Kõrboja peremees/17

16
Kõrboja peremees
A. H. Tammsaare
18

17

Aga Villu kahetses veel midagi muud, kui ta läks Kõrboja järvelt koju poole: ta kahetses, miks oli ta perenaisele rääkinud oma parema silma lugu. Ta oli oodanud, et näha, mis perenaine teeb, kuidas ta sellega hakkama saab, mida Villu ootab, aga nüüd oli Villu ise rohkem teinud kui perenaine, sest see rääkis ainult pihlakast, mille lehis juba punast, ja kasest, millel karbane koor, aga Villu hakkas kohe oma silmaga peale. Villu hakkas sellepärast nõnda peale, et ta ei tea miks tahtis Kõrboja perenaist riivata.

Nüüd koju poole minnes teab Villu, et ta seda poleks pidanud tegema. Aga Villuga juhtub ikka nõnda, et ta Kõrboja perenaise seltsis teeb asju, mida ta ei peaks tegema, sinna pole midagi parata. Üht ainult tunneb nüüd Villu: enam ei taha ta oodata, mis perenaine teeb, tema ise hakkab talitama. Teda ei huvita üldse enam perenaise tegemine. Sellepärast hakkabki ta isaga töö juures oma naisevõtmise juttu, ütleb, et tema peaks ikka Eevi ära võtma.

«Muidugi,» vastas talle isa, «mis sul nüüd ikka muud üle jääb.»

Ja see on kõik, mis isa ütleb, rohkem ei sõnagi, nii et Villu natukese aja pärast küsima peab:

«Aga kas ma võin ta Katkule tuua, emale oleks niikuinii abi vaja?»

«Kuhu sind vigast ja pimedat ikka ajada,» vastab isa, ja kui Villu mõistab, kui hirmus pahane, võib olla, nukkergi on ta oma poja pärast.

«Kui sa ei taha, ega ma siis too,» lausus Villu.

«Aga kuhu sa siis lähed?» küsis isa. «Kuusiku sauna või?»

«Eevigi aetakse sealt välja, niipea kui ema silmad kinni paneb,» ütleb Villu.

«Kuhu siis?» küsib isa.

«Ma ei tea veel, aga ehk saab ikka kuhugi,» arvab Villu.

«Ja mina pean siis sulase võtma,» ütles isa.

«Ma võiks ju siin tööl käia, kui kuhugi lähemale korteri leian,» ütleb Villu.

Isa toob kaks, kolm seljatäit vilja väravatele ja lausub alles siis:

«Parem too ta juba siia, mis sest kahe pere vahel jõlkumisestki tuleb. Aga pulmi ma ei tee,» ütleb ta natukese aja pärast, «pulmad tee ise, kui kord Katkul peremees oled, kui sust üldse peremeest saab.»

Jällegi kannavad mehed vaikides vilja väravatele, aga siis ei saa isa muidu, kui peab oma juttu jätkama.

«Mõnest mehest ei saa ega saagi peremeest, ka siis ei saa, kui talle koht kätte anda. Minu va õnnis isa rääkis ikka kellegist Iirava Matsist. Sellest pole kudagi peremeest saand, tehku härra temaga mis tahes. Väsind ära, pole jõund peret toita ega mõisapäevi teha. Härrale teind see viimaks nalja, et Mats peremeheks olles nõnda ära väsib, ja pand ta väljavahiks, pärast rehepapiks, et ehk seal koheneb. Teised kõik naernd, et Mats peaks kolm aastat mõisa aidamees olema, ainult siis jäksaks ta peremeheks hakata. Härra teindki teise aidameheks ja and talle siis koha uuesti kätte, aga siis löönd pikne Matsi maha, nii et peremeest põle tast ikkagi saand. Sina niisamuti. Juhan saab tülist eest otsa, paristamise ja viinaajamisega ajad raha kokku, et võiks elama hakata, aga siis kukud sa kohe keldrit ehitama, keda kellegile siin vaja põle, asutad töökoja, nagu oleksid linnas või postmaantee ääres, vead rohtu koju ja hakkad Kivimäel kive lõhki põmmutama, nagu põleks sul midagi targemat teha. Ootan igapäev, et kust küljest sa nüüd peale hakkad, aga küll sa juba kusagilt hakkad, seda käid ja haudud sa. Ütle nüüd, on sinu keldrist või töökojast kellegile kasu? Oled sa ise sellest midagi saand või on teised? Ja need kivid seal Kivimäel… nüüd võivad nad seal seista, aga enne ei võind, enne pidi neid lõhkuma. Nüüd seisavad ja roostetavad su pihid ja orad, tangid ja haamridki sepapajas, kellegile pole neid tarvis. Niisukesest mehest ei saa kunagi peremeest. Mul on nii kahju, et mul enam poegi ei ole ja et ma Katku sinule pean jätma.»

