Juhan Liivi kogutud teosed VII/Kaks ja üks
KAKS JA ÜKS.
Elutumast asjast ei saa elulist ja mõttetusest mõtet. Mitte millestki ei saa mitte midagi, õigem, kui elul mitte midagi tema enda sarnast algoluks ei ole — olemist, milles elu, olgu nii väikselt kui iial mõelda võib — kui säärast vähe elupeitvat olevust mitte ei ole, ei või ka elu tekkida. Nõnda oleks õige otsustada. Ja küll ongi. See olevus, millest elu tekkis, pidi ise kuidagi elama. See, millest mõtleja sündis, pidi ise mõelnud olema.
Siis peab looduses enne inimlikku elu elu ja mõtlemine olnud olema.
Animaalne ja zooloogiline elu muidugi juba on eelkäijad.
Loodus elab, loodus mõtleb, teisiti otsustada ei saa.
Kuidas loodus seda teeb, kuidas ta ilma eluta ja mõtteta, inimlikus mõistes võetud, seda teha saab, on suur, sügav saladus. Nii suur, et inimene seda kätte ei saa. Ja küll, et ta ise ainult üks osa on sellest suurest kõigest, millest ta saadud ja mis enne teda olnud. Osa ei või tervet, enese eelolusid, lõpmata edasivältavat iseennast läbi näha, teda kõike tunda, kõige üle valitseda; ainult osa üle ja ka veel osati osa üle, sest et ka tema kõige viimane mõte, tees, siiski ikka sellesama protsessi pikendamine on, mis temalt küsimata, teda ennast kaasa tõmmates, arenema saab. Ta töötab teisele ega tea, mispärast või kuidas see sünnib. Kõikolevuses ei ole tema iseseisvam kui rakukene meie ihus. Ka see elab ja talitab juba laias iseseisvuses. Tema, inimene, on kaasakannataja, kaasaolev, kaasamõtlev. Teda tõmbab elu kaasa, ta ei näe seda oma igavest sünnitajat. Nii ainetpidi, nii mõtetpidi ripub ta temast ära. Peavad nad, aine ja mõte, mateeria ja vaim kusagil üks olema? Nõnda peab see kusagil olema. Keda teda siis armastada? Vast: vaim aines, hing mateerias.
Kumba ülemaks nimetada?
Aga siin ei ole enam kaks, vaid üksainus.