Kõrboja peremees/2

1
Kõrboja peremees
A. H. Tammsaare
3

2

Villu jooksis esimese iiliga põlluservast üle, läbi värava metsa. Siin käis ta mõne sammu, et hinge tagasi tõmmata, ja jooksis siis uue hooga edasi, kuni jõudis välja suuremale teele. Vististi oleks ta ka siin oma jooksu jatkanud, oleks ehk paarikordse hingastamisega joostes kas või järveni jõudnud, kuhu poole versta ümber maad, kuid suurema tee liival torkas talle midagi silma, mis sedavõrd tema tähelepanu köitis, et ta äkki jooksu jättis, käimisegi lõpetas, päris seisma jäi paremaks silmitsemiseks. Liival oli mingisugune naisterahva saapaga astutud jälg ja Villu arvates poleks pidanud siin metsateel, mis viis Mädasoole, Metstoale ja Põrgupõhja, niisugust jälge olema. Tema arvates oli võimata uskuda, et ühe aasta jooksul siitnurga neiude jalad nii kitsaks ja väikeseks, nende kontsad nii kõrgeks ja peeneks oleksid muutunud, nagu võis otsustada astutud jälgede järele. Jälgi lähemalt uurides leidis Villu, et nad tulid Kõrboja poolt ja läksid sinnapoole ka tagasi. Heameelega oleks Villu ümber pöördunud ja järele vaadanud, kui kaugele jäljed viisid ja kust nad tagasi olid tulnud, aga pesu ja seebitükk kaenlas tuletasid talle meelde, et ta millekski muuks kodunt oli välja tulnud, mitte aga selleks, et naisterahva jälgi ajada.

Jälgede ajamine oli temale teatud lõbu, peaaegu haiglane lõbu. Olla inimesi, kel on viisiks kõike lugeda, mis iganes silma puutub, kes ei saa vaguniski akna all muidu istuda, kui peavad loomusunnilikult lugema möödavilksatavaid poste, numbrilauakesi ja vahimajakesi. Niisama ei saanud Villu ühestki jäljest muidu mööda minna, kui pidi temasse heitma uuriva pilgu. Oli täiesti ükskõik, kes jäljed oli teinud, kas inimene, mets- või koduloom, elav olevus või surnud sõiduriist – Villu vahtis kõiki peaaegu ühesuguse huviga. Metslooma jälgede järele püüdis ta otsusele jõuda, kas loom rahulikus või rahutus meeleolus liikunud, kas ta ühejoonega kaugele läinud või ligilähedal peatuma jäänud, nii et kui himu tuleks, siis teda maksaks tabama minna.

Koduloomade ja sõiduriistade jälgede uurimisel oli muidugi teistsugune otstarve. Siin pakkus huvi ühe või teise jälje järele otsustada, kas keegi oma hobusele uued rauad alla löönud või ainult raudu jäänaeltega kinnitanud; kas keegi tühjalt või koormaga läinud, viimasel korral harilikult ikka jalgsi kõrval kõmpides; kas keegi pühapäeva hommikul kiriku sõitnud või koju jäänud; kas kellelgi puu- või raudtelgedega vanker järel olnud; kas keegi vana või noore hobusega välja läinud; kas kellelgi pastlad, vanad või uued saapad jalas olnud; kas uutel saabastel juba pooltallad all või on ainult mõnda paika rupskid löödud.

Kümned, isegi sajad pisitillukesed märgid jälgedes jutustavad Villule metsanurga naabrite elust ja olust, nende töist ja toimetusist. Selleks, et teada, kui kaua Põrgupõhja Karla pastlapatakad vastu pidasid, pole ometi vaja sinna minna ega Karlalt endalt küsida, vaid palju hõlpsam on teel pilk jälgedesse heita: need ütlevad, millal pastlad läbi kulusid, millal neile lapid pidi alla ajama. Ka Mädasool ja Metstoas on pastlakandjaid ja ka need lähevad oma pastaldega Katku värava tagant mööda, kuid igal mehel on oma jalg, oma pastal, seda teab Katku Villu ja sellepärast vahetab ta ainult harukorril ühe jälje teisega.

