Juhan Liivi kogutud teosed VII/Neli koolipoissi
NELI KOOLIPOSSI.
Nad olid kõik ühes klassis, ühevanused.
Esimene nendest ei täitnud oma koolipoisi kohust: ei sõnakuulmises, ei õppimise korralikkuses, ei arusaamises ega mõistmises.
Ta õppis halvasti või ei õppinud midagi, ei osanud pea midagi ja — ei hoolinud teiste arvamisest ka midagi. Ta jäi tihti hiljaks, valetas mõnikord, et ta haige olnud, ehk selle aja ta küll, ise alaealine, kõrtsis mööda oli saatnud.
Teda olid kooliõpetajad ära saata tahtnud, aga ta rikas isa oli tema tagasi palunud.
Ka selle kõige pääle vaatas ta ise osavõtmatult. Puudus nagu võti, tema kasvatajatel, kooliõpetajatel ja ta seltsimeestel, millega tema südamesse saada, et eneste vastu tähelepanekut ja osavõtmist äratada.
Kui tema meheks saab, meie esimene koolipoiss, siis on väga, väga arvata, et temast inimeste seltskonnale see saab, millest rahvasõna ütleb: üks mädamuna rikub kõik pudru. Tema saab selleks, kes teiste seltskonnaliikmete käest nõnda palju hääd enam nõuab, kui palju ta seda ise ära hävitab: häädusele tööd annab ta.
Ehk juhtuval paremal korral ei saa temast mitte seda kõike. Ta ei riku rahu, ei tee paha. Ei ka hääd. Ise pime, elab ta pimedas.
O, õhud õrnad, tähed taevas, ema silmad — hääd vaimud kõik, väikesed hääd tema-vanused seltsimehed, katsuge tuimuse koorest läbi vaadata südamesse, et see lööma ja tundma hakkaks…
Meie teine koolipoiss on keskmine: keskmine on ta tähelepanemine, keskmine ta edasijõudmine. Ta jääb allagi, ta jääb järelegi, aga ta katsub, et rahul oldaks… et nuhelda ei saaks, et ta ise ka seda ei taha. Et vanemaid karta, koolmeistreid. „Läheb kah,“ üteldakse tema töö üle ükskord, teinekord ei öelda midagi, ollakse rahul.
Ta ei hakka hästi, see õppimine. Aga ta vaevab ennast, peab hakkama. Ja ta saab läbi.
Ja kui ta koolis laita saab, ja kes seda ikka kord ei saa, katsub ta selle eest hoida, et seda enam ei sünniks.
„Läheb“, kõik „läheb kah“, ja kui enam hoolt, siis ollakse keskmises…
Ükskord koha pääl, on meie keskmine rahulik inimene: ametnik kusagil väikeses linnas rahuloldava palgaga, täpi päält kordapidaja kõiges oma ametitöös: üks päev teise sarnane, elab aasta aasta pääle nagu kella tikkel seinal: tiksub, et ta üles tõmmatud, et rattad veel läbi ei ole kulunud. Midagi uut ei tule temast seltskonnaelule juurde, sest ta ise on igavesti vana, kindel, olev, äraproovitud elureegel, igav, igapäevane kellatikkel, kes ka siis ikka sedasama tiksub, kui maja ühest otsast ju põleb. Ta põleb ühes, sest uus ei mahu temasse.
Tema elab oma linnakeses.
Temal ei ole vaenlasi, temal ei ole sõpru…
See korralikkude, hästi väljakasvanud lahkete näojoontega poisikene, kena loomulahke näoga on kolmas koolipoiss. Muretus ja kokkukõla kõiges oma olemises, hästi riides, korralikult toidetud, „hää“ ja „väga hää“ kooliheftides ja ka selles veel äraandmatus, alles pääs olevas osas kindlasti etteteadvalt hää või väga hää — mis sääl muretseda siis ehk rahutu olla, ehk eks teiste lugupidamine ja kooliõpetaja häämeel ole ju ka korralikus elukombes: tee nalja või ole tõsine, sünnita lärmigi — ah, see on ju N. N., kes kõik nii hästi mõistab ja kes laituseväärilisse just nii kergesti ei anna: temale seda nii pahaks ei pandagi.
Õigem: tema elulaad on hää, nagu ta õppimine hää, nagu tal hääd vaimuanded on.
Tubli ametnik, aus inimene, mõistusrikas seltskonnaliige, mõistuse-inimene, saab kõrget palka, on kindlasti kas kollane või sinine, ihu ja hingega, veel enam ihu-hingega oma erakonna ajakangelase palav austaja ja kaitseja — ise aga selleks mitte ilmaski. Mõnikord ei mõtlegi ta see olla, teinekord aga — sest tema koht ei luba seda, koht, mil väga, väga hää palk on ja mis ta siis kaotaks…
Neljas on koolmeistrite silmatera. Ta on kõige targem poiss koolis. Ta mõistab kaugelt rohkem kui nõutakse. Temas on ülejõud. Teda peetakse „andeks“. See on nagu iseenesest mõista, et ta kõik teadma peab, mis küsitakse.
Tema on talent. On see vanematelt, on sugukonna põline varandus, on see temas koolmeistri kiitustest ärganud — lühidalt, tema on vaimuand, tema on talent.
See silmade elavus, see pilgu vangivõte — aumeel, püüd aus olla, vajutab näole külgetõmbava jume — see himulik pilk õpetuse ajal koolmeistri näol, mis kõnelejat hinge põhjani läbi otsib — see on vaimurikas koolipoiss.
Ta joob koolmeistri enesesse, ta on teine tema.
Ta joob iga „ande“, iga tähtsama mehe ära nagu muna tühjaks — miks?
Enda väärtust tundes tahab ta öelda: sinu ees on teine säärane, ehk tulevikus suuremgi.
Nendes peitub tuleviku ilmale palju maru, palju päikest.
Rahutus, püüd edasi, kõigist mööda — juhib last, juhib meestki!
Nendes, neljandates, on palju Napoleonisid varjul…
Ettevaatust, kasvatajad, siin on tuled!…