Kõrboja peremees/22
22
Oli alles üsna pime, oli võib-olla päris koidu hakul, kui Katku perenaisele kõrvu puutus, et nende koer ulub. Perenaine katsus veel kord silmad kinni lasta, aga ei saanud, sest koer ei jätnud ulgumist.
«Mis selle pimeda arusse on läind,» lausus perenaine endamisi, aga niipea kui ta seda oli lausunud, tuli tal kohe millegipärast Villu meelde. Võib-olla tegi seda sõna «pime», mida ta juhuslikult tarvitanud, võib-olla üks teine asi, mis perenaise tähelepanu köitnud: eile õhtul nimelt oli Villu hilja koju tulles toast püssi võtnud ja temaga aida poole läinud, kus lakas ta ikka veel magas.
«Mis sa veel sellega teed?» küsis temalt õhtul ema.
«Mis ta siin kambriski vedeleb,» vastas Villu, «viin teise oma ligemale.»
See püssiviimine ja sõnavahetus tuli eidele nüüd meelde, kui ta kuulis koera ulgumist ja ei saanud enam silma kinni.
Kui õues juba seletama hakkas, tõusis eit sängist ja läks paljajalu akna alla vaatama, kas ehk näeb, kus see koer õige ulub. Ja nägigi: koer istus aidavahe väravate ees, ajas nina vastu taevast ning undas. Koera seal nähes tuli eidel meelde, kuidas ta suure ristipäeva hommikul sealsamas istunud, ainult vaikselt, nagu varjaks ta mõnda saladust. Siis oli tema, lihataldrik käes, läinud vaatama, kas õige Villu on ehk koju tulnud, ja oligi teise aidalakast leidnud. Sel korral olid seal mullused heinad, nüüd on juba värsked, kopli aruheinad, täis krooklehti, mida armastas lammas.
«Ega ometi Villuga midagi pole juhtunud,» mõtles ema akna all seistes ja ulguvat koera vaadates, mõtles ja tahtis suurrätiku ümber võtta, et vaatama minna. Aga äkki hakkas tal millegipärast õudne ja ta läks tahakambri sängi juurde, kus vanamees alles magas ning ütles:
«Vanamees, tõuse õige üles, koer ulub aidavahe väravate ees.»
«Las ta ulub, kuni tal himu otsa saab,» vastas vanamees uniselt ja tusaselt.
«Mõtlesin, et ehk on Villuga midagi, mis see koer muidu just seal aidavahe väravate ees,» rääkis eit.
«Mis sellega veel võiks olla,» ütles vanamees rahulikult, nii et eidegi kartus kadus.
Aga vanamees polnudki nii rahulik kui tema rääkimine, tema isegi oli koera undamist kuulnud ja imestanud, mis see küll pimedas lõugab. Ja kui nüüd eit välja läks, kobis ka vanamees sängist ja astus akna alla vaatama, kuidas eit aida poole läheb.
Eite lähenemas nähes pistis koer nina aidavahe väravate vahelt sisse ja nuusutas, saba sorus tagumiste jalge vahel. Areldi avas eit väravad, seisatas, vaatas, laskis siis suurrätiku otsad lahti, lõi käed laiali ja kukkus maha. Peaaegu oleks ta koera peale kukkunud, kui see poleks eest ära karanud. Aga järgmisel silmapilgul ajas ta enda uuesti jalule ja hakkas tuigerdades, nagu meeletult, toa poole tõttama.
Seda nähes arvas juba vanameeski, et küllap Villuga ikka midagi on. Ja läks särgiväel õue, läks eidele aidateel vastu ja küsis – ta isegi ei teadnud, mis ta veel pidi küsima. Aga eit ei vastanud, mitte sõnagi ei vastanud ta, liigutas ainult oma vana ja hambutut suud.
Vanamees ei oodanudki enam vastust, ta läks eidest mööda, läks otseteed avatud aidavahe väravate ette ja vaatas sisse: poeg Villu lamas ristseliti keset savipõrandat, püss nagu truu seltsimees kõrval. Põrandal oli midagi mustjaspunast näha. Isa seisis natukene aega liikumata paigal, pöördus siis toa poole ja ütles eidele:
«Esimene mehetemp tema elus.»
Nüüd pääsid ka ema keelepaelad ja silmalaud vallali.
«Eks ma mõelnd kohe, et mis see koer muidu,» nuuksus ta.
Isa astus aidavahele sisse, et asja lähemalt järele vaadata. Höövlilaastud, mis tänini mööda põrandat laiali vedelesid, olid kokku aetud kruupingi otsa taha nurka, põrand oli puhas nagu pühitud ja seal puhtal põrandal lamas Villu ristseliti.
«Ta on kartnud, et püssist tulekahi hakkab, sellepärast on ta põranda enne puhtaks teinud,» arvas isa.
«Sa vaesekene!» haletses ema.
«Kahes rauast korraga,» tähendas isa natukese aja pärast, kui ta oli silmitsenud poja purustatud pealuud ja võtnud maast püssi kätte.
«Küll pidi tal valus olema!» ohkas ema.
«Seda mitte, eit,» vastas vanamees trööstivalt. «Meie Villu ei osand küll elada, aga surnd on ta kui täismees.»
Selle arvamusega sõitis Katku Jüri poja puusärgi järelegi.
Pärast lõunat, kui Kõrboja perenaine Katkule tuli, et Villut näha, küsis selle ema perenaiselt:
«Mis te talle eile tegite, et ta nõnda?…»
«Ma kutsusin teda Kõrbojale peremeheks,» vastas Kõrboja perenaine.
