Juhan Liivi kogutud teosed V–VI/Kodaverest
KODAVEREST.
Ilmad — nõnda algavad kõik kirjad ja sõnumid — on nüüd üleüldse vesised, just nagu see materjal paraku, millest kihelkonna-kirjad sünnivad. Jaa, aga lugeja tahab nimelt teada, missugused ilmad Kodaveres on, millal Jaani talus kevad tuli, millal Mihkli talus sügis algas, ja muid niisuguseid tähtsaid asju. Ei siis muud kui algan minagi ilmadega pääle. Igast vallast oma põua või vihma sõnum, igas talus oma ilmaseisu teataja jaam ja asi on nii korras, et Ameerika kade olgu. Oh te ilmad, oh te ilmakesed küll! Ma kardan, ma saan koguni vaimustatud, kui selle pääle hakkan mõtlema, kuidas ilmakõne veel ülem on kui silmakõne. Kui taeva Isa inimestele üht igavuse vahendit ja jutulõnga jatkajat tahtis kinkida, silda teha, mis mitte üksi silmast südame, vaid ka üle iga tee ja vee aitaks, inimesi liia mõtlemise eest hoiaks, ajalehtedele ja sõnumisaatjatele materjali annaks, siis lõi ta ilmakõne küsimised ja kostmised, nagu: — Ah kui ilus ilm täna on! — Täna on ilus ilm. — Ilus ilm on täna. — Aga mis kena ilm. — Kolmatkümmend, ilm on ilus! — Jaa, ilm on ilus, kena, meelitav, tulevad vastused, milles iial loogikapuudust ei ole.
Ülitark, üliilus sisseseade, millest tavaliselt see järgneb, et nägelikult ilmakõne üks sajahääduseline nõiarohi on, mis ka iga nägelust ja karvakiskumist eemale hoiab. Muudku ära sa, lugeja, ka seda ilmsüütumatki vaga nägu piirita usalda. Sagedasti tuleb sulle hää sõber juurde ja enne kui hingest tead aimata, on sul vomm kuklas ja pomm silma pääl.
Aga Kodavere ilmadest ei tea lugeja ikka veel midagi. Ah jaa, ma algasin seega, et Kodavere ilmad vesised on. Vesiseks nad viimati tänavu jäävadki nii Kodaveres kui Laiusel, võib olla ka Torma kihelkonnas, Jaani, võib olla ka üleaedse Mihkli talus. Hulk heina mädanemas, rukkilõikus sündis ju hädaga läbi vihma ja uute tegemine tahab mõnes kohas mäda maa pärast võimatu olla. „Ta jonnib kohe oma vihmaga,“ ütleb põllumees jälle uut sao hoogu saies. Ei tea, kes jonnib?
Aga nüüd lubatud kiri kihelkonnast. „Kui ma Peipsi piiril käisin, Alatskivil sääl“ — Alatskivi on ju ka Kodaveres — nii algab kuulsaks saanud Weitzenbergi Laksi Tõnise laul. Laul kui laulutegija elasid aasta viiekümne eest Alatskivil, esimene oli mõisa kirjutaja, teine talupoeg. Sellest minulgi luuleline õhk vastu puhus, kui Emajõe suust, kuhu Tartust aurulaev mind tõi, Peipsi sinav vagune pind hulga aja järele jälle vastu naeratas. Laul ajas laulu pääle, nagu üks salm ütleb, ja ma sain pehmeks ja luuleliseks kui vaha. Jah, isegi kuiv puu higistab tõrva välja, kui päike palavasti paistab — ikka päris päikene!
Aga see oli ju reisikiri? Antagu andeks loogika patt, nüüd ruttan kihelkonna kirjale. Senise alla teen kriipsu; nii!
———————
Kodavere on hää mürakas kihelkonda. Põhja-hommiku-poolne serv jookseb versta 50 Peipsi „kiisa randa“ mööda ja puutub sellel teel lõuna otsas Võnnu kihelkonnaga ja põhja otsas Torma kihelkonnaga kokku. Maa poolt piiravad Palamuse ja Äksi kihelkonnad. Aga siit on ta mulle niisama vähe tuntud kui Afrika hommiku-serv või ka Kamerun, kus nüüd noori neegri neiusid ja peiusid, iseäranis Kameruni noorhärrasid saksa haridusega saks-kamerunlasteks poogitakse. Lugeja vabandab.