«Jah, hull on ta küll,» tunnustas Villu nüüd isegi isale, «minu käest läheb kõik luhta. Aga mis ma võin sinna parata, kui ma ikka veel Kivimäe kivide peale pean mõtlema. See on ainuke koht, kus ma midagi ära võiks teha, niipalju näen ma veel küll. Mina tahaks ikka veel need kivid seal ära lõhkuda, nii et seal võiks künda ja äestada, ja siis peaksid sinagi oma silmaga nägema, kuidas Kivimäel vili kasvab.»

«Aga mina ütlen, et ennem mine minu juurest ära, mine või metsa kuuse alla, mine kas või Kõrbojale peremeheks, ennem kui sa nende kividega seal jändama hakkad,» ütles isa.

Aga nüüd vastas Villu midagi, millest isa alguses järeldas, et tema pojal enam täit aru peas ei ole, sest Villu vastas nõnda:

«Seda olen ma isegi vahel mõelnd, et ma peaks õige sinu juurest ära minema. Ja ma lähekski, läheks kas või tänapäev, kui sa mind lubaksid käia Kivimäel kive lõhkumas ja sinna põldu tegemas, kui kivid eest ära saavad. Mina elaks tõesti kas või metsas kuuse all ja käiks sealt Kivimäele, käiks vähemalt pühapäevitigi, kui muidu ei saa. Sest vaata, isa, sina ostsid selle Katku, ostsid ja ei müünd teda kellegile, ka Kõrbojale mitte, ei müünd teda hingehinna eestki, mis sulle pakuti, tegid siin tööd, kaevasid kraavi niipalju kui jäksasid, ehitasid hooneid, tegid toale korstna peale, muretsesid reed ja vankrid, panid raudassid puutelgede asemele, nii et esimesed rattad enam usse põõsastest välja ei ajand ega viimased neid tapnud – seda tegid sina. Aga ütle, mis pean mina siin tegema? Sinu koha peal elama, sinu vankriga sõitma, sinu sahaga kündma, sinu hoonetes ulualust otsima? Kas siis mina ise midagi ei suuda ega oska? Sinul on hea rääkida, sest sinul on Katku, ja kui hobuste kõrvad siin aiste vahel enam ripakile ei lange ja kui lammaste kaelad kevadeks rõnga ei lähe, sead kõhtu elitinga ei saa, siis oled sina seda teind, sina ja ema. Aga mis siis mina olen, et mina midagi ei või teha, mis oleks niisama palju, kui on sinu töö? Ega sa ometi sellepärast Katkut omale ostnud, et igavesti endist viisi siin kükitada. Ka sina ei olnd vana Katkuga rahul, tegid uue, mina tahan ka midagi uut teha. Ainult ühes olen ma ehk süüdi: ma põle õigest otsast peale hakand, olin rumal, ei tund Katkut. Ma oleks pidand oma värkstoad ja keldrid kus ja kurat jätma ning oleks pidand otseteed Kivimäe kividega peale hakkama, sest siis oleks ta nüüd juba valmis. Uudsevili oleks juba Katku salvedes, uudsehein Katku küünides või lakas ning nende eest saadud rahaga oleks võind pikkamisi ehitada keldri ja kas või värkstoa, kui süda oleks kutsund.»

