Juhan Liivi kogutud teosed V–VI/Tõearmastus

Juhan Liivi kogutud teosed V–VI
Juhan Liiv

TÕEARMASTUS.

Ausad inimesed ei või teisiti kui üksnes tõtt rääkida. Nad on maast-madalast tõearmastusega, mis kõige hääduse alus, harjunud. Puhas allikas ei salli roojust, häädusega selginud vaim valet. Suures inimeste hulgas leiame mõlemaid, tõe ja vale teenreid. Esimesed ei hooli enese varandusest ega õnnest, kus teiste eluõnn nende sõna läbi päästetud võib saada, viimased aga katsuvad vale abil üksi iseenese varanduse ja õnne hääks teiste omale kahju teha. Valetaja ja iga vale ei või ega taha küll igakord teise kahju, aga siiski ei või ta hääd sünnitada, ennem ikka halba.

Tõearmastus olgu igale noorele ja vanale pühaks kohuseks. Juba vanade kuulsate rahvaste juures näeme mehi, kes ennem elu andsid kui tõtt jätsid. Vana kreeka rahva ajalugu pakub meile palju niisuguseid näitusi. Aga hiljem näeme seda kuulsat haritud rahvast tõe teel vääratavat, nende jumalategi õpetus näitab, et jumalad ka teinekord vigureid teevad. See mõjus halvasti rahva elule, nii et auväärt mõttetark Sokrates kesk päeva ajal laternaga linna uulitsale tõtt taga otsima läheb.

Meie kristlikul ajal jõudis tõearmastus oma kohuslikule kohale. Auväärt Augustinus ütleb: „Kui ka terve inimesesugu kõik hukka oleks minemas ja teda ühe ainsa valega päästa võiks, siiski oleks parem ta auga hukka lasta minna, kui valega päästma hakata.“ Suur eeskujuline vaimukõrgus on neis sõnades. Küll räägitakse ka ühest tõest, „mis kellelegi teada tarvis ei ole“, aga suur mõttetark Fichte ütleb selle kohta: „Kui su lapse surma sõnum su naist surmata võiks, siiski ära valeta talle.“ Ka tema näitab selle sõnaga, kui kibedasti ta valet põlgab, kui haiget valetamine ja pettus teisele inimesele võivad teha: parem viivita lapse surma sõnumiga, avalda seda ettevaatlikult, aga ära valeta.

Vale on seda kahjulikum kihvt, et temaga ikka mõni teine halb omadus koos käib. Kes juba rahulise näoga valetada võib, see võib kõik teha, mis halb ja häbiväärt on. „Kui ta mind oleks varastanud või põletanud, seda oleksin ma veel ära kannatanud, aga et ta mulle valetada võis, see on hirmus,“ ütleb keegi, kellel oma vale sõbra üle silmad lahti olid läinud. Nii halb on vale.