habemesse, „ja wõimata ei ole see mitte!“

„Seda arwan mina ka,“ tähendas emand kohwi rüübates. „Mikspärast peaks see wõimata olema, et saatus meid õnnelasteks on walinud? Miks ei wõiks see inimene näituseks mina olla?“

„Sina?“ naeratas papa naljatades, „sina tahad wõita? Armas naene, see mõte on tühine, kui kumbgi meist wõidab siis olen see mina. Sest ainult mina, ainult mina wõin ja tahan teid kõiki õnnelikuks teha.“

„Ei, Juhan!“ ütles Marta wahele, „jäta see auu mulle! Mina teen sinu õnnelikuks.“

„Ja kas sa seda juba ei ole teinudgi, ema? Juba kakskümmendwiis aastat oled ja seda teinud,“ wastas köstri-papa ja andis abikaasale liigutatud meelel kätt. „Eks sa toonud mulle ka need kirstud ja kastid täidetud waraga majasse, ja pärast selle ninatarga plikakese ja mõlemad wallatumad poisid, kes praegu oma piimakausi kallal tülitsewad? Mis siis sinu poolt weel waja on? Aga mina ei ole sinule weel midagi meelehead teha wõinud terwel eluajal. Sest mis siis waesel köstril ja koolmeistril anda on? Wõidan ma aga suure loosi, küll sa siis näed, mis ma teen! Siis teen ma oma helde käe lahti ja pean kõige pealt sind meeles, armas ema. Ma lasen sind rikkuse ja külluse sees otse supelda, ma muretsen terwe maja kõige peenemat lõuendit täis; uued kirstud ja kapid ostan ma, kallist puust tehtud ja toredaste poleeritud, uued lauad, uued toolid muretsen ma tuppa. Maja külge lasen ma suure tagawara-kambri ja sahwri ehitada, kuhu ma miljonite kaupa läikiwaid kastrullisi, pannisi, waagnaid, kaussa, taldrekuid, nuge ja kahwlid muretsen.“

„Kena küll,“ naeratas Marta, „aga sa unustad, et sa siis kohe kõige pealt oma ameti käest ära pead andma, ja et meie siia elama ei wõi jääda.“

„Mina? Mina pean ameti käest ära andma?“ küsis Juhan imestades. „Mispärast siis?“

„No muidugi,“ kostis emand, „see oleks ju esimene töö. Wõidan mina näituses, siis peaksid sa kohe teenistusest lahkuma, et sa rahus Jumala õnnistust wõiksid maitsta. Ma ostan sind ikke alt lahti, ostan sind enesele ainumaks omanduseks; oma halwa ameti paned sa kohe maha.“

„Halwa ameti?“ wastas Juhan, ja käsi langes tal tassi küllest nõrgalt maha. „Halwa ameti? Ikke?“…

„Muidugi,“ wastas Marta. „Kas sa ei pea wihastama päew päewa järele üleannetumate, toorete poiste üle? wihastama orelitallaja üle, kes tukkuma jääb, nii et kantslisalmi laulmise ajal orilas tuult ei ole? Ja mis sa siis oled saanud oma — ma ütlen weel kord — halwast ametist? Rikkust wõi? Jumal hoidku! Auu? Jah, köstri-auu! Sest sa ei ole midagi muud kui alatu köster ja koolipapa, ning suurtsugu ilma naerab sind selja taga wälja ja mind ka.“

„Marta,“ hüüdis köstripapa wärisedes, „halb amet? Köstri-auu? — see ei wõi sinu tõsine mõte olla! Minu amet? Kas see ei ole peaaegu kõige esimene kihelkonnas? Kas just mina ja mu ametiwennad ei ole mehed, kes inimeselapsed tooruse ja rumaluse haugust wälja aitawad, et nad inimeste sekka kõlbaksiwad ja enestele ja teistele kasuks ja õnneks elaksiwad? Kuningad ja keisrid saawad ju ka ainult koolmeistrite läbi inimesteks õpetatud. Kas sa ei tea, Marta, et ju piiblisgi seisab: õpetajad saawad hiilgama nagu taewa läik ja nagu tähed ikka ja igaweste?“

„Siis, kui nad maa peal nälga on surnud ja ära kurnatud ja tuimaks tehtud ihu ja hinge poolest, ja ära põlatud,“ ütles Marta wahele.

„Põlatud?“ kogeles Juhan ja tõusis laua äärest püsti. „Kes põlgab mind? — Nälga surnud? Millal olen ma nälga kannatanud? Millal kannatasid sina nälga minu juures? — Ära kurnatud, tuimaks tehtud? Ma ei ole küll mitte enam see libe noormees, kes kord sinu ümber Kiwisaare mõisas lipitses. Küll ei wõiks meie ilma selle warata, mida sa mulle kaasa tõid, nii hästi elada kui praegu. Aga see on paha, see on kuri sinust, et sa mulle seda nina peale wiskad.“

„Mul on ka õigus selleks!“ käristas Marta.

