Kõrboja peremees/19

18
Kõrboja peremees
A. H. Tammsaare
20

19

Täna on Kõrboja ja ümberkaudseis teistes metsades suur püha – pähklapüha ja sellepärast on kõik kohad täis kisa ja kära, kõnet ja huilgamist, mängu ja naeru. Täna ammub nõmmes Lõugu Kusti «vasikaski», nagu pühitsetaks Kõrboja järve ääres mõnda hilist jaanilaupäeva.

Pähklapühale tahab ka Kõrboja perenaine minna. Ta kahtles kaua, aga kui Kuusiku sauna Eevi oma pojaga ära läks, siis oli kahtlus kadunud: perenaine tahtis pähklale, maksku mis maksab. Võimalik, et muidu tema jagu pähklaid täna metsa oleks jäänud, et nad korjajata viimaks ise puust maha oleksid varisenud hiirte süüa, aga nüüd – sauna Eevi tõttu, tema väikse Villu tõttu – ei tahtnud perenaine oma jagu pähklaid enam kauemaks metsa jätta, ei, nüüd mitte enam.

Ka Katku Villu oli täna metsas. Vaevalt korjas ta pähklaid, sest tema hädine silm ei seletanudki neid hästi, ehk olgu siis, et nad kasvasid madalas ning suurte kobarate kaupa koos. Villu oli muidu metsa läinud, nagu ei teakski ta, et täna on suur pähklapüha, mis meelitab palju rahvast kokku – tüdrukuid ja poisse, isegi vanemaid inimesi. Esiteks uitas ta üksi, nagu pärast laatsaretist kojutulekut ikka, uitas ja kuulas, kuidas mets oli täis kisa ja kära, naeru ja mängu. Aga kui ta kuulis, et ka Lõugu Kusti oma «vasikaga» on ilmunud ja et ta mängib, nagu oleks tal peas paras aur, siis ei saanud Villu enam muidu, kui pidi minema otseteed pilli hääle peale.

Kustil oligi paras aur peal, sest muidu ei viitsinud või ei raatsinud ta nii väga oma pilli nahklõõtsa kiskuda: külapoisid, kes tahtsid, et Kusti õieti mängiks, muretsesid paraja auru eest.

Külapoisid muretsesid selle eest, et nende enestegi pead poleks pähklapühal auruta, ja sellepärast olid mitmedki taskud punnil, mitte pähklatest, vaid pudelitest. Oli punastki viina, oli magusat viina, mis oli laulvate tüdrukute viin, kes kippusid aina kilkama ja kiiluma, kui poisid otsisid nende taskuist pähklaid.

Aga Katku Villu käes ei kiilunud täna ükski tüdruk, sest tema ei otsinud kellegi taskust pähklaid, nagu ei küüniks tema silma vilets nägemine sellekski mitte. Katku Villu istus tummalt pillimängija kõrval, istus ja surus pea käte vahele või viskas enda luud-kondid pikali ja vahtis õhuavarusse, nagu seletaks ta ainult seal midagi.

Villu oli laatsaretis kõhnaks jäänud, ta jäi päev-päevalt ikka kõhnemaks, nagu poleks ta laatsaretipäevad veelgi mööda. Villu kõhnus edeneb nähtavasti eriti sest päevast saadik, kus ta istus Kõrboja perenaisega järve ääres ja see tema käest küsis, kas ta silm võtab veel nii kaugele, et näeks üle järve karbase koorega kase kõrval haaba, mille lehis juba punast. Villul kadus sest saadik söögiisu, ema pani seda tähele.

Ta rühmab oma vigase käega küll tööd teha, teeb nõnda, et isagi temaga rahul on, on hommikul esimene ja õhtul viimane, aga söömise peale ei mõtle ta suuremat ühti. Ema arvab, et Villu magab vähe, sellepärast kaob tal söögiisu, aga Villu ise teab, et ta niikuinii vedeleb asemel liigagi kaua, sest und ei jätku sellekski lamamiseks.

Villu on jutukehvaks jäänud, nagu oleksid vangimaja ja laatsaret tema keelepaelu halvanud. Tundide kaupa võib ta kodus või ka teiste seas istuda sõna lausumata, nii et emal mõnikord temast kahju, tema pärast õudne hakkab ja ütleb:

«Eks räägi ka midagi, mis sa nõnda istud.»

«Mis ma ikka räägin,» vastab Villu. «Minu jutud on räägitud.»

«Siis mine kuhugi või liiguta käsi ja jalgu, ära istu nõnda.»

«Kuhu ma ikka lähen,» vastab Villu, «minu käigud on käidud, minu jooksud joostud.»

Ja jälle istub ta endiselt, pea käte vahel.

Nõndasama istus Villu pähklapühalgi teiste keskel, kui need naersid, vallatasid ja kõnelesid tühja-tähja, kõnelesid mõtteta ja lõputa. Üks või teine poiss tuleb tema juurde ja käseb teda rääkida, käseb teiste nalja kaasa teha, aga Villu ei armasta teistega naljatada, ei armasta teiste nalja pealtki vaadata, nagu oleks ta selleks juba liig vana. Siis saavad need, kel temaga vana kana kitkuda, kurjaks ja nad ütlevad temale, et kui ta nendega kaasa ei taha teha, siis mingu parem ära, milleks ta muidu könutab siin, mingu sinna, kus sünnib midagi kaasa teha.