Toob keegi omale laadalt hobuse, siis on väga huvitav jälgede järele otsustada, kas hobusel suured või väiksed, kõrged või madalad kabjad ja kas ta käies tagumise jalaga esimese jälge, temast üle või tahapoole astub. Need lihtsad tõsiasjad ei ütle uue looma kohta küll kõike, aga ometi jutustavad nad üsna palju. Peaasi, nad lasevad arvata ja oletada, ning mis oleks Villule metsas püssiga hulkudes või üksinda tööd tehes lõbusam, kui kõige tibatillukesemate tõsiasjade põhjal mõista katsuda, mis tema ümbruses sünnib. Sedasama teeb ta ka täna neid naise jalajälgi silmitsedes, nagu oleks ta mõni jahikoer, kelle nina tunneb metslooma magusat lõhna, mis ajab saba liputama või kilkama.

Villu unustab üürikeseks supeluse, ta tahab tingimata teada, kas jäljed pöörduvad järvele või lähevad nad mööda teed järvest mööda. Et kõrges nõmmes jälgedest hästi aru ei saa, siis peab Villu pisut järvenurgast mööda minema, kuni esimese sooneni, kus iga jälg selgesti näha. Sinna jõudes leiab ta küll hulk jälgi, aga mitte otsitavaid, mispärast tingimata oletama peab, et arvatav võõras teelt kõrvale on pöördunud ja järvele läinud. Villu ruttab sinna talle järele ja otsib järve liivasel pervel, kust vesi pisut taganenud, otsib, kuni ta leiab vanad tuttavad jäljed, välimuse järele otsustades, päris värsked jäljed. Ta leiab ka paiga, kus mättal istutud ja jalgega niisket liiva tallatud, kuna kepi- või varjuots jooni vedanud, mis Villule veel kord näivad tõendavat, et see inimene pole siitnurga elanik. Aga ometi peab ta siinse ümbrusega tuttav olema, sest muidu poleks ta teadnud istumiseks paika valida, kust vaade järvele kõige avaram ja ilusam.

Inimese jälgedega seltsivad siin koera jäljed, värskuse poolest mõlemad üheaegsed. On veel muidki märke, mis lasevad oletada, et koera ja inimese jäljed kuuluvad ühte, et nende vahel valitseb mingisugune sõbralik side. Eriti võiks seda järeldada sellest silmapilgust, kus inimene mättal on istunud, jalaninaga liiva tonkinud ja kepiga sinna joonistanud. Siis on koer nähtavasti inimese ees seisnud, on oma nina tema põlvile pannud, on tema kätt lakkunud või see käsi on tema pead silitanud. Jah, nii pidi see olema jälgede järele otsustades.

Aga kus on koer, kel oleksid nii suured jäljed nagu siin liival? Aasta tagasi olid niisugused jäljed ainult Kõrboja Mousil, mujal polnud kuski ümberkaudu nii suurte jälgedega koera, Villu teab seda kindlasti. Aga ehk on vahepeal mõni omale uue suure koera toonud, mõni, kes hangeldamise ja viinaajamisega üleöö palju raha kokku kraapinud ja nüüd vargaid ja mõrtsukaid kardab? Võib olla, aga varemalt olid ainult Kõrboja Mousil niisugused jäljed ja tema jälgede vastu ei saanud keegi, vast ainult isahunt. Aga kui oletada, et need on Mousi jäljed, kes on siis olnud see inimene? On ehk keegi Kõrbojale suvitama tulnud või ainult niisama muidu käima? Ega ometi preili ise kodumaile pole saabunud? Villu seisatab üürikeseks. Nagu unistus kangastub minevik… Jajah, preili ise võis see küll olla siin järve ääres, tema jälgi Villu ei tunne, ei, tema saapajälgi ei tunne Villu mitte. Küll tundis ta millalgi tema palja jala jälgi, aga siis polnud ta veel täiskasvanud inimene, siis polnudki ta veel sõna tõsises mõttes preili, oli ainult plikakene, kes armastas mööda metsi joosta, pikk pats pihal, mõnikord lahtised juuksedki tuule käes lennul. On ta ehk nüüd tõepoolest koju tulnud segaste aegade tõttu?