Nõnda rääkis Katku Villu täna isaga ja nõnda polnud ta temaga veel kunagi rääkinud. Nõnda polnud vana Katku Jüriga veel keegi tema Katkust rääkinud, isegi täismees Juhan mitte, nii et Jüri kauem poega kuulates lõpuks tahes või tahtmata otsusele pidi tulema, et ei tema pojal arust vist küll puudu ei ole, olgugi temaga muidu kurb lugu. Isale näib isegi, et Villule on viimsel ajal aru juurde tulnud, kas vanglas või laatsaretis, seda ei tea, aga võimalik, et mõlemal pool, sest Katku Jüri arvates on mõlemad head asutused, vangla ehk veel parem kui laatsaret. Ja kui Villu natukese aja pärast uuesti rääkima hakkas, siis kuulas isa juba tähelepanelikumalt, sest Villu ütles:

«Sa seisad sellegi vastu, et ma Eevi tahan ära võtta, ütled, ma toogu peretütar, otsigu rikas, aga ütle ometi, miks sina ise rikast ei võtnud?»

«Mul põlnd midagi, mulle ei tulnd keegi,» vastas isa.

«Sul põlnd midagi…» kordas Villu, «aga ometi oled nüüd Katku peremees. Ema ei toond küll midagi sulle kaasa, aga ta tuli ise ja see oli rohkem kui lehm ja lammas või seapõrsas. Kas mõni rikas oleks ema viisil sinu kõrval tööd rühmeldand või teeks seda mõni teine rikas minu kõrval? Aga mina ei taha Katkul vähem tööd teha, kui sina oled teind, mina ei taha siin sinu armuleiba süüa ja ei taha ka, et ema kätetööst peaks keegi teine laiskuse pärast rasva minema. Mina tahan omaette mees olla ja tahan ka naist, kes omaette naine oleks, nagu ema on olnd. Sina tegid alguses tööd ja pingutasid püksirihma, nagu ütled, arvad siis sina, et mina teda aina pean lõdvemale laskma? Ei, mina ei taha lasta, enam ei taha, hakkan niisama peale nagu sinagi, hakkan oma Katkut ehitama ja minu naine peab ühes ehitama, kui ta tahab olla minu naine. Ütle nüüd ise, kas mõni peretütar selleks paremini kõlbaks kui sauna Eevi? Las ta tuleb ja teeb, tema tahab teha, tema tahab teha ja lapsi kasvatada, niisuke on tema ja minule meeldib, et ta on niisuke. Ja mina ütlen: kui minu poeg kord kasvab, siis lasen ma teda teha, las ta möllab, kuni ta kas või otsa saab, ehitagu ta Katkule kas või linn, kui see ei meeldi, mis mina oma aruga olen teind.»

Villut kuulates hakkas isa kahetsema, et ta temale pulmi polnud lubanud teha, sest ta arvas, et küllap võiks ehk pojale pulmadki teha, kui ta võtab naise ja toob minia koju. Aga Katku Jüril oleks raske oma sõnu süüa, sest tema pole veel kunagi oma sõna söönud, kui ta oli tõsiselt rääkinud, ja sellepärast võib nõnda tulla, et Villu toob Eevi Katkule, toob ta ühes väikese pojaga, aga toob ilma pulmadeta, sest isal poleks küll pulmade vastu enam midagi, aga tema ei taha oma sõna süüa.

Vististi nende pulmade pärast see ongi, miks Villu iseäranis suurt rõõmu ei tunne rääkimisest isaga, kui ta selle peale tagasi mõtleb õhtul magama heites. Ta mõtleb heintel lamades peaaegu niisama, nagu mõtles Kõrboja järve äärest tulles, kus ta oli rääkinud Kõrboja perenaisega, mõtleb, et parem oleks võinud ehk kõik rääkimata olla, oleks võinud seda mõni teine kord teha. Aga Villu ei saanud õigel ajal pidama, sest temal on kerge sõna, eriti kui ta istub Kõrboja perenaisega või kui ta käristab vilja väravatele, nii et vigases käes pistab ja särk seljas liimendab. Heintel lamades mõistab ta isegi seda, ainult üks on talle arusaamatu: miks ei tule uni lõhnavail heintel, kui mõtted käivad Kõrboja perenaise kannul.