«Joogi, kurat, kui sa muud ei taha teha,» ütlevad poisid ja ulatavad talle mitmest küljest pudelid, sest nüüd julgevad nad seda, nüüd on Villu taltsaks tehtud.

Ja Villu joob. Villu hakkab seda rohkem jooma, mida enam ta vaikib, nagu saaks ta tummaks suure janu pärast. Aga kui ta juba küllalt joonud, kui keelepaelad on sedavõrd pehmed, et sõnad pääsevad suus liikuma, siis kirub Villu, nagu oleks tal parema käe või pahema silma pärast ikka veel suur valu:

«Solk! Ei hakka, kurat, pähe! Mitte ei hakka!»

«Joo,» käsevad teised, «küllap ta hakkab.»

Ja Villu joob, nagu joodaks teda Kõrboja perenaine ise. Villu joob teiste viina, ehk ta küll teab, et teised joodavad teda alandamise pärast, sest mis kuradi mees see Villu veel on, kui ta joob teiste viina, nagu ei jaksaks ta enam ise seda saada. Villu tunneb isegi, kuidas teiste viin teda alandab, aga ta joob siiski, nagu otsiks ta meelega alandamist või nagu tahaks ta nende päevade mälestuse surnuks juua, kus tema ise jootis teisi, sest tema võis seda.

Kui Kõrboja perenaine pähklapühale ilmus, siis oli suurem hulk pidulisi juba metsast välja tulnud Kõrboja järve äärde tantsuplatsile, mida jaanipäeval piirasid kirevad laternad. Siin ja seal huikasid veel üksikud hääled sügavamal metsas nagu öökullid.

Tantsiti. Katku Villu tantsis. Aga Villu ei tantsinud täna tüdrukutega, vaid aina poistega, ajas kuue seljast maha ja vihtus oma vihameestegagi, nii et nahk tolmas. Kunagi varemalt polnud Katku Villu nõnda oma vihameestega tantsinud, nagu tantsiks ta lepitust, sest Villu oli selleks liig tugev ja uhke poiss, et kellegagi leppida. On kellegagi viha, siis olgu õieti, on kellegagi riid, siis õiendagu seda mehe rusikas, nõnda oli Villu tänini arvanud, nõnda oli tema ilmavaade.

Aga nüüd oli tema ilmavaade muutunud, vangimaja ja laatsaret olid nähtavasti ta muutnud, sest muud muutjat ei olnud. Või ehk Kõrboja perenaine, kui ta Villult järve ääres tol korral küsis, kas ta hädine silm seletab veel haaba, mille lehis juba punast? Jumal seda teab! Villu ise ei räägi sellest ja teised ei tea rääkida, Villu joob ainult teiste viina ja tantsib oma vihameestega, kas või vestiväel.

Ta tantsib niisuguse hooga, et ta isegi seda tähele ei pane, millal Kõrboja perenaine pähklapühale ilmub, millal ta oma esimesed lood tantsib teiste poistega, sest ka perenaisel on täna nähtavasti tantsutuju, tantsib ta ju sulase Jaanigagi, kelle ta ise tantsima kutsub. Villu näeb perenaist alles siis, kui selle palged juba tantsust õhetavad, kõik panevad tähele, et Villu näeb Kõrboja perenaist alles siis, sest siis lõpeb tal tahtmine ainult poistega tantsida ja läheb perenaist tantsima kutsuma, kes sel silmapilgul teiste ringist pisut väljaspool.

«Te olete jälle joonud,» vastab perenaine Villu kutsele.

«Silm teeb haiget, käsi valutab,» ütleb Villu naljatades.

«Teie olete kuri,» ütleb perenaine nüüd ja Villu näeb, et perenaine ütleb seda ainult headuse pärast. «Teie tahate seega mulle meelde tuletada, et mina ise teid sõna murdma ajasin, kui ma jaanipäeva hommikul teid sundisin jooma.»

«Ah, preili, need on vanad asjad!» hüüab Villu. «Nüüd pole muud, kui tantsime. Saab niigi palju.»

«Mina teiega täna ei tantsi,» ütleb perenaine.

«Mis? Kardate või? Kardate, et ma kukun?» küsib Villu.

«Lähete jälle riidu,» ütleb perenaine.

«Seda pole täna karta,» vastab Villu. «Jõime ühest pudelist, tantsisime mees mehega.»

Ja Villu mangub Kõrboja perenaist, kuni see läheb, läheb oma tahtmise vastu, sest Villu ei või oma jonni jätta, kui kõik vahivad põnevusega, kas ta saab Kõrboja perenaise tantsima või mitte. Aga tantsib kord Katku Villu Kõrboja perenaisega, siis peavad ka teised kõik tantsima, peavad Villu vihamehedki, kes tantsivad ikka alles mees mehega, nagu polekski pähklapühal kilkavaid tüdrukuid.