«Ema peaks seda teadma,» lausus Villu endamisi, kiskus ruttu riided seljast, pani nad sinnasamasse paika, kus naisterahvas oli istunud, ja hüppas vette. Vesi tundus alles jahedat võitu, kuid ujumiseks kõlbas ta Villule väga hästi, tuues kehasse mingisugust ootamatut rõõmu. Villu ei jätnud enne, kuni ta oli jõudnud mõnekümne sammu taha liivapõndakule, kus vesi ulatus vaevalt põlvini. Siin seisis ta päikese paistel, pildus käsi, venitas lihaseid, ringutas kogu oma kuue jala pikkust keha, tõmbas kopsu kui lõõtsa tuult täis ja endale ootamata hõiskas ta kõigest jõust ümbritsevasse nõmme, mis kõlas kui karjase pasun. Järveotstest kajas hääl tagasi, nagu oleks sealt keegi vastu hüüdnud. See hukutas meest ikka ja jälle hõiskama, huikama, nagu oleks ta karjapoisina metsas. Issand jumal, kui hea oli jälle kord olla vaba! Veel hiljuti ei aimanud Villu, et vaba olla on nii hea.

Järvelt koju tagasi jõudnud, oli Villu esimene küsimine emale:

«Kes on järve ääres käind?»

«Järve ääres?» küsis ema arusaamatuses vastu.

«Järve ääres ja ka teel, suurel teel, mitte meie teel, siin neid jälgi ei ole,» seletas Villu.

«Kust mina, vanainimene, tean, kes järve ääres käivad,» rääkis ema häälel ja näoilmel, nagu huvitaks see asi teda üsna vähe. «Eks seal käi kõik, nagu ikka. Mädasoo Eedi ja Kõrboja Mikk tahtnuvad tänavu kevade kiikegi jälle üles ehitada, mis sinu aegus ära lõhuti, aga Kõrboja vana põlnd luba and. Poisid küll mangund, aga vanamees olnd kui raud.»

«Mis tal siis pähe on läind, esimest kiike ju lubas,» ütles Villu.

«Öelnd poistele, et lähte riidu, et mina ei taha, et minu metsas riidlete, viimaks pistate metsa põlema. Aga poisid põle järel and, mangund ja mangund, et ega nemad riidu ei lähe, nemad viinavõtjad ei ole, muudkui andku aga luba, nemad kahekesi, Eedi ja Mikk, hakkavad kas või kiige pärast käemeheks, et riidu seal ei tule. Ja kui peaks tulema, siis lõhuvad nemad ise oma käega kiige ära. Selle peale põlnd vanamehel enam midagi vastata ja siis öelnd ta, et las Anna tuleb koju, küll tema lubab või keelab, mis nad temast vanainimesest tüütavad. Poisid küsinuvad siis, et millal preili tuleb, nemad tahavad kiike varssi üles ehitada, noh ütleme, nii nelipühiks, ning vanamees öelnd, et suurel ristipäeval, siis on Anna kodus, tulgu nad siis Kõrbojale.»

«Nojah, ma arvasin kohe, et kel muul võiks niisugused jäljed olla kui Kõrboja preilil ja vanal Mousil. Ikka elab alles? Oli juba mineval aastal teine haige, pidid ikka maha laskma, aga ei kedagi.»

«Oh, see on suusoojaks ainult nõnda rääkida!» seletas ema. «Ei va Rein seda luba. Ütleb aga, et las ta elab pealegi, kuni Anna koju tuleb, küll tema siis vaatab, mis Kõrbojal tegema peab, keda tappa, keda elama jätta.»

«Ega siis preili ometi jäädavalt Kõrbojale tule?» küsis Villu, kelle uudishimu aina kasvas. «Mis ta siin metsas tegema hakkab?»