Ja Villu otsustas tulevikus mitte midagi enam uisapäisa teha, otsustas hakata tasa ja targu talitama, nagu polekski ta enam Katku Villu. Ta ootab ära. Ei ta räägi Eevilegi enam ülepeakaela Katkule tulekust ega mujale minekust, ei räägi talle sellestki, mis ta isaga rääkinud, nii et Eevi jällegi hakkab elama nagu lootuseta oma poja ja haige emaga, kes aietab ja ütleb:

«Ei ta võta sind ühti ä’ä, mehed ei võta kunagi, kui nad kohe ei võta, kasvatad üksi oma poega.»

Neid sõnu kuuldes pühib Eevi silmi, pühib mõnikord nõnda, et poiss seda tähele paneb ja karjuma pistab, nagu oleks ka temal osa ema murest. Aga kui nutud nutetud, kuivatab Eevi oma ja lapse silmad ning vastab emale:

«Nõnda on ikkagi parem, ometi poegki jääb temast järele, muidu põleks sedagi.»

«See on see Kõrboja, kes teda enda poole kisub,» oigab ema.

«Ega ta siis nüüd änam teda taha, mis ta selle vigase ja pimedaga veel teeb,» arvab Eevi.

«Mis tal sest,» vastab ema, «ega ta töölooma otsi, et peab terve olema… Villu võib ka nõnda meheks olla, pimedast peastki kõlbaks ta ehk meheks.»

Õige, ka Eevi tunneb, et Villu võib nõndagi meheks olla, et Villu võib lapse isakski olla, nagu polekski tal parem käsi vigane ega ka pahemgi silm poolpime.

«Kui ma õige läheks ja räägiks preiliga,» ütleb Eevi emale.

«Mis sul temaga rääkimist on?» küsib ema vastu.

«Et ta Villu rahule jätaks. Ütleks talle, et eks ta leia omale terveidki, jätku see vigane minule, jätku Villu oma pojale isaks, muidu peab poeg isata kasvama,» seletas Eevi.

«On see Kõrboja preili mõni mees või, et sina temaga lähed selle asja pärast rääkima,» ütles ema. «Naine teine nagu sinagi, preili veel pealekauba.»

«Aga mina läheks ikkagi, läheks poja pärast, võtaks selle käe peale ja läheks,» ütles Eevi.

«Mis, Kõrbojale või?» küsis ema.

«Kas või Kõrbojale, kui mujal teda kätte ei saa,» vastas Eevi.

«Lauluga tulid sealt, tahad teise lauluga tulla,» ütles ema pilkavalt ja lisas siis juurde: «Mina ei läheks, ehk kui läheks, siis ainult õpetaja juurde ja sinnagi mitte enne, kui esimene kord kantslist maha kuulutatud, enne ei läheks. Sest mis sinna enne minna, ega õpetajagi prunti saa ette pista, et Villu Kõrboja preili järele on, et ta temaga järve ääres tantsib ja sina kodus istud, ükski ei või sinna midagi. Mehed on ikka niisukesed: jooksevad ja jooksevad su järele, lööks kas või terve ilma sinu pärast maha, aga niipea kui su kätte saavad, kaovad kui kulutuli. Nõnda on Villu, nõnda oli minu vanamees. Suure surmaga sain teise õpetaja juurde, vaata jookseb sul veel altari eest ära, aga minul põlnud veel last käes ega kedagi. Eks ma kinnitand sulle küll: tüdruk, hoia ennast, pill tuleb pika ilu järele. Las võtab ä’ä, siis aega küll. Aga kes siis minu sõna kuulas, kes kunagi vanainimese sõna kuulab.»