„Ema!“ palus Juhan, „wõta oma sõnad tagasi! Ära osta mind mitte lahti mu armsast ametist! Palu andeks, et sa minu auusat teenistust nii patusel kombel põlgad, et sa mulle mu waesust ja oma kaasawara ette heitnud — esimest korda. Ütle, et sa rumalaste rääkisid? —“

„Mina rumalaste?“ hüüdis emand wihaselt wahele. „Mina? Andeks paluma? — Oi, mis sa weel ei taha! Sinu amet on tõeste kõige pahem ja põlatum maa peal, ja mis ma ütelnud, jääb tõeks, ja miks sa oled nii kangekaelne ja ei taha ennast oma alatumast seisusest üles upitada lasta kõrgusele ja auule?“

„Mul on auu küllalt,“ hüüdis köster ägedalt. „Mul on kõrgust küllalt! Seda ei pruugi sina mulle enam anda! Aga sind pimestab saatan ise, ja ma saan nüüd aru küllalt, mis kell on löönud!“

„Olgu mis on,“ wastas Marta lühidelt ja koristas laua pealt tassid ja taldrekud kokku mis plarinal. „Mina ostan sinu aga siisgi lahti. Ma ostan kiriku kaupmehele mõisa, mida ta ammugi soowinud, ja kõik lähme noorpaariga sinna elama.“

„Noor-paariga? Mõisa? Kiriku kaupmehele? Halb amet? — pomises köster ärituse pärast wärisedes ja läks koolituppa tundi andma. Esimest korda oli ta täna nii mõttesegane ja kohmetu, et ta koolipoiste lugemise wigasi tähelegi ei pannud, nii et need imestades koolmeistri otsa wahtisiwad, kes muidu nii terane ja wali oli. Köstripapa oli nagu maha murtud ja maha rõhutud. Ja süda kees ja põles tal rinnas. Nõnda ei olnud ta weel ialgi enne olnud. Sõnad: „põlatud,“ „koolmeister,“ „halb amet,“ „nälga surnud,“ „ära kurnatud“ pirisesiwad ja wingusiwad tal nagu erilased kõrwade ümber. Tumedalt ja kurwalt, nagu ta koolituppa läinud, tuli ta ka lõunesöögile. Ei siin, ei ka õhtusöögil räägitud sõna. Tume, rõhutud waitolemine walitses igal pool. Sest ka emand Marta süda oli sapine. Wanemate olek tegi ka lapsed araks ja kartlikuks; nad ei teadnud, mis mõtelda wõi teha.

„Miks tema siis wihane on?“ mõtles köster, „mis mina temale siis tegin? Kas see ei ole naeste wiis, kes tuhalabidast armastawad? Hammustab, kriimustab ja — õigus weel pealegi!“

„Miks ta wihane on?“ ohkas köstrimamma. „Mis suurt paha ma talle siis õiete tegin?“

Esimest korda oli köstripapa meelest, nagu oleks ta üksina ilmas. Ei rõõmustanud teda kena suwiõhtu, ei lillede lõhn aias, ei ööpiku laul. „Ta põlgab sind,“ mõtles ta, „sest sa oled jo waene köster ja koolionu! Ta jätaks su maha, kui ta rikkaks saaks. Ta wõttis su meheks, kui sa tubli priske noormees olid, — nüüd sa oled talle ära kurnatud, ära nälginud. Nüüd wiskab ta sulle oma kaasawara nina peale, ilma milleta sa waene kirikurott oleksid! Nüüd on sinu kõrge amet tema meelest jõle. Nüüd ilmutab ta oma südame saladust, et kõrkus ja uhkus teda täidab ja et ta oma lihase lapse ja oma mamuna sellele narrile alatumale mehele, sellele Jakob Tatrale tahaks ohwerdada, ainult sellepärast, et ta kawal reinuwader on ja köstri emandat ikka „proua“ Karlsoniks nimetab ja teda kumardab nagu baroni prouat. Oh naesed, naesed! — — Aga Juhan! kas sa ei ole ise ka natukene rumal, et sa weel sündimata asjade üle juba nüüd otsust teed? Marta pole ju weel kopikat oma loosiga wõitnud. — Mõttes kõndis ta toas edasi tagasi. Aga nii wäga ta ka oma pahandust ära tahtis peletada, nii wäga ta ennast uskuma tahtis panna, et tühi silmamoondus teda hirmutas, — see ei läinud tal korda; ta mõttesse jäi ikka see kindel arwamine, et suur õnnetus tulekul. Ta arwas naese südame sügawamasse põhja wahtinud olewat. Wõitku ta loosi peal ehk mitte — Juhan oli kindel, et naene tema wastu see ei olnud, kelleks ta teda siiamaani pidanud. „Ta põlgab sind, ta põlgab sind, sest sa oled ju waene koolmeister, waene köstripapa!“

Mõrudus ja tasane kurbtus asusiwad köstri hingesse. Abielu õnn oli nagu unenägu ta meelest, mis nüüd mööda läinud. Nukralt, rusutult, sõua lausumata luusis waene köstri-papa majas ümber. Lastegi peale waatas ta umbusaldusega. „Kes teab,“ ütles ta, „mis kuradi wõim ka teile südamesse ei istuta. Kes teab, kas ka teie mulle kord niisugust walu ei walmista, nagu nüüd teie tigeda meelega ema.“

Köstri-papa arwas oma kohuseks, weel wiimast katset majarahu jalale seadmiseks ära proowida. Wahest parandas Martakene meelt ning sai oma ülekohtust aru. Aga papa ei mõistnud õiete peale hakata. Mida mõistus ja hea süda teda käskisiwad, seda rikkus tundmuste ägedus ära.

„Naene,“ ütles ta, kui nad emandaga järgmisel päewal üksina juhtusiwad olema, just mitte liig maheda ja meelitawa healega. „Ma tahan sind — õpetada.“

„Õpetada?“ kostis Marta lühidelt. „Jäta oma õpetus iseenesele! mul ei ole seda waja!“ Sellega pööris ta papale selja.

