Juhan Liivi kogutud teosed VII/Hing

Kogutud teosed VII
Juhan Liiv

HING.

Hingel oli raske. Ta põgenes kõrge mäe latva.

Iseenese eest põgenes ta sinna.

Sügav kuristik oli tema ja maailma vahel.

All oli ilus maailm. All lainetas sinine meri, all oli ilus roheline õnnelik maa.

Tema, hing, oli õnnetu.

Ta vaatas kurvalt, mis inimesed all tegid. Ilusal lillelisel aasal istus noor neiu ja punus oma kallimale pärga.

Tükk maad eemal ihus sõjamees mõõka.

Hingel tuli meelde, mis ta kuskil oli lugenud:

Neid punub lillepärga,
Peig ihub mõõgakest,
Ja igaühe rinnad
On paisul lootustest…

Hing oli kurb. Ta soovis, et tal tiivad oleksid. Veel kõrgemale, veel kaugemale oleks ta lennanud.

Mures uinus ta magama.

Tasakesi puutus unenäo ingel ta õla külge — talle kasvasid tiivad. Ta tõusis veel kõrgemale, päädpööritavasse kõrgusse.

Ta lendas üle maailma, üle maade, üle merede. Rahvas rõhus rahvast, inimene inimest.

Südametus, kalkus, südametunnistusetus oli maailmas.

Siin müüdi Joosepit, sääl mustanahalisi. Mõnda põletati tuleriidal, teist kisti ratastel.

Kole oli.

Hing läks taeva, aga siin oli ala töötusetuses igavus.

Hing igatses ilma tagasi. Siin oli viletsus.

Tal ei olnud meeldivat korterit, ta oli koduta.

Oli ainult mõtteigav paradiis ja väävlit lõõmav põrgu. Ei olnud hää kummaski paigas. Äkilised kontrastid kõiges.

Koduta keerutas ta ümber, ilmakehade sarnaselt, nende keskel…

Hingel kodu ei olegi. Kodu on ihul — mullas.