«Ei tea mis, aga räägitakse, et tuleb. Muidu, kes teab, aga nälg ajab teised kõik Venemaa põhjast välja ja küllap näljaga maitseb ka Kõrboja leib,» arvas ema.

«Ega meil nälga ole, et sellepärast Kõrbojale peab pugema,» vastas Villu.

«Mitte just seda, aga räägitakse, preili olla haiglane, kõhnaks jäänd teine ja ei saa öösiti hästi magada,», seletas ema.

«Noh, magada võib Kõrbojal küll hästi,» naljatas Villu. «On vana Rein ise oma ea seal lõõsand ja jätkub und ehk ka preilile.»

«Ei, vana Rein tahta koha preili kätte anda, nii et preili oleks peremees ja perenaine, täiesti otsaline. Vanamees ei taha enam midagi liigutada, ütleb, et mis tema sellest saab, kellele tema seda kohta peab, kui ainuke laps mööda maad-ilma ümber ajab.»

«Ah nii!» imestab Villu. «Siis preili tahab ikka tõesti Kõrbojale tulla, tahab siia jääda? Aga ehk polegi teine enam preili, ehk on vahepeal prouaks saand.»

«Ei, ikka alles olla teine preili. Aga ega ta titeke enam ole, oleks juba ammugi teisel aeg mehelegi minna. Küllap tal juba vist hundigi hais küljes,» arvas ema asjatundlikult.

«Ega siis ometi preilidele niisukest asja külge tule,» naljatas Villu.

«Küll ikka,» lausus ema, «kõigile tuleb, olgu ta preili või maamats, kõigile tuleb viimaks hundi hais külge… Nojah, sina said tänavu kevadel kakskümmend üheksa, olid mul just karjalaskmise ajal, ja tema peaks sinust mõne aasta noorem olema,» arutas ema. «Ta oli ju noorem, kui te kahekesi siin järve ääres mööda metsi ümber tõmmasite?» pöördus ta poja poole küsimusega, nagu peaks sellel Kõrboja Anna vanus paremini teada olema.

«Küll ta ikka vist mõni aasta oli,» vastas Villu, «mina arvan küll, et oli. Aga ta oli juba siis pikk sirakas, ei tea, misuke ta nüüd peaks olema. Mõtle ometi, ema, sellest on ju üle kümne aasta aega, ja kui ma nõnda siin räägin, siis on mul, nagu oleks see alles eile või tunaeile olnd… just nagu eile. Tead, ema, aeg läheb hirmus ruttu. Enne ei pand ma seda tähele, et aeg nii ruttu läheb, aga nüüd panen. Olin ikka alles poisike, olin noor, mõtlesin ei tea kuhu minna või mis teha, aga siis tuli sõda ja nüüd olengi vana.»

«Ega sa siis ikka veel vana ole,» trööstis ema, «mis siis mina pean olema, ka teen ja toimetan.»

Aga poeg surus peod lapiti palgeile ja pani pöidlaotsad lõua alla vastastikku, vahtis üksisilmi ukseesisele murule ja rääkis:

«Ei, ema, ka mina olen vana. Vangis kord, kui kruustange kinni keerasin, tundsin äkki, et noorus on mööda, ja nüüd ei saa enam sellest tundmusest lahti.»

«Eks see vangiaasta sulle ikka ühe lopsu and,» arvas ema kaastundlikult. «Et sa ka just nõnda teda pidid lööma!»

«Ära kahetse, ema, mina ise ei kahetse midagi. Tappa ei tahtnud ma teda mitte, aga nisuke siga, muudkui aga pussiga…»

Villu vaikis. Ema kolistas mingisuguste nõudega, käis paar korda üle uksepaku poja kõrvalt läbi, toimetas midagi, mida ta kalli ristipäeva pärast jätta ei võinud.

«Jah, küll on see aeg ikka ruttu läind!» imestas Villu uuesti. «Ammus see kõik oli! Ammus ostsid Kiviristid Kõrboja, ammus laskis Oskar enda maha ja jättis koha vennale!»