„Ta ei wõta õpetust?“ wihastas köster. „Ta ei taha aru saada, et tal ülekohus? Siis on see tõeste tema tõsine arwamine, et ta õigust rääkinud. Tema mõtted on tõeste need, mida ta awaldanud? — Kuda wõisin ma ka selle juures kahtleda!“ Ja tumedalt ja wihaselt pööris ta mammale selga ning wihawaen nende wahel wõttis ikka enam maad.

Nõnda läks nädal aega mööda, laupäewa õhtu jõuudis kätte.

Köstri emand seisis köögis lõkendawa tule juures. See tuli sai täna rahutule tähenduse, sest mamma tegi pannkooka, mida köster nii wäga armastas ja mida emand iga laupäewa õhtul pühapäewaks suure hulga walmis praadis. Nende kookidega tahtis mamma leppimisele teed hakata tasandama. Nagu wõi panni peal oli ka tema süda sulama hakkanud, kui ta abikaasa tasast kurbtust ja rõhutud meelt nägi. Ta astus kookidega tuppa, wõttis südame rindu ja lähenes Juhanile, kes suitsu pilwede sees tooli peal istus.

„Wanamees, oled sa weel pahane?“ küsis ta maha löödud silmadega, mis aurawasse koogiwaagnasse wahtisiwad.

Nagu minewiku sülest helises kurwale mehele tasane wärisew heal hingesse, ja alandlikult laskis ta pea norgu, nagu ootaks ta, et mammakene endisel wiisil ta otsaesisele suud annaks. Seal sosistas saatan ise talle kõrwa: „See on kõik ainult wale ja pettus! Wõib ta oma meelituse läbi sündimataks teha, mis ta nii selgeste wälja ütelnud? Ja kui mamma oma käe ta kaela ümber pani, peastis ta enese wägise lahti ja ütles pead raputades:

„Ei, Marta, sa ei ole hea inimene! Sinu süda ei ole ialgi minu oma olnud, waid sa teenid ebajumalaid, kes sinu sees elutsewad ja keda ma ei aimanudgi kuni siiamaani. Sa oled — ära pane pahaks — kuri kawal naene.“

„Juhan!“ kogeles Marta ehmatades ja pisarad tungisiwad tal silma. „Mina kuri ja kawal naene! Jumal andku sulle andeks! Mis ma olen sulle teinud? Mis ma olen rääkinud, mis mitte õige ei oleks?“

„Ja sa jääd oma sõnade juurde?“ hüüdis köster wahele. „Ja ja ei tunne oma ülekohust ikka weel mitte ja ei kahetse oma pattu kotiriides ja tuhas?“

„Ei kahetse pattu,“ wastas Marta, „pattu? Oh sa wägiwaldne mees! On see siis tõeste wõimalik? Pannkooka teen ma temale — waata kui kenad — nuusuta, missugune lõhn! Tema juurde tuppa tulen ma, tahan teda meelitada, kallistada, tahan kõik wiha ja tüli unustada, alandan ennast ja astun esimese sammu — — ja tema, tema tõuukab mu ära enesest, nagu oleksin ma kihwtine! Sa wana tigekops, sa, sa —“

„Ja jah, ütle aga wälja: wana narr, tahtsid sa ütelda!“ hüüdis köster wahele. „See ma olin, nii kaua ma truu ja tõsise armastuse sisse uskusin, — sind uskusin! Aga see on nüüd möödas. Wana olen ma küll, aga mitte enam narr. Tahad sa tark olla, siis jäta mind rahule ja trahteeri oma pannkookidega kirikupoe kawalat kaupmeest, seda kelmi alatuma meelega nokutajat ja käpuli-käijat, kellel enam wõlgasi on kui karwu peas ja kellele sa meie Liisikest heameelega tahaksid ohwerdada, sa halp naene, minu maja häbi!“

„Mis?“ hüüdis Marta ja wihapuna lõkendas tal näo peal. „Mina olla halp naene, sinu maja häbi. Oh sa kuri kangekaelne wanamees! Aga hea küll! Et sa nii leppimata ja jumalakartmata oled, siis tahan ma sulle ka päris wihapurikaks olla, kuni sa aru hakkad saama ja meelt parandama. Nüüd pead sa ka teada saama, et isand Tatar neil päewil minult Liisi kätte palus ja et mina seda temale lubasin.“

„Mis?“ karjus köster, „ilma et sa minu ja tüdruku enese käest küsisid?“

„Mispärast sinu käest?“ kostis Marta mõrudalt. „Kas ma juba ette ära ei teadnud, missuguse wastuse sina annaksid? Ja rumala plika käest — mispärast? Ta ei mõista õnne wastu wõtta; aga külap asi heaks läheb, kui ma toreda mõisa ostan, kullakottisi raputan ja isand Tatra landraadiks tõstan. Wõit minule peab saama!“

„Ta on kõrgi meelega ja kangekaelne!“ hüüdis köster waluga. „Oh, naene, pean ma seda ikka ja ikka weel sinust nägema!“

„Olgu mis on, ma wõidan,“ kõneles Marta eksitamata edasi, „siis lähen ma wäimehe juurde elama ja sa wõid koolionuks jääda nii kaua kui sa tahad!“

„Ka lahkuda tahad ja minust?“ hüüdis Juhan.