Rahva poolest on Kodavere perekas, pääle 12.000 hinge. Kihelkond langeb kahte kirikkonda, see tähendab eesti keeli, sääl on kaks kirikut, Kodavere ja Alatskivi. Alatskivi omale on nad mineval aastal uue torniora pääle tsusanud, mis õige mitu versta kohe ära paistab. Hariduse poolest on kihelkonna rahvas niisama lapiline — tahtsin ütelda — üks osa on teisest ees, kui ta keel. Mõistagi, ei tohi ma siin suurema või vähema hariduse piirisid ajama hakata. Põhja-Kodaveres ehk päris-Kodaveres, see on kiriku ümbrus, Kodavere, Punikvere, Kükita, Omedu jne. külades elavad need „kõege pusstama kiäle“ kõnelejad, kes kesksilpides, kus uus silp kõva t-ga algab, iial h ei viitsi ütelda, vaid selle asemel oma pehme s või ss panevad. Loomulik. Rahva endine ja praegune maiusroog kiisk on okkaline kõva kala, jubap siis keel pehme peab olema. Ega kaks kõva kivi hääd jahu ei tee. Väga kenasid põliseid taluiseloomusid on siin olemas, palju keelemurde jällemurdeid, rohkesti „kiärolist“ vanarahva tarkust ja muud, mis vanavara-norijale armas on. Muudku kadunud dr. Veske on tähtsamad oma keeleteekonnal käies pauna pistnud. Siin käis ta mitmed korrad. Keeleuurijale ja iseloomude uurijale eesti „realistile“ — kui niisugust peaks tõusma — on siin küllalt lõikust. Kihelkonna lõunajaos, ja ka juba Alatskivil, muutub murre tähtsalt. Kuna kodaverelane seesütleva nimisõna lõpul millalgi muude viisil s ei ütle, vaid l, paneb sinna Alatskivi mees jälle n. Esimese ja viimase näited:
Mes miälel, si kiälel. |
Keelekestjad, ei, -uurijad tõendavad, et kodavere murrak soome murrakule tähtsalt ligemal olla kui meie praegune kirjakeel — millest aga praegu mõned kirjanikud isegi ei tea, missugune see on. Nii on Kodaveres eitava eessõna käänamine rahva suus täiesti veel tarvitusel:
en taha |
Alatskivilt on see käänamine juba kadunud, kuna ka muidu Alatskivi murrak palju teisem on. Alatskivi rahva kohta räägib vana jutt, et see Saaremaalt pärit olla. Pääle hirmsa Põhja sõja olnud suures Alatskivi vallas ainult kolm talupoega. Nad olnud aga, et mõisast härrased ära kadunud, päratu rikkad. Härrased tulnud, mõistagi, jälle mõisasse ja et rahvast vähe, lastud Saaremaalt 150 perekonda tuua. Muidugi oli siis pärisorjuse aeg. Kas jutt mõnest tõsisest allikast keenud või mitte, ei tea ma tõendada.
Ja nüüd — see palju piinatud uue aja sõna, see — vaimuelu! Oh, kas pean nüüd jälle ilmast juttu tegema? Kullakesed, või see vaim nii sile on nagu hoolsa perenaise nuumpõrsas, või vaimuvomm andeks antav nagu mõni pai tegemine. Kodavere ja — vaimuelu? Ei ole kaua aega tagasi, kui ajalehes karjuti, et Kodaverest nagu Naatsaretist midagi hääd ei võida tulla. Võib. Mina tõendan seda!
Anna siis tõendused! Annan. Välimist haridust, mida kurguaugust, see on särgi kaelusest pääle kuni jalavarvasteni silmadega mõõdetakse — nagu üks osa inimesi seda teha armastab — Kodaveres ei ole. Selles natsareenlastel õigus. Kirikus näed harukorral pääle köstri haritud moodi riides inimest ja siis nimelt võõrast. Aga seespidine ei ole nii kare. Poisslaste ja tütarlaste koolid on olemas. „Ristirahva Pühap. Lehes“ kirjutati umbes 10 aasta eest, et Kodaverest — ei mäleta mitme aasta jooksul — 30 kooliõpetajat üksi Eestimaale välja läinud. Üks tõendus. Kui su kõrvakuulmine liiga õrn ei ole, võid kihelkonnas neli mängukoori kuulda — kui see uue aja mõõdupuu midagi maksab, teine tõendus. Näitemängud-müügid, raamatukogud arvamata — selle tõenduse abi. Rahva iseloom, ta taluriiete juurde jäämine — küll mitte tõendus, aga tunnistab tüsedat meelt ja rikkumata kombeid. Alatskivi lõuna jaos näed igas talus, ehk küll rendikohad, noori ja päälegi suuri õunaaedasid ja ilupuu-istutusi — ehk ka tõendus. Mõisa poolt oli istutamine poolkaudu sunnitud. Siis tegi see pahandust, nüüd õnnistatakse päälegi. Inimene teeb mõnikord ka vastu tahtmist enesele hääd.
See õige päris eesti „vaimuelu“ — ajalehed — neid loetakse tublisti, seda peab ütlema. On kohtasid, kus peremees ilma oma enese leheta teiste ees häbi tunneb. Kui selle vastu mõned kohad, nii ütelda poole valla kaupa, mitte ühtegi ei loe, siis ei või sinnagi jälle midagi parata. Kus rohkem lehti loetakse, sääl on kirjatargalikud käänud ja haritud keel juba rahva seas. Mõnekese suust aga kuuled ütlusi, nagu: — Umbes kahekesi. — Loomulikult lähen ma laadale. — Näituseks aiateivas… — Iseäranis tähelepanemiseväärt on see, et päike tõuseb. — Ma olin ise ka umbes sääl seas jne.
Kuidas aga teises kohas jälle eht talumats nähtavale tuleb, seda näitab üks minust õnneks päältkuuldud külameeste küla-poliitiline jutt. A. Sõda tuleb. B. Nonoh! A. Kuus kuningat tuleb Vene vastu. See ja see ise käis Peterburis ja rääkis. B. Oi, ja mina mõtlesin veel rukkid kartohvlimaale teha — tallavad ära. A. Hehe, kes neid siia laseb. Kui meie kasakad lähevad, siis puru taga!
Kui jälle reisin, siis rohkem.