Kõrboja peremees/13

12
Kõrboja peremees
A. H. Tammsaare
14

13

Jaanipäev oli Kõrboja nõmmedest ja hoonetest kui mingisugune maru läbi käinud. Küll polnud ta Kõrbojal midagi muud vigastanud kui eestegija Miku pea, mis loodetavasti varsti paraneb, aga ta oli hakanud kinni Katku Villu ihuliikmeisse ja nüüd näis, nagu oleks maru tõepoolest puutunud Kõrboja. Perenaine kõndis, tõsine ja vaikne, nagu oleks Kõrbojal aina mingisugune suur püha, mil rahvas koguneb lugema ja laulma, aga Kõrbojal ei kuuldud muud laulmist kui aga seda, mis tuli Jaani ja Leena suust.

Kõrboja perenaine näis midagi ootavat, ja seni kui ta ootas, ei tahtnud ta midagi ette võtta, ei tahtnud ta kui perenaine talitama hakata. Nagu ennegi lüpsid tüdrukud vana Madli valvel lehmi ja kurnasid piima, ilma et perenaine oma nägu oleks näidanud, nagu ennegi juhatas Mikk tööd, kuigi tal pea oli alles kinni seotud, mispärast ta ise töös pisut nagu tagasi tõmbus. Ainult niipalju oli märgata, et õhtuti ei rääkinud Mikk enam Reinuga, vaid perenaisega, sest tema oli Kõrbojal algmine ja ots.

«Tehke, nagu näete,» kordas perenaine Mikule, «mina võtan alles hoogu, õpin alles Kõrboja tundma.»

Aga Mikk ei uskunud, et perenaine õpiks Kõrboja tundma, keegi ei uskunud, sest polnud ju millestki näha, et perenaine üldse Kõrbojaga tegemist teeks. Kõik nägid, et perenaine käib küll mööda nõmmeteid, et ta kõnnib lausa nõmmeski, istub järve ääres, aga ükski ei uskunud, et ta seal palju oleks mõelnud Kõrbojast. Kõrboja elas oma endist elu, elas nagu tõsise peremeheta maalapp kunagi, metsastus, rohtus, lagunes. Trepi ette oli millalgi ringtee tehtud, keskel ilupõõsad, aga tee ise oli jäljetult kadunud ja põõsastest oli saanud lõpmata rägu. Akna alla olid lillepeenrad korraldatud, aga kevadise poriga oli jalgtee lillepeenraile asetatud, kust ta veel praegugi käis, keset lilli ja rohtu, mis omapead elutsesid, kasvasid ja lokkasid. Aga perenaine ei näinud seda, perenaine ei näinud üldse mitte midagi, mis Kõrbojal sündis. Perenaisel polnud aega vaadata, sest ta käis linna vahet, ta käis veel siiski linna vahet, kui eestegija Miku pea juba ammugi paranenud ja side ümbert võetud.

Juba siis, kui Mikk linnast koju tuli, oli perenaise esimene küsimine:

«Kuidas on Villu silmaga, jääb ta pimedaks või?»

Hiljem linnas käies kordas ta alatasa umbes sama küsimust arstile ja ei leidnud enne rahu, kui oli vastuse saanud, et ei ta ikka päris pimedaks jää. Sellest oli Kõrboja perenaisele nähtavasti küll, sellest oli talle niipalju, et kui ta selle teatega linnast tagasi tuli, siis korraga temas huvi ärkas Kõrboja vastu. Jälle sai tast heinamaale ja põllulegi, nüüd sai temast karjaaeda, kus tüdrukud lehma lüpsid, ja sahvri, kus piima kurnati. Juba heitis ta pilgu piimariistadesse, vaatas, kuidas Liisa koorelahutajat pesi, läks ühes vana Madliga aita lihaanumat ja silgutünni sirvima, küsis ja päris ning andis juhatusi. Laskis tüdrukuid omale jutustada, kuidas Kõrbojal tänini söödud, mitu korda perele nädalas liha antud ja kui suured tükid. Need kõik olid tühised asjad, aga korraga hakkasid teenijad tundma, nagu muutuks toit Kõrbojal paremaks ja nagu tuleks pisut parem himu tööd teha. Nõnda tundis eestegija Mikk, nõnda tundis sulane Jaan, tundsid Leena ja Liisa, päilisedki tundsid, ainult suviline ei tunnud mitte nõnda, vaid otse vastupidi, sest tema ütles kord nagu südametäiega, ehk küll ükski hästi ei mõistnud, miks ta kirus südametäiega:

«Tahab, kurat, ära meelitada, tunneme niisukesi. Muidu vist heinaajaks heeringad, muidu vist see või. Kes enne Kõrbojal argipäeval võid nägi, hea kui pühapäevahommikulgi nuusutada said.»