„Miks mitte?“ wastas Marta. „Sa saaksid siis ju oma tigedast kurjast naesest lahti ja wõiksid eksitamata oma mõisakirjutajaga laulda ja lobada, selle laisa unise poisikesega, kellele sa oma lapse ja mamona kaela tahad wisata, selle kerjajale, kellel muud ei ole kui soe hing“…

„Ära sõima inimest mitte, keda sa õieti ei tunnegi!“ karjus köstripapa. „Ta on tark ja wiisakas mees, nagu ma teist enne pole näinudgi. Hea meelega annaksin ma oma tütre sellele tublile inimesele, sest minu lapse õnn saaks tema hoole all õitsema, aga sellest ei tea ma weel midagi lähemat ja sellega on ka weel aega. Sina aga mine Jumala nimel oma landraadi juurde, ehk kõige parem weel sinna, kus pipar kaswab, wõi koguni —“

„Hauda!“ nuuksus Marta wahele.

„Jah, parem on hauas olla kui kui maapealses põrgus,“ kisendas köster ning jooksis toast, kus tal õhk liig palawaks hakkas minema, aeda puude wilusse.

„Maapealne põrgu? kogeldas Marta, temale tarretanud pilgul järele wahtides. „Tal on õigus! Aga sellest põrgust peastawad seadused, — tulgu lahutamine! Jah, meie laseme endid lahutada!“ hüüdis ta waljuste, nii et papa seda weel kuulda wõis.

Maja rahu ja õnn oli nüüd täitsa kadunud. Liisikese meelitused ja waigistused ei mõjunud midagi. Ta waene laps nuttis oma silmad punaseks. Sest oh! weel teine teraw mõõk oli talle südamesse tunginud.

„Jumalaga, Liisakene!“ oli kirjutaja Albert eila aia taga oja kaldal öelnud, „Jumalaga ma lähen siit ära — kaugele.“

„Kaugele?“ oli Liisi ehmatades kostnud. „Teie lähete ära, herra Weske?“ ja seejuures oli sukk, mida ta kudus, neiu käest maha kukkunud. Nüüd, kus ta lahkumisest kuulis, sai talle alles selgeks, kui kallis see noormees ta meelest olnud.

„Jah, Liisikene,“ kostis Albert, „ma rändan ära kaugele wõõra ilma sisse.“

„Ja mispärast siis ja kuhu?“ kogeldas neiu mahalöödud silmil.

„Mispärast?“ kostis noormees. „Sellepärast, et ma omale oma ulualust, oma urtsikut ja maalappi lähen otsima, ja et siin ometigi ainust südant ja kallikest minu jaoks ei ole. — Kuhu? Wenemaale, kaugele Wenemaale meie noore grahwiga, kes sinna mõisa ostab.“

„Wenemaale?“ kordas Liisi pikkamisi. Pisarad weeresiwad tal põskede üle, kurbtuse ja pahanduse pisarad selle üle, et Albert sugugi ei küsinud, kas tema jaoks siin tõeste ainust põksuwat südant ei olnud, sest ta oli ju siin, see süda!

„Sind liigutab minu lahkumine, armas Liisi?“ ütles Albert pika waheaja järele. „Pole wiga. Ma tahan sulle pikalt ja laialt kirjutada, kuda Wenemaal nisu ja ristikhein ja tubakas kaswab, ja kuda seal inimesed elawad.“

„Ma ei taha teie nisust ja tubakast midagi teada,“ sosistas Liisi mõrudalt, temale selga pöördes, „sellest wõite mõne ilusa Wene neiuga juttu ajada.“

„Ja miks mine sinuga,“ naeratas Albert. „Kas sulle siis wastu meelt on, kui ma mõne ilusa Wene pruudiga Krimmis wõi Kaukasias altari ette astun?“

„Pruudiga?“ hüüdis Liisi kahwatades, „teil on pruut Wene maal? Oh teie kuri inimine!“

Õõgewad tundmused ajasiwad neiukese põgenemisele. Ta tormas ruttu koju poole, kuna Albert talle naerdes järele hüüdis:

„Sinu pärast jään ma weel kaheksaks päewaks siia ja tulen sinu wanemaid Jumalaga jätma, enne kui ma Wenemaale pruudi juurde reisin!“ —

Liisikene kannatas õnnetuma armastuse rasket piina. Ta nuttis öösel ja lõppes näost ära. Selle walu juurde tuli weel kurbtus wanemate waenulise oleku üle. Need wõõrdusiwad teineteisest iga päewaga ikka enam ära. Umbusaldus ja tume mõrudus wõttis mõlemate meeled ikka enam ja enam wangi. Ema nuttis kui ta üksina oli, ja köstri-papaga sündis, mida keegi ei oleks aimata wõinud — ta amet sai talle wastumeelseks, läks halwaks ta meelest. Kuda wõisgi ta wabalt tööd teha oma walutawa südamega, kui tal sõna „lahutamine“ läbi hinge kajas.

Ja — lahutamine, lahutamine, see oli hirmus sõna, aga meelehaigele köstri-papale hakkas ta aegamööda õige tutwaks saama, ta hakkas peastmist tähendama, peastmist sellest piinast, mida ta praegu kannatas. Aga ka sellele lootusele tuli ots. Köstrile juhtus seaduse-raamat kätte ja seal seisis selgel sõnal:

„Sõimamise, ähwardamise ja wähemate tegewliste puutumiste pärast ei lahutata alamat sugu abielu-paarisi mitte.“

Jah, nõnda seisis seaduses ja köstri-papa pidi tunnistama, et ka teda alamat sugu inimeste sekka tuli arwata, hoolimata sellest, et ta oma ametit ise nii kõrgeks ja oma seisust suureks pidas. Parata ei olnud midagi — lahutamisest ei wõinud juttugi olla.