Tantsuhoog aina kasvab, poiste jalad hilbuvad kui sääsereied ja tüdrukute undrukud kisuvad taha torusse, lüües kas või möödavilksatavaile paaridele ihuliikmete ümber. Tants muutub üldiseks rüsinaks, nagu oleks Kõrboja järve ääres vähe ruumi kõigile pähklapidulistele, ja rüsin kestab seni, kuni keegi tantsijatest kukub – kuni kukub Katku Villu Kõrboja perenaisega ja nende otsa mõned teisedki paarid. Villu vihamehedki kukuvad, kes tantsivad mees mehega, ja kui nad üles tõusevad, kiruvad nad:

«Joob, siga, ennast nii täis, et ei oska änam tantsidagi.»

«Sai teiste käest, sellepärast,» hüütakse vastu.

Kõik kuulevad neid sõnu, kuuleb Kõrboja perenaine, Villu isegi kuuleb, aga peale mõne poisi ja ühe, kahe peene peretütre ei pahvata keegi naerma – ei naereta Kõrboja perenaise pärast. Kõrboja Leenal on otse pisarad silmas, et perenaine pidi kukkuma teiste naeruks selle va Katku Villuga, kes tõmbab oma nina täis. Leenal on kahju triibulisest alusest, ja helevalgest pluusist, mida perenaine oskab nõnda kanda, nagu oleks ta mõni lihtne talutüdruk, aga nüüd Villuga maast tõustes, kui perenaise pluusil olid mudased saapajäljed, tundus Leenale, nagu oleks nende perenaine tõepoolest ainult lihtne talutüdruk ja sellest on tal nii väga kahju.

Villu poolpime silm välgub, Villul välgub pimegi silm, sest ta mõistab, et asjata on joonud oma vihameeste pudelist ja on asjata nendega tantsinud vestiväel, nagu tantsiks ta lepitust. Kõik saavad aru, et nüüd võiks Katku Villu jällegi mehe maha lüüa, aga nüüd ei teeks ta seda enam Kuusiku sauna Eevi, vaid Kõrboja perenaise pärast – ta teeks seda iseenda, oma au pärast. Villu võiks praegu maast tõustes mõne naerva külatüdrukugi maha lüüa, nii hirmus meeletult välguvad ta pimedad silmad. Aga ometi ei tee ta seda, ei tee üldse midagi, ei lausu ainustki sõna ja sellepärast on kõigile selge, et Villu suured päevad on mööda, Villu laul on lauldud, et asjata oli rüsinal tantsimine, asjata Villu kukkuminegi.

Ta seisab norus peaga Kõrboja perenaise ees, kelle riideid Leena aitab puhastada, seisab ja ootab nagu laps oma karistust. Aga perenaine on rahulik, ta on rahulikum kui kõik teised, nii et Leenal heameel hakkab oma perenaise pärast, kes ütleb Katku Villule, nagu trööstiks ta karistatud last:

«Eks ma öelnud teile, näete nüüd,» ning lisab siis naeratades juurde: «Lähme, katsume uuesti.»

Nüüd arvab ka Villu, et peaks õige uuesti katsuma, ja nad lähevad jällegi tantsima, nagu poleks midagi iseäralikku juhtunud. Seekord on tantsuplatsil vähe rahvast ning lõpuks tantsivad Kõrboja perenaine ja Katku Villu kahekesi, sest ka Leenat-Jaani ei suuda neile enam seltsiks olla. Tantsu lõpetades ütleb perenaine Villule:

«Ei te kuku ühtigi, kui neid teisi oma jalgega risuks ei ole.»

Kõik kuulevad, et perenaine Villule nõnda ütleb, nii valjusti ütleb perenaine, aga ükski ei niitsata. Alles siis, kui perenaine männioksalt oma jaki võtab ja selle selga ajab ning piduliste ringist lahkub, ühes Villuga, kes kõnnib kui peksa saanud koer lontis kõrval tema kaasas, alles siis leiab Lõugu Kusti sõnad, mis toovad kõigile naeru.

Kõrboja Leenagi ei saa muidu, kui peab naerma, sest pilli Kusti ütleb minejatele järele vaadates asjalikul toonil:

«Kõrboja läheb oma kahe Mousiga.»

Kõik leiavad, et see on hirmus naljakas ja sellest silmapilgust peale hüütakse Katku Villut Kõrboja Mousiks, hüüavad needki teda nõnda, kel pole tema vastu viha ega vaenu. Ka Lõugu Kusti ei öelnud seda viha pärast, vaid ainult nalja pärast, sest tema oli külas kõige suurem naljamees, kui aga paras aur peas.

Villu ja perenaine ei kuule Kusti sõnu, nad kuulevad ainult naeru. Selle naeru saatel lähevadki nad mitte Kõrboja poole, vaid järvenurgast mööda kõrge nõmme sihis, nagu tahaksid nad alles vastu õhtut minna oma jagu pähklaid ära tooma, et nad ei variseks maha hiirte süüa.