Juhan Liivi kogutud teosed VII/Viimsed inimesed
VIIMSED INIMESED.
Viimsed inimesed olid välja suremas. Mitte viimsed inimesed, vaid üks inimeste tõug, kellel oma keel ja haridus oli olnud. Haridus ja kirjandus ja kunst. Neid oli veel üks valdkond ainult või üks külakond; kõik teised olid „üle läinud“.
Nad teadsid, et nad viimsed sellest tõust olid ja nendega üks sugu ja üks haridus lõppes.
Nad tundsid väsimust oma jalgades ja roidumust oma üdis. Neil oli raske sirgelt kõndida ja päikene oli nende silmadele kui valus näha.
Kui nad oma väljal tööd tegid või oma tubades, siis olid nad tõsised ja nendega kaasas käis nagu üks nägematu helin. Nende kõrvus ümberringi ja nende sees ja nende südametes: viimsed!
Hommikul tärkas ta neile meelde, kui nad üles ärkasid. Nagu raske oli neil tõusta. Ja raske, nagu koorma all läks elu.
Kasinal rõõmul, just nagu leinates võtsid nad naisi ja läksid mehele ja ristisid oma lapsi, kui viimsed inimesed oma viimast sugu viimse elu jaoks.
Neil oli häda kõnelda. Oma viimsest haridusest ja oma viimsest elust. Kiitsid nad mõnda enese esiisadest ja eelkäijatest, siis paistis see nagu järelejääjate rahvaste pahandamine: nad kõik olid ju ära laidetud, süüdistatud, suurelt osalt nuheldud ja nüüd nendest kõnelda — aga millest sa siis kõneled ometi, sina, viimnegi inimene? Millest muust kui ka iseenesest, sest kuidas saab viimnegi inimene ilma enesest kõnelemata läbi; ta on ikkagi inimene!
Ja need viimsed inimesed kõnelesid oma viimsetest suurtest meestest, sest kõne ei olnud veel mitte ära unustatud, ja kasvatasid oma viimset koormat sellega aina ja suurendasid oma viimsust. Ka nemad olid kõlbmatud nagu eelkäijadki olid olnud.
Ja sellepärast olid nad nii tagasihoidlikud kõiges: poolpilukil vaatasid nad ilusaid asju, kasinasti maitsesid magusat toitu, nagu mesilane lillel kuulasid nad natuke uueaja ilusat uinutavat muusikat, nagu pooluime lugesid nad ilusaid mõtteid: nad tundsid, kuidas kui nägematu võrk see kõik nende üle koomale ja koomale ringis, piiras, kuni nende südameni, nende südametuksumiseni.
Nad hoidsid iga vaimlise ergutuse eest, nagu haiged, kaua-põdenud inimesed endid hoiavad.
Kui kogukonnas, kui maakonnas, kui kubermangus, kui riigis häält anti, suurtele elumõtetele häält, mõtetele, mis neid endid ära suretasid, siis andsin häält nemad ka; nemad, viimsed inimesed.
Nemad pidid häält andma, muidu oleks neid nuheldud; hääli oli vaja elumõttele.
Nende kirik õpetas kannatamist ja nende kool nende eneste põlgamist. Nõnda: nemad olla halb rahvas, nad olla teiste rahvaste õnnetus ja nende ees. Looduse viga, süü.
Need olid viimsed inimesed oma tõust.
Raskus oli nende kontides ja väsimus nende üdis.
Nad tundsid, kuidas nende ümber koomale ja koomale koones.
Kuni nende südameteni.