Wanakene hakkas silmanähtawalt närtsima ja kolletama. Ta meeleterawus, ta hea tuju, ta terwis hakkasiwad kaduma. Õpetaja ja kõik teised raputasiwad pead, kui nad rusutud tumeda olekuga wanameest nägiwad, kes nüüd kõikide imestuseks orilamängus ja laulus wigu hakkas tegema. Köstri-papa ei oodanud praegu midagi muud nii suure igatsusega kui surma, ainult surm oli weel peastmise toojaks.

Ühel pärastlõunel astus ta söögituppa, kus kohwilaud kaetud oli. Tass oli laua peal täis kallatud, suhkur, leib ja wõi seal kõrwal. Mamma oli wist praegu jooma tahtnud hakata, aga kööki wõi mujale astunud, kuhu talitus teda kutsunud.

Elutüdinenud köstri-papa astus tumedas mõttes laua juurde. Ta wõttis toosist peent suhkurt pihu peale ja hakkas seda sügawmeeleliselt waatlema.

„Kihwt, just nõnda näed sa wälja,“ ütles ta iseenesele. „Aga suhkur on ilmasüüta lapsukene sinu wastu, sina aga oled kuri wägew hiiglane! Elu raskeid ahelaid murda on sul nalja asi! Kihwt, kui kergeste peastad sa inimese lõpmata walu ja piina käest! Nii palju, kui mul sind pihupesa peal on, paneb inimese magama igawisele unele!“

Ja nende sõnadega puistas papakene suhkru käe pealt kohwi tassi.

Nüüd läks kambri-uks lahti ja sisse astus emand Marta. Ta oli klaas-ukse tagant, mis rohelise gardinaga kinni oli kaetud, kõik kuulnud, ja wälja astudes ka weel näinud, kuda Juhani käsi tassi poole käis ja walge pulwer kohwi sisse jooksis. Ta oli kahwatu kui surnu. Pikkamisi, tarretanud pilgul, astus ta laua juurde ja wõttis kohwitassi kätte.

„Mees,“ hüüdis ta tumeda healega, kuna tass ta käes wärises. „Mees — ma joon!“

„Jumala nimel,“ wastas Juhan, abikaasa kohutawa näo ja oleku üle ehmatades. „Joo aga peale! Kohwiga joob ju naesterahwas oma walu ja mure kõhtu. Murrab mees ta wastu truuduse — kohw trööstib naesterahwast. Põlatud sidet, mis teda „ära kurnatud“ wanamehe külge köidab, aitab kergemaks teha — jällegi kohw! Sureb tal mees ehk kass — naesterahwas joob leinamiseks kohwi! Joo aga joo kohwi, naene!“

„Isa!“ hüüdis Marta ahastawa healega ja wabisedes, „ma joon! Ma joon tõeste!“

„Joo siis ometi!“ tähendas köster, kõrwale pöördud näoga.

Nüüd pani aga mamma tassi laua peale tagasi, ringutas käsa ja karjus, lahtise akna juurde tuikudes, hirmsa healega: „Mõrtsukad, mõrtsukad, mõrtsukad! Oh sa püha Jumal, ta annab mulle kihwti!“

Aknast juhtus kirikuõpetaja mööda minema. Hirmust hädakisa kuuldes jäi ta seisma nagu soolasammas.

Köster astus aga toas kindlal, tumedal näol laua juurde ja jõi kohwitassi ühe suure lonksuga tühjaks. „Sinu terwiseks, naene,“ ütles ta.

Marta kargas akna juurest hirmsa ahastusega tagasi, aga ta ei wõinud teda enam joomast keelata.

„Appi! Appi!“ kisendas ta heleda healega, ja jõuetult langes ta mehe jalge ette põlwili. „Appi! Appi! — Isa, Jumala pärast! Mis sa tegid! Isa! Ela, ela! Ilma sinuta ei taha ma elada. Ehk lase mind surra enesega.“

Nüüd astus õpetaja sisse. „Mis siin on sündinud?“ kogeles ta surmahirmul. „Rääkige, inimesed! mis teil on?“

Sõnalausumata tõstis köster pool minestanud abikaasa maast üles ja hoidis teda hirmunud näol oma kaenlas.

„Marta, wõta meelt ja mõistust! Mina olen waene põlatud koolionu! Ilma minuta ei taha sa elada? On see tõsi? Minuga tahad sa surra? Minuga?“

„Sinuga, sinuga!“ nuuksus Marta, „sa minu kõik, sa minu kõige armsam maa peal! Oh, oleksin mina ometi kihwti joonud. Oh, appi, appi!“

„Kihwti?“ hüüdis õpetaja lällitawa healega.

„Ja sa oleksid mulle andeks annud, et ma sind ära kihwtitasin?“ küsis köster wärisedes.

„Ma ei oleks seda kellegile ütelnud,“ nuttis Marta, „ja ma kahetsen, et ma enesele peastjaid hüüdsin. Kui meist kumbgi pidi surema, kui hea meelega ei oleks mina see olla tahtnud! Wait ja kaebamata oleksin ma hinge heitnud! — Oh, appi, õpetaja herra, appi! Mis mina ilmas peale hakkan, kui tema sureb!“

„Noh, siis tere, tere naene rõõmsas uueste alustatud elus!“ hüüdis köstri-papa naerdes ja tõmmas abikaasa tormiliselt rinna wastu. „Õnn sulle, sa truu hing! Tantsime ja laulame, naene! Kõik oli ainult paljas unenägu! Meie õnnetus, meie wiletsus on lõppenud! Tassis oli selge puhas auus kohw, selge ja puhas nagu sinu armastus ja truudus. Tantsi, Marta! Täna on pulmad! Ema, ema, õpetaja herra on meid praegu laulatanud! Wiiulid wälja ja kõiksugu pillid ja wiled! Tantsige, armsad pulmalised! Õissa pulmad, õissaaaa!“

Heal jäi tal rindu kinni rõõmu ja õntsuse tuhinal, ja ta tuikus ja pidi ennast laua najal püsti hoidma.