«Mis ta sust ikka meelitab,» vastas eestegija Mikk, «ega sinust Kõrbojale peremeest saa.»

«Tööle meelitab, tööga tapma meelitab,» rääkis suviline. «Muud kui murra aga tööd või ja heeringate eest, nagu ma aru ei saaks, ega ma rumal ole.»

«Aga sa tegid ju ka siis tööd, kui silgud olid nagu rangirinnused, vandusid ja tegid,» ütles Mikk.

«Muidugi tegin, teen ka nüüd, aga küllap ma tean, kuidas ma tegin ja teen. Heeringanärudega ennast osta ei lase, või eest ei müü oma hinge, seda teadku perenaine, seda hõerun talle parajal paigal nina alla.»

Nõnda rääkis suviline ja tegi tööd, nagu poleks vana Rein Kõrboja veel oma käest ära annudki, tegi tööd ja kirus võid ja heeringaid, nagu oleksid mõlemad halvemad, kui olid silgud ja silgusoolvesi, mida andis vana Madli, nõnda et sellel oli õigus noort perenaist hoiatada:

«Ära neid toiduga liiga hellita, sest pole midagi kasu, sina ikka neid täita ei jõua. Mida rohkem saavad, seda rohkem tahavad, sööda viimaks aina sealiha ja kanamunadega.»

«Eks katsume,» vastas perenaine tädile, «kui ei aita, siis pöörame silgu ja kartuli juurde tagasi.»

Ja katseks andis ta perele heeringaid, andis võid, lõi kanamunegi panni peale, nii et suvilise süda läks ikka rohkem täis, sest tema oli niisuguse ilmavaatega ja niisuguse südamega, mis läheb täis parema toiduga. Aga teiste südamed ei läinud täis, päilisedki näisid olevat heas tujus, kui nad said võid ja heeringaid, nii et Kõrbojal oli kaunis lõbus olla ja tööd teha. Ja tööd tehtigi nagu pisut rohkem kui eelmisil aastail, kuigi perenaine kedagi kunagi ei sundinud, isegi suvilist mitte.

Nagu iseendast hakkas Kõrbojal midagi liikuma, voolas kustki uut elu, sest imelikul viisil sündis tänavu nõnda, et kui Kõrboja heinategu endise hooga edeneb, siis saadakse temaga õigeks ajaks valmis, vast ainult pisut venib peale rukkilõikust. Muidu tehti Kõrbojal heina ikka mihklipäevani, kas või lumeni, nagu teised naljatasid.

Vana Rein nägi, mis Kõrbojal sündis, poolpime Madligi nägi, et Kõrbojal midagi sündis, et siin midagi valmis, aga üks ei öelnud ühele, teine teisele midagi, nagu oleksid nad eneste keskel pahukses. Ometi polnud nende vahel mingit paha ei sõnade ega tegude poolest, vaid kõik tegid ja rääkisid nõnda, et Kõrbojal peaks olema hea elu.

Neil esimesil päevil peale jaanipäeva, kus perenaine kõndis mööda nõmme ja nõmmeteid või kus ta istus vana Mousi seltsis järve ääres, nagu mõtleks ta Kõrboja üle järele, mida aga ükski ei uskunud, poolpime Madligi ei uskunud, tikkus Reinu südamesse mingisugune paratamatu rõõm, mille pärast ta tahes või tahtmata tütart häbenes, teda pisut pelgaski. Reinul oli siis nimelt lootus, mitte kartus, et Katku Villu võib ka oma teisest silmast ilma jääda, mispärast temast ei saaks enam siin ilmas mingisugust peremeest. Isegi Katkule ei saaks pimedast mehest enam peremeest. Kui aga Rein tähele pani, et Anna enam nõmme ei läinud ega istuma järve äärde, vaid talitas majas ja maja ümber päevad otsa, nagu teeks seda iga tõsine Kõrboja perenaine, siis kadus tema südamest rõõm, sest rõõm oli läinud Anna südamesse.

