Juhan Liivi kogutud teosed VII/Üksinda I
ÜKSINDA I.
Ma tundsin äraunustatud olemise kibedust, ma tundsin kahtlustuse raudset survet, ma tundsin enese puutumise ussihammast, ma tundsin naise armastuse väärtusetust, rahvuse mõtte üle uskumatust — tühjus, õudus, väsimus, luiduvus südames.
Koledustest üle jäänud oli magedus, värvitus, maotus, igavus…
O, nii õõnes, tuumata oli ta mulle, mu enese süda, mu elu!
Midagi iseäralikku nägin ma.
Siis oli suvi. Ma olin õues. Vareseid oli õu täis, vareseid kümnete kaupa üle õue lendamas, kümnete kaupa väraval, aia pääl, aida katusel, tropikaupa tänaval — neid oli sadasid.
Mis nad tahavad?
Nüüd tuli mulle meelde. Hommikul oli varesepoeg rehes. Lapsed olid ta metsast toonud. Ta ei saanud veel lennata.
Tema pidi kusagil aida ümbruses peidus olema. Vanad varesed olid ta üles leidnud.
Nad olid ta üles leidnud — teda ära viima tulnud! Abi abitumale hädas! Abi põlatud varesepojale varestelt enestelt.
Härdaks läks mu süda:
Ei, veel ei ole sa üksinda maailmas. Veel on looduses elavaid olevusi, kes unustatuid, mahajäetuid aitama tulevad. Kes omasarnast ei unusta. Veel on!