„Mis see siis tähendab?“ küsis õpetaja imestusega. „Kas te olete hulluks ja ogaraks läinud, köster?“

„Siis ei raputanud sa mulle mitte kihwti kohwitassi?“ algas Marta läikiwail silmil. „Sa ei tahtnud mind mine ära kihwtitada?“

„Ei sind ega mind!“ wastas köstripapa. „Minu patune kõne, mida ma siin laua ääres iseenesele pidasin, on sind eksitanud. Jah, ema, nüüd näen ma, et sa mind armastad. Anna mulle andeks minu kangekaelust, minu südame kõwadust!“

„Anna ka mulle andeks minu rumalust!“ hüüdis Marta wahele, „anna mulle andeks minu jumalakartmata umbusaldust!“

Ja nad hoidsiwad teineteist kaenlas lõpmata õnnetundmuses.

Õpetajale oli asi selgeks saanud. „Aamen, aamen,“ ütles ta õnnistades, „Issand hoidku ja õnnistagu teid! Hoidku ta teid kurja eest! Hoidku ta teid — wõidulooside eest! — Jah,— armsad sõbrad!“ kõneles ta edasi ja hakkas mõlemate kätest kinni, „wõiduloosid oliwad teie tüli põhjus! Mamon peletas teie silmi, pani tarretama teie südamed. Mamon ei ole teile õnneks, waid õnnetuseks. Tänage taewa isa, et ta teile lepitust ja rahu saatis — kohwi läbi. Imelikud on Jumala teed! Mida mingi wägi ei oleks teha wõinud, seda tegi see suhkur ja see tass siin! Aga kõik ei ole weelgi lõpetatud. Teie peidate ikka weel madu oma rinnas. Ta saadab teid siisgi weel hukatusesse, kui teie teda enestest ära ei heida. See madu on teie wõiduloosid. Heidke wõiduloosid enestest ära, kui te’ rahu ja õnne majasse tagasi soowite!“

„Õigus, õpetaja herra!“ õiskasiwad mõlemad, „see on tark sõna! Kadugu meie kurjad wõidupaberid!“

„Ma põletan oma loosi ära!“ hüüdis Marta.

„Mina omal ka!“ lisas Juhan juurde.

„Mitte nii üle kaela, sõbrad,“ maanitses õpetaja. „Sellest ei oleks mingit kasu. Ma annan head nõuu. Kinkige oma loosid waestele, ütleksin ma, kui meil waesid oleks, sest Kasewere rikas grahw kannab kõigi siinsete waeste eest hoolt. Kinkige —“

„Ma tean, mis ma teen,“ õiskas köstri-papa wahele. „Mull on kena mõte! Anname oma loosid saatuse hooleks! Mis sa arwad ema: ma kingin oma loosi — kirikupoe kaupmehele. Ma teda küll suuremat ei salli, näen ma aga, et ta minu loosiga wõidab, näen ma, et ta saadud rahaga nõnda ümber käib nagu auus ja helde inimene, näen ma, et suur õnn tema meelt ja südant parandab, siis pean ma seda taewa isa näpunäiteks ja tahtmiseks, ja kui meie plika wähegi rahul on, siis — siis, noh siis sündigu, mida sina nii wäga igatsed, ema!“

„Oh sa kelm,“ naeratas emand Marta rõõmsa näoga, „kas sa arwad, et ma aru ei saa? Hea ja lahkusega tahab ta mind sundida, et ma oma loosi — kirjutajale kingiksin. Noh, olgu peale! Päris hea meelega ma seda ei tee, aga üks heategu on teise wäärt! Olgu siis, minu loosi saab kirjutaja.“

Kui hundist räägid, siis ta tuleb. Emand Marta kõnewoolu takistuseks astus praegu Albert uksest sisse ja tahtis köstrirahwast enne reisu Jumalaga jätta.

„Jumalaga jätta?“ küsis köster imestades. „Kuhu te’ siis lähete, herra Weske?“

„Linna,“ kostis Weske, „meie wana grahwi herra juurde, kes mind kutsus, ma ei tea mispärast, aga paariks kuuks pidada ma sinna jääma.“

„Ärge uskuge teda!“ hüüdis korraga Liisi wahele, kes praegu tuppa astus. „Ta waletab! Ta rändab Wene maale, tal on pruut Krimmis.“

„Ja,“ naeratas Weske, „ma olin walelik, aga ainult selle neiukese wastu siin, kellele ma nõnda kõnelesin. Mis otstarbeks ma seda tegin, ei tohi ma praegu weel mitte ilmutada. Ei, Liisikene, ma ei reisi mine Wenemaale! Pruut mul küll on, seda wõin ma nüüd küll ütelda, aga mitte Krimmis, waid siinsamas ligidal. Siin üsna lähedal elab ta ja sa tunned teda wäga hästi.“

„Aedniku Juuli,“ sosistas Liisi ehmatades ja pööris akna poole. Pisar weeres tal silmast.

„Ahaa, ma märkan, mis siin kell on löönud,“ ütles köster, tütre poole piiludes. „Noh, katsuge õnne ja olge pärast rahul. Mina ja ema oleme jälle ühes nõuus, kõik tüli ja pahandus on meie wahel lõppenud. Kui teil midagi kõnelda on, siis wõite edespidi julgeste meie mõlema ette astuda.“

Imestades waatas Liisi wanemate poole. Isa ja ema naerwad silmad tõendasiwad neid sõnu. Rõõmuhüüdega jooksis neiu wanemate rinnale.