Nii imelik oli rõõm praegu Kõrbojal, et kui ta asus Anna südamesse, siis käis vana Rein, käis poolpime Madligi rõõmuta. Kõrbojal oli praegu ainult üks rõõm ja teda ei saanud tükeldada ega jagada mitme vahel, isegi tütre ja isa vahel mitte. Ning sellest, et rõõm oli korraga tema südamest lahkunud ja Anna südamesse läinud, järeldas Rein endamisi, et Katku Villu näeb vististi alles ja et temast võib saada peremees Katkule ja võib-olla isegi Kõrbojale, nagu Madli ette oli kuulutanud ja veelgi kuulutas. Aga Madlil endal oli oma ettekuulutusega kergem kui Reinul, sest tema ütles igakord vennale asjast rääkides:

«Aga mina lähen siis Kõrbojalt ära, mina lähen kas või ilma otsa, aga siia ma ei jää.»

«Mis sa tühja sellepärast hakkad ära minema, jätkub ruumi Kõrbojal sinulegi,» vastas temale Rein.

«Kus ma siin olen või mis ma siin teen,» ütles Madli, «juba nüüdki olen ülearune, viies ratas vankri all. Lähen või vaestemajasse, saan sealgi omale nurgakese.»

«Parem mine Kõrboja sauna,» arvas Rein. «Anna laseb sauna ära parandada, ikkagi parem kui võera ulu all.»

«Mis ma üksi seal saunas teen,» ütles Madli. «Tule sina ka, lähme kahekesi, siis lähen küll, üksi ei lähe.»

Aga Rein ei olnud esiotsa nõus Kõrboja sauna minema, sest miks peaks ta saunas elama, kui suures majas alles ruumi leidub. Ometi tõi see mõte talle teatud rahuldust, nagu kindlust tõi see mõte, sest nüüd oli tal urgas teada, kuhu peitu pugeda, kui muud enam üle ei jää Kõrboja uue peremehe tulekul.

Siiski ei leidnud Rein enam rahu ega rõõmu, nii et ta viimaks tütrelt lausa küsis, et kas see ikka õige on, mis ilm räägib, et kas ikka tõesti Katku Villust ehk Kõrboja peremees võib saada.

«Nii pöörane kui see ehk sinu meelest on,» vastas Anna, «aga nii see võiks olla küll.»

«Siis ta ikka päris pime ei ole?» küsis isa.

«Ei ole, niipalju näeb, kui peremehel vaja. Aga Villu kõlbaks ehk pimedast peastki Kõrbojale peremeheks, ennem kui mõni teine,» ütles Anna.

Sellest viimasest ei saanud Rein enam midagi aru ja sellepärast ütles ta tütrele:

«Ei pimedast saa kellegi peremeest, usu, laps, ammugi mitte Kõrboja peremeest. Ennem laseme Kõrboja võeraste kätte minna kui pimeda peremehega teda pidada.»

«Ega ta ei ole ju pime,» seletas Anna, «ma räägin muidu nõnda.»

«Kas sa siis tõesti kedagi muud ei leia, kui pead just selle Katku Villu võtma,» ütles Rein tütrele päris südamlikult ja nagu kaastundlikult. Ja kui tütar selle peale mitte midagi ei vastanud, küsis ta: «Oled sa temaga juba rääkind või on tema sinule midagi öelnd?»

«Ei,» vastas Anna piinlikult ja tema silmis süttis värisev helk.

«Siis ei ole ju veel midagi olnd,» ütles isa nagu rõõmsamalt.

«Mitte midagi,» kinnitas Anna.

«Aga mis nad siis räägivad,» hüüdis Rein, «kust need jutud võetakse!»

«Las nad räägivad pealegi, ega see konti riku,» trööstis Anna isa.

«Aga ta joob ju,» tähendas Rein.

«Küll ta Kõrbojal viina jätab,» vastas tütar.

«Noh, aga kõik muu?» küsis Rein.

«See, et ta vangis istus?» küsis tütar vastu.

«Et ta teise maha lõi?» vastas Rein.

«Ega ta enam löö, kui ta viina jätab ja kui ta Kõrboja peremeheks saab,» ütles Anna.

«Aga ta on ju löönd, kas sellest midagi ei ole?» küsis isa.

