Juhan Liivi kogutud teosed VII/Jaan, vaata, kes säält tuleb!
JAAN, VAATA, KES SÄÄLT TULEB!…
„Jaan, vaata, kes säält tuleb!“ ütles Mart tee ääres kündes vennale Jaanile, kes kive maa sisse laskis.
„Ke—ke—keegi ta on.“
„Kerjus on,“ ütles ta kauem tunnistades.
Mart peatas hobuse, kohendas rangi-alust ja jäi tulijat vaatama.
„Saks on,“ parandas Jaan.
Mõlemad mehed vahtisid.
„Saks jah, aga —“
„No sant vähemalt ta ei ole,“ sahkas Mart. „Näe, tal on torukübar peas, seegi juba maksab kõige vähemalt 5 rubla.“
„Härra on,“ parandas Jaan.
Nad ootasid.
Tulija jõudis lähemale. Ta käik oli — jah, just see oli see.
Tal oli peen kalevine ülikond, ta oli noormees. Käes oli tal kallis vihmavari.
Kui ta ootajate kohale jõudis, nägid nad, et ta kallis peen kalevist piduülikond ära oli magatud ja väherdatud; üks rinnaesine nööp rippus väljatõmmatud riidetüki otsas rinna pääle, kuue hõlmad olid oksega koos olnud ja nüüd juba ära kuivanud.
„See on üks, kellel raha rohkem on kui mõistust,“ ütles Jaan.
Siis lisas ta juurde:
„Seda — hm — meest nägin ma eile näitemüügil. Täna alles läheb ta koju.“
Ja oma endisele sõnale, mille päält ta ära läinud, lisas ta juurde: „Pärast on küll mõistust, aga siis ei ole raha enam.“
Mart, kes kõige aja vaikinud, kostis:
„Jah, kõrtsid koolitavad, aga mitte ametitesse, vaid ametitest lahti.“