„Isa, ema, nüüd olete jälle minu, nüüd olen ma jälle õnnelik,“ hüüdis ta.

„Hea küll,“ wõttis köster sõna. „Reisige siis, kuhu teid kutsutakse. Kirjutage meile warsti ja mõtelge meie peale sõbruses ja armastuses, nagu meie teie peale!“

„Nagu teie minu peale?“ kogeldas Weske maha löödud silmadel. „Kas ka auustatud majaemand?“

„Seda saate kohe näha,“ wastas köster. „Ta ise ütleb teile, kui hea ta teie wastu on.“

„Minu wastu? Hea?“

„Ja,“ ütles Marta külmalt ja niisuguse näoga, nagu oleks ta ussirohtu suhu wõtnud. „Mul on siin üks wõiduloos, ja et ma teile südamest õnne ja kindlat tulewikku soowin, siis —“

Mammale tuli köha peale. Köster aga kõneles tema eest edasi:

„Siis kingin ma selle loosi teile, millest tinawalamisel selgeks tuli ja Piima-Kadri kaardid teada andsiwad, et ta suure loosi wõitwat. Jumal andku õnnistust!“

Meier oli imestuse pärast kohmetu. Suurel silmal wahtis ta paberi peale, mille emand talle kätte pistis, ja siis kõigi toas olejate otsa. Liigutatud meelel tänas ta kõiki — mammad, papad, õpetajad, Liisid, — siis tormas ta minema.

„Ma arwan, isa, nüüd on sinu käes järg,“ ütles Marta.

„Õigus,“ wastas köster, astus akna juurde ja hüüdis poe poole, mille ukse ees Jakob Tatar seisis:

„Pst, pst, naaber! Astuge siia — paar sõna!“

Kaupmees tuli uudishimulise näoga ja wõttis köstri käest imestawa näoga wõiduloosi wastu, kuna emand Marta sinna juurde pika seletawa kõne pidas. —

Nõnda oli siis tüli ja pahandus köster Karlsoni auusas majas sellega lõpetatud ja rahu- ning õnnepäikene hakkas jälle heledaste paistma. Liisikene ootas igatsusega linnast kirja aga nädalad läksiwad mööda, ilma et Albert temale ehk wanematele teada oleks annud, mis ta tegi. Liisi püüdis ennast trööstida, nii hästi see läks, ja ootas, ootas.

Sügisene loosimise-aeg jõuudis kätte. Köstri rahwas uuris põnewusega ajalehe aruannet loositud piletite kohta, aga esimene pilk näitas juba, et peawõidust mõlemad piletid ilma oliwad jäänud. Aga siin, mis see tähendab? Kas siin ei seisa see number, mis kiriku-kaupmehe loos kannab. Õige, kaupmehele kingitud köstripapa loos on wiistuhat rubla wõitnud!

„Minu loos? Wiistuhat rubla,“ kogeleb köstripapa wärisedes. „Noh, Jumala tahtmine sündku!“

„Mis, mis? isand Tatar on wõitnud?“ õiskab emand Marta ukse peal hiilgawal pilgul. „Oh õnne! Oh rõõmu! Oh mõis! Oh kena! Oh taewalik!“

„Oh rumalust! Oh halpust!“ urises köster. „Aga olgu peale! Ehk pidas ka sind õnnejumal meeles, waene Albert.“

Ja köster uurib ja otsib, kas ehk Weske loosi number ka kusgil seisaks. Ta ei usu üht lehte, ta uurib neli wiis tükki läbi — asjata. Weske number ei ole wõitude seas. Õnnejumal on tema tõeste ära unustanud. Aga waata — oh, kurbtust — kustutatud numbride seas seisab Alberti loosi number haleda näoga! Sellega on kõik lootused möödas! Weske number on kustutatud! —

Köstri majas oodati nüüd mitmesuguste tundmustega isand Tatra kosjatulekut. Mamma kandis aina pühapäewa riideid ja arwas juba tundwat, kuda alandlik ja õnnelik wäimees ta kätt suuteleb. Köster oli pahas tujus ja okkaline. Liisikene aga wärises surmahirmus; iga kord lõiwad ta silmad kirjuks, kui keegi uksest sisse astus.

Imelikul wiisil oli aga kõik ootamine asjata. Jakob Tatar ei tulnud kosja, ei tulnud tänamagi, et köstripapa kingitus talle waranduse majasse toonud. Tatar oli kawal kelm. „Mis ma waesest plikast enam hoolin,“ mõtles ta. „Oma praeguse rikkuse kohta wõin ma ju Jumal teab kui jõuuka naese saada. Wõtku köstri Liisi see ja teine.“

Kõige rohkem sai kirikuõpetaja kaupmehe kelmust kuulda.

„Teile andis taewas suure õnne, isand Tatar,“ ütles ta, „tänage teda, et ta teile jõuudu on annud hädalistele appi tõtata ja waeseid toetada. Eila jäi waene päewiline metsas puu alla. Surnud mehel jäi waene naene seitsme lapsega järele. Ma palun waestele weikest andi.“

Aga pilkawalt hakkas kaupmees naerma ja ütles, kui ta kõiki santa aitama tahtwat hakata, siis ei jääda tal ta warast midagi enam järele.

Õpetaja soowi peale läks ka köster kaupmehelt waestele weikest armuandi paluma.

„Sajandik osa teie wõidust peastab waese perekonna wiletsusest,“ ütles ta.