«Seda ma arvasin kohe, et kes muud kui teie,» ütles ema. «Teie ei and talle enne hingerahu, kui saite, mis tahtsite.»
«Ema, seda ma ei tahtnud ju!» hüüdis Kõrboja perenaine vastu. «Usu, ema, oleks ma teadnud, et see nõnda lõpeb, siis poleks ma teda Kõrbojale peremeheks kutsunud.»
Nüüd ei teinud Villu ema Kõrboja perenaisele enam ainustki etteheidet, nagu oleks sõna «ema» ta alatiseks lepitanud. Ta hakkas ainult nutma, ja kui ka Kõrboja perenaine enam pisaraid tagasi ei saanud hoida, nutsid üheskoos, nagu oleksid nad tõepoolest ema ja tütar.
«Ma tahtsin ju nii, et ta tuleks,» lausus Kõrboja perenaine nagu andeks paludes, «sellepärast kutsusin teda.»
«Seda ma kartsin, kartsin sest ajast saadik, kui ta oma parema silma peast ära jooksis,» ütles ema. «Tema ei tahtnud, et Kõrbojal oleks vigane peremees.»
Selle peale ei vastanud Kõrboja perenaine enam midagi, vaid nuttis ainult ühes Villu emaga, nagu oleks nutmine mõni raske töö, mida tarvis vanainimesel aidata ära teha.
«Puudume ehk veel kokku,» ütles eit perenaisele, kui see viimaks minekut tegi.
«Kes teab,» vastas perenaine, «ehk tulen millalgi veel siiapoole käima.»
«Sõidab siis preili Kõrbojalt ära?» küsis eit.
Alles nüüd sai Kõrboja perenaisele endalegi selgeks, mis ta oli otsustanud teha siin Villu emaga üheskoos nuttes: ta oli otsustanud jäädavalt Kõrbojalt lahkuda, oli otsustanud seda jalamaid teha, sest ka jalgsi jõudis ta veel õhtusele rongile, mis linna viis. Mis ta linnas tegema hakkab, seda ta ei tea, selle üle ei murra ta praegu oma peadki, aga küllap ta seal seda näeb.
Isale saadab ta sõna, jah, isale võiks ehk Villu emagi sõna viia, veel täna õhtul, aga mitte enne kui rong juba lähemast jaamast läbi linna poole vuranud. Nõnda korraldabki Kõrboja perenaine asja ja siis läheb ta Villu ema juurest, kellel ta aidanud kõigest hingest nutta.
Õhtul, kui Katku Jüri poja puusärgiga koju tuleb, ei tahaks eit talle rääkidagi Kõrboja preili käimisest, aga ometi peab ta seda tegema, sest ta ei saa muidu Kõrbojal ära käia.
«Mis sa nii hilja sinna otsid?» küsib temalt vanamees.
Nüüd peab eit rääkima ja seletama.
«Preili palus minna,» ütleb ta.
«See käis taga siin, kui ära olin?» küsib vanamees.
«Käis Villut vaatamas teine,» lausus eit silmi pühkides.
«Mis ta tast veel vaatab,» urises vanamees, «ega tast enam Kõrbojale peremeest saa.»
«Seep se ongi, et ei saa,» vastas eit, «seda ta kurdabki.»
Vanamees ei öelnud selle peale midagi, popsutas ainult piipu ja sülitas, nii et eit jatkas:
«Preili läheb nüüd Kõrbojalt ära.»
«Villu pärast või?» müsas vanamees.
«Villu pärast näh,» rääkis eit. «Ütles teine, et nüüd lähen ära, et ei tea kas kunagi enam Kõrboja maile tulen. Pidi teine jalamaid minema, vana Reinu teadmata, palus mind sellele õhtul ütlema minna, muidu hakkab see ei tea mis arvama.»
«Ah siis Villust oleks võind ikka tõesti Kõrboja peremees saada?» küsis vanamees.
«Nii see näib,» vastas eit. «Preili ise ütles, et tema kutsund teda…»
«Kuhu?» päris vanamees, kes ikka veel kahtles.
«Kõrbojale peremeheks… eile õhtul kutsund… ise ütles teine… nuttis ja ütles,» rääkis eit oma nutust suud näppides.
«Meie Villu oli ikka päris tola,» ütles vanamees halvakspanevalt, sest temale ei mahtunud pähe, mis pidi küll poja arus olema, kui ta ei tahtnud Kõrbojale peremeheks minna, vaid ennem omale kaks haavlilaengut suhu laskis. Tema, Katku Jüri, oleks läinud, oleks kas või pimedast peast läinud ja oleks maha jätnud oma värkstoa ning uue keldri. «Teda kutsutakse Kõrbojale peremeheks ja tema laseb sellepärast enda maha,» lausus vanamees natukese aja pärast mõttes.
«Kes teda teab, miks ta enda maha laskis,» vastas eit, «kes teise sisse näeb.»
Nõnda lõppeski jutt pojast. Veidikese vaikimise järele küsis eit nagu suud mööda:
«Kas siis lähen õige või?»
«Mis siis ikka, kui sa lubasid,» vastas vanamees. «Ära aga kauaks jää.»
«Mis ma siis kauaks,» ütles eit. «Minna ja tulla, muud ühti.»
Aga ometi jäi eit kauaks, nii et vanamehel oodates igav hakkas, õue kuulama läks ja tuppa tagasi tulles pomises:
«Mine viimaks öösel teist taga otsima.»