«Ah jumal!» hüüdis tütar vastu. Ja kui isa ei teadnud, kuidas seda mõista, rääkis tütar nagu allaheitlikult: «Isa, kui sa ei taha, et see nõnda läheks, kui sul on vastumeelt, et ehk Katku Villust Kõrboja peremees võiks saada, siis võin ma ka teisiti.»

«Kui sa võiksid!» hüüdis Rein, nagu oleks tal hing lahti läinud. «Kui sa tema jätaks. Mul on peaaegu nõnda, et tee kuis tahes, vali ükskõik keda, aga mitte teda. Me oleme vana Jüriga seni nagu võerad külg külje ääres eland, nüüd enne surma seda muuta – usu, laps, kergem on niisama surra kui seda muuta. Ja siis veel: kord käisime, sina ise olid kaasas, Katku kohta tahtmas, teda ostmas ja nüüd peaksime oma koha nii-öelda Katkule andma. Kõik on kergem kui see.»

«Isa, siin näed sa võõriti,» vastas Anna. «Asja võib ka ümberpöördult mõista. Teda võib nõnda mõista, et meie tahtsime Katkut osta, tahtsime teda Kõrbojaga ühendada ja ei saanud, sest Katku peremees ei müünud meile oma kohta, ei müü praegu ega ka edaspidi. Ütleme nüüd, et Katku peremehe ainuke poeg ja pärija saaks Kõrboja peremeheks, asuks siia elama, ega ta siis ometi siit hakkaks Katkule tagasi minema, kui ta kord isakoha kätte saab, vaid ta jääb ka pärast seda siia ning ühendab Katku Kõrbojaga, mitte Kõrboja Katkuga. Pealegi on nõnda lihtsam ja loomulikum, sest Kõrboja on suurem ja Katku väiksem, Katku pole Kõrboja kõrval midagi.»

Rein pidi tahes või tahtmata tütre seletusega nõus olema, aga ometi ütles ta kõige peale vaatamata:

«Ükskõik, siiski ei tahaks ma Villut omale väimeheks. Kõik see meie metsas põmmutamine, viinaajamine ja muud on ta mulle vastikuks teind.»

«Hea küll, isa,» ütles Anna, «aga siis lähen ma Kõrbojalt ära».

See tuli Reinule ootamata, sest nii tähtsaks polnud ta kogu asja mitte pidanud. Rein oli arvanud, et Anna käib alles nagu mõnesuguse kavatsusega ümber, kui ta mõtleb Katku Villust kui Kõrboja peremehest, aga ta polnud kunagi uskunud, et tütar seoks oma Kõrbojale jäämise selle oma kavatsusega. Sellepärast ütles Rein:

«Ei, ei, nõnda pole ma seda mõelnd. Kui asi nõnda on, siis tee nagu tahad, mina sinu asjadesse ei sega. Olen seda kord luband ja nõnda peab see ka jääma: sina valid Kõrboja peremehe. Rääkisin sellest Madligagi, ütlesin talle, et kui Kõrboja peres enam ei meeldi, eks aga siis poeme Kõrboja sauna, elame seal kaks vanainimest oma viimased päevad!»

Isa sõnad, eriti need, mis ta rääkis Kõrboja saunast, liigutasid tütre meelt nõnda, et ta heameelega oleks tema soovi täitnud, kui ta oleks võinud: ta poleks enam Katku Villust kui Kõrboja peremehest mõelnud. Aga Anna ei võinud seda mõtet jätta ja sellepärast ei öelnud ta isale oma meeleliigutuses midagi, seisis ainult, pilk kõrvale pööratud, ja vahtis tummalt kuhugi, nagu poleks tal meelis liigutust ega midagi.

Ka isa ei rääkinud enam, sest mis aitavad sõnad, kui ei aita see, et Katku Villu on, nagu ta on. Ei maksa suud kulutada, sest muidu võiks asi isegi nõnda minna, et kui Katku Villu ei tule Kõrbojale peremeheks, siis Kõrboja preili läheb Katkule perenaiseks, nii meeletu asi võiks ehk sündida, kui liig palju kulutatakse suud. Seda oletab Rein ja seda kardab ta rohkem kui kõike muud. Ta võib kõigest mõelda, mitte aga sellest, et tema koolitatud tütar võiks Katkul käia toa ja aida, toa ja lauda vahet, et ta võiks käia toa ja keldrigi vahet, mis on suurem ja ilusam kui kõik teised keldrid ja mis kõlbaks palju enam Kõrbojale kui Katkule.