Kõigekõrgem manifest (1913)
| ||||||||
Kõigekõrgem manifest.
Jumala armust Meie, Nikolai Teine, Venemaa Keiser ja Isevalitseja, Poolamaa Kuningas, Soomemaa Suurvürst jne. jne. jne. anname kõigile oma truile alamatele teada.
Kõigevägevama tahtmise järele lõppes kolm aastasada tagasi Venemaa asutajate Rjurikute valitsejasugu. Rasked katsumiseaastad said meie isamaale osaks, korralagedus ja mäss laastas Venemaad, võõraltmaalt vaenlased tungisid meie isamaale, püha Moskva linn langes vaenlasele saagiks. Aga Kõigevägevam Jumal ei jätnud Venemaad, keda kõige suurem hädaoht ähvardas, mitte maha. Vene meeste üleskutse pääle, kes Troitsko-Sergijevi kloostri varju alla olid kogunud, tõusis Vene rahvas isamaa kaitseks üles, sai Jumala abiga vaenlasest võitu ja päästis Moskva vaenlase ikke alt. Selle järele kokkukutsutud suur maakogu (semski sobor) 21. veebr. 1613.a. valis bojari Mihail Feodorovitshi Romanovi troonile, kes Rjuriku ja Püha Vladimiri valitseja-soole oma vere poolest kõige lähemal oli. Sügava järelemõtlemise ja palava palve järele võttis meie noor esiisa oma ema, nunna Martha õnnistusel riigi Valitsemise raske koorma enese pääle. Sest ajast pääle kuni siiamaani on Jumala sõrm meie riiki hoidnud ja suureks teinud. Meie kroonikandjate esivanemate ja kõikide truide Venemaa poegade ühise tööga on Vene riik kasvanud ja tugevaks saanud. Mitu korda on meie isamaal katsumise-aeg olnud, kuid Vene rahvas, tugev oma ustavuses õigeusu ja palavas armastuses oma isamaa wastu ja enesesalgavalt truu oma valitsejate vastu, sai uuendatult ja tugevamana kõigist raskustest võitu. Moskva Venemaa kitsad piirid laienesid ja nüüd on Vene keisririik esimeste maailma riikide ritta astunud. Muutmata ühenduses armastatud rahvaga tahame Meie ka tulevikus riiki rahva elu rahulikul korralduseteel edasi viia. Kui pilku möödaläinud kolme aastasaja pääle tagasi heita, näeme kõige selle aja jooksul Venemaa paremate poegade suuri tegusid, kes tema hääks vaevast, varandusest ega isegi oma elust ei hoolinud. Jäägu nende mälestus meile igavesti pühaks ka sel pidulikul päeval, kus terve rahvas Romanovite soo 300-aastast valitsemist pühitseb. Meie pöörame oma tähelepanemist tänulikus meelespidamises tsaaride kaastööliste ja kõikide truide alamate töö pääle Venemaa kasuks. Suure töö on õigeusu vaimulikud korda saatnud, kes Venemaad tõsise usu paistega valgustanud ja talle kristliku armastuse tegudega au on teinud. Venemaa mõisnikkude seisus on oma verega isamaa truudusest tunnistust andnud ja oma tööga riigi korraldamises muutmatalt kodanlise mehisuse eeskujuks olnud, iseäranis talupoegade orjaikkest vabastamise ajal. Au ja suuruse paistel kerkib usu, trooni ja isamaa kaitseja Vene sõjamehe kuju üles, kelle vääramata vahwus ja muutmata truudus oma kohuse vastu Venemaad vaenlase eest on kaitsenud ja praegu vaenlase pääletungimise vastu tugevaks kilbiks on. Riigi korraldamises on ka Meile truud riigi teenistuses olevad inimesed seisuse ja teenistusejärgu pääle vaatamata palju visa ja ausat tööd teinud. Teaduse-, kirjanduse- ja kunstipõllul on Vene paremad mehed omale kuulsust teeninud, nende tööd on terve ilma tähelepanemist oma pääle tõmmanud ja mitte ainult oma kodumaal, vaid ka kangel üle selle piiride on neid kõrgelt hinnatud. Põllutöös, kaubanduses ja tööstuses on Vene mehed visat tööd ja laialdast algatusevõimist üles näidanud ja ühise tööga Venemaa majanduslisele vägewusele aluse pannud. Palju kasulikku tööd Venemaa hääks on ka tema kümned miljonid külvajad teinud, kelle vaevaga põllutööstus edenenud ja rahva rikkuse algallikad kasvanud on. Kõiki neid meelespidades, kes oma isamaa hää käekäigu hääks tööd on teinud, kutsume nüüd, kus Romanovite valitsejasugu neljanda aastasaja lävel on, kõiki oma truid alamaid ühes meiega Kõigevägevama poole palveid saatma Meie Kroonikandjate esivanemate ja kõikide nende hingeõnnistuse eest, kellele meie oma isamaa vägevuse ja suuruse eest tänu võlgneme. Nende suurte tegude mälestus olgu tulemastele põlvedele kallis ja ühendagu kõiki Meie truid alamaid uueks tööks ja tegudeks Venemaa auks ja hääks käekäiguks. Et praegust pidulikku päeva vääriliselt pühitseda ja rahva mälestusesse igavesti alale jätta, oleme Meie hääks arvanud oma alamatele armu kinkida ja Valitsevale Senatile tänasel päeval antud käsukirjaga käsu andnud sellest tervele rahvale teada anda. Jäägu muutmataks Meile ja Meie armsatele alamatele Jumala arm, kindlustagu ja ülendagu Kõigevägevam Issand Venemaad ja andku Meile jõudu vanast ajast kuulsaks saanud isamaa lippu kindla käel kõrgel hoida.
Antud Peterburis 21. veebruaril p. Kr. s., Meie valitsemise üheksateistkümnendamal aastal.
Alguskirjale on keiserlik Majesteet
Oma käega alla kirjutanud
"Nikolai."