Juhan Liivi kogutud teosed VII/Lõokene
LÕOKENE.
„Igapidi, igapidi on sõda hakata praegu kasulik. Meie kardetav vaenlane on silmapilgul kahest küljest pigistatud: meelterahutus ta enese riigis ja ta vägeva lepinguosalise temast lahtiütlemine. Pääle selle viljaikaldus, kojulaskmise läbi väikeseks jäänud sõjavägi, kuna meie sõjavägi suurendatud, kõige paremas korras, meie rahvas, väike kui suur, tasumise sõjanõude vaimustuses: kõik nõuavad nad sõda. Nüüd võime tasuda! Pääseb aga meie vaenlane kitsast ajast, kui me teda silmast laseme, on meil suure vägeva naabri tasumishimuga tegemist, meile meie praegust poliitilist teguviisi kätte maksmas, sellepärast…“
Nõnda helises kuninga mõttes ministri seletus, ministri seletus tema enese ärakaalumiste kõrval, kui ta tumedates rusuvates mõtetes, oma kaaslastest meelel maha jäänud, viljavälja üksilduses kõndis, et siin piinlik-kahtlevale kaalumisele lõppu teha. Tasumissõda — südametunnistus heitib, aga nüüd on vaenlane võidetav, rahvas sõda nõuab…
Veri — elu — tasumine — poliitika tulud — Raske on, väga raske! Veri tungib ta pähe, kõrvad kumisevad — kramplikult tõmbab ta raamatukese, et raskele piinale lõppu teha: sõda käskida…
Seal tõuseb ta jala eest rukki äärelt lõokene kui laulukera üles, otse üles Jumala sinise taeva alla, ja laulu heied kerivad õhus laiali, kõlavalt, rõõmsalt…
Kuninga käsi langeb tagasi… jäägu!
Lõokene keelas ära…