«Mina ei mäleta midagi nii selgesti kui seda, et nad ka Katkut tahtsid meilt ära osta ja et vanamees ei müünd, jonni pärast ei müünd, ükskõik mis hinda nad oleks pakkund. Seda mäletan ma. Ütlesin küll tol korral vanamehele, et müü ära, pista raha tasku ja mine osta välimaal uus koht, osta parem kui see; mine ära siit metsast, mine inimeste hulka, mine teede maile, kust ka suvel välja pääsed, et põleks vaja mööda männijuurikaid vankert lõhkuda, ennast ega looma vaevata. Aga vanamees oli kord öelnd, et ei müü ning ei müündki, tänapäevani põle müünd. Olen talle pärast mitu korda öelnd, et oleks ta siis müünd, põleks ta head kaupa kinni pidand, siis oleks ehk kõik teisiti olnd.»

«Aga mina ütlen, et oli väga hea, et isa ei müünd,» vastas Villu, «kusagil ei meeldi mul rohkem kui siin. Kus on nii palju metsa? Kuluta või jalad käimisega, enne kui inimest näed.»

«Nii kui isagi! No mis teil nende inimeste vastu on, mis te neist pelgate?»

«Ma ei pelga neid,» vastas poeg. «Neid on siingi küll, kõik kohad teisi täis, mine teistega riidugi, istu nende pärast kinni. Oli mul seda tarvis?»

«Poeg, see pole inimeste süü. Niisamasugune lugu on metsaga ja puudega. Oli sul vaja ühe silmaga jääda? Oleks me välimaal eland, võib olla, oleks sul veel tänapäev silm peas, mina arvan küll, et oleks. Kellega või kus sa seal ta peast ära oleks joost.»

«Õnnetus võib igal pool juhtuda,» ütles Villu, nagu poleks asi seda väärt, et temast rääkida.

«Võib muidugi, aga mina ei usu, et oleks võind. Mina ei saa veel tänapäev aru, kuidas see küll nõnda võis juhtuda, kuidas sa nõnda võisid joosta. Iga kord, kui sinu silma näen, mõtlen selle peale. Ehk oleks veel pahem olnd, aga just parem. Eks sa siis ometi ei märgand ennast hoida, loomgi pigistab silma kinni, kui padrikust läbi läheb.»

«Nagu ma mäletan, oli see nõnda, et tema jooksis ees, mina järel, tema kahmas puuokstest kinni, kiskus nad nagu vibud vinna ja laskis nad siis mulle vastu silmi, nõnda oli see.»

«Tead, Villu, sest saadik kardan ma Kõrboja rahvast,» rääkis ema tasakesi, nagu salaja, ja istus poja juurde lävele, jättes jalad sissepoole, kuna pojal nad väljaspool päikesepaistel seisid. «Ja kui ma kuulsin, et Anna koju tuleb, ning mõtlesin, et kui sina nüüd vangist lahti saad, siis hakkas mul hirm, öösel nägin teist kahest uneski!»

«Ema, mis sa nüüd tühja,» ütles poeg.

«Ei ma räägi ühtigi tühja. Kõrboja oleks nagu ära tehtud. Näe, Oskar lasi enda ise maha. No mis ta nüüd sellest sai, et ta naise võttis või selle koha ostis. Aga ostis, tahtis meiegi oma osta, Kõrbojast oli vähe, põlnd ilma meie kohata hästi plaanis, meie jõeäärsed heinamaad ei and südamerahu. Nüüd on see rahu tal käes… Sina jooksid Annaga ringi ja ei jät enne kui silm peast välja, siis oli küll, siis võisid kodus istuda. Vaata, et sa nüüd ka oma teist silma peast ära ei jookse, kui Kõrboja Annat näed. Ma kardan, et jooksed.»

«Ära karda, ei jookse,» vastas Villu. «Anna on nüüd preili ja sinu poeg on ainult Katku Villu, tema pahemat silma ei taha ta enam.»

«Kui see ometi nõnda oleks!» palus ema, nagu oleks tema kartusel mingisugune reaalne alus.