„See on mul üks kõik,“ tännitas halastamata kelm upsakalt. „Ma lähen linna elama. Wiige emandale palju terwisid.“

Ja teisel hommikul oli poeuks kinni. Parema kauba oli Tatar kaasa wiinud ja linna läinud.

„Mingu ta, kus tühi!“ hüüdis köstri-papa. „Warsti on ta mamon linnas läbi löödud ja ta on wiletsam kui ialgi enne. Ja sellele wõrukaelale tahtsid aa meie last anda, ema? Selle käest lootsid sa armastust ja hoolekandmist wanaduses, kui mind enam ei oleks olnud?“

„Ja see kelm tohtis mind prouaks sõimata,“ siunas emand Marta, „ja oleks tal miljonid ja ta tahaks weel meie last — ma ei annaks talle!“

Kõige õnnelikum oli nüüd muidugi Liisi, ehk ta küll südamest kahetsema pidi, et õnn nii pimedalt sellest mööda läinud, kes Liisi arwates kõige rohkem tema wäärt oleks olnud. See oli weidi kurb, aga — külap aeg asjad parandab. Peaasi oli ju praegu see, et neiu inetumast kosilasest nii õnnelikult lahti saanud.

Kauase, kauase piinarikka ootamise järele tõi postimees linnast ühe kirja — Albert Weske käest! Mitte Liisile, waid papale enesele. Kui köster kirja lahti wõttis, wärises Liisi nagu haawaleht. Mis ta küll kirjutas, kas paha wõi head?

Köster luges kirja esite salaja iseenesele, siis rõõmsa mokamuigutamisega teistele waljuste ette:

„Kõrgeste auustatud köstri herra!


Kallis sõber!“

„Kõige pealt palun ma Teilt andeks, et ma nii kaua wait olnud. Ma ei tahtnud teile ennemine kirjutada, kui mul midagi kirjutada oli — see tähendab, ma tahtsin ära oodata, kas saatus mulle seda annab, mida ma igatsenud. Siin ei mõtle ma mitte selle wõiduloosi peale, mida ma teie kõrgeste auustatud proua käest kingitud sain, ja mis, nagu te’ wist ära olete näinud, loodetud kullahunnikut mulle mitte ei toonud. Noh, ma ei tea selle juures mingit kahju kahetseda. Mull oli aga teine asi ootusel. Teie teate, kallis sõber, et ma kaunis wirk põllumees olin ja et ma suure isuga põllutöö saladusi püüdsin uurida. Wabadel tundidel hakkasin ma paari aasta eest üht raamatut meie maa põllutööliste asjanduse üle kirjutama, mille ma tänawu kewade trükki andsin. See minu raamat oli meie armulise wana grahwi herra kätte juhtunud. Ta oli teda lugenud ja minu mõtted ja õpetused oliwad talle meele järele olnud. Ta kutsus mind linna, et minuga mu töö üle kõneleda. Ta tegi minuga päris suure eksami weel suusõnal ära. Ta pani minu teadmist imeks ja lubas mulle hea ja suure koha ühe oma mõisa peal anda. Liiwa mõisa walitseja lasti mõne nädala eest raskete eksituste pärast lahti. Kuni tema äraminemiseni pidas mind grahw linnas oma juures. Nüüd aga on ta nimetatud suure mõisa täitsa minu walitsuse alla andnud ja ma asun neil päewil sinna elama. Minu palk ja sissetulek on nii suur, et ma seda enne unesgi ei oleks arwata wõinud. See on siis minu uudis. Ja nüüd saagu Teile siis minu südame palawam soow ja kõige alandlikum palwe jalge ette weeretatud. Armas kallis isa, auustatud ema: tehke minu tulewik õnnelikuks selle läbi, et Te’ mulle oma tütre Liisi abikaasaks annate. Ma armastan Teie tütart palawamalt, kui oma elu ja loodan ka tema wastu armastuse peale. Armsad wanemad, wõtke mind oma pojaks! — Wastust tulen ma ülehomme ise wastu wõtma, kui ma Teilt läbi oma uue koha peale lähen.

Kõige südamelikuma terwitusega


Teie kõigealandlikum
Albert Weske.“

„Noh, Liisi, mis sa arwad?“ küsis isa kelmikalt.

Liisi wastus oli sügaw punastamine.

„Ema, mis sina arwad?“

„Tee, mis sa tahad!“ hüüdis see pool naerdes, pool kulmu kortsutades.

„Ma arwan, asi on nõnda korras,“ tähendas köstri-papa kuiwalt.

Rõõmu õiskamisega langes Liisi wanematele kaela ümber.

Seal läks uks lahti ja sisse astus, häbelikult naeratades — Albert Weske ise.“

„Ärge pange pahaks, ma lendasin kirjale kohe järele,“ ütles ta.

Liisi kahwatas rõõmu ja õnne pärast lumiwalgeks. Köster aga astus nooremehele südamelikult wastu ja tõmbas teda tugewaste rinna wastu. Emand Karlson wõitles nagu weel mõne wastiku tundmusega, aga kui Albert auupaklikult ta käele suud andis, kadus wiimne korts ta kulmult, ta pigistas südamelikult wäimehe kätt.

Nüüd alles lähenes noormees Liisile. Ta waatas talle kaua silma, siis hakkas ta tema käest kinni. Nõnda astusiwad nad wanemate ette. Köstri-papa tegi weikese õnnistuse-palwe, mispeale sisseastuja kirikõpetaja tugewaste „aamen“ ütles.

Esimest musu ei saanud aga Albert mitte siin teiste ees, waid alles õhtul aias.