Juhan Liivi kogutud teosed V–VI/Ühe kirjaniku päevaraamatust

Juhan Liivi kogutud teosed V–VI
Juhan Liiv

ÜHE KIRJANIKU PÄEVARAAMATUST.

(Tema enese loaga avaldatud.)
15. oktoobril 1887.
Minust saab kirjamees. Nii kaugele, kui ma aga mäletan, on mul ikka tähtsad mõtted. Kui ma sündisin, olnud mul kolm pikka karva pääs ja kange kisa suus ja eit ütelnud, need olla suure mehe märgid. Ettekuulutus oli õige. Kui ma esimese neljarealise salmi riimisin ja „Taevapasuna“ toimetusele saatsin, oli ilm mu anded ära leidnud. Toimetus tegi kaks viimast rida ümber ja laul ilmus päälkirja all „Et nuta hing!“ kõigele ilmale. Ma läksin lehega teistrale ja Jüts, kes suur asjatundja, vaatas tähtsalt mu otsa ja ütles: Kõrge mõte! Ja-jah, väga imelikud mõtted keerlevad ikka mu pääs. Oleksin ma neid juba varem hakanud üles kirjutama, mul oleks juba praegu ausammas püsti. Kui väga imestan ma, kui teised kooliõppijad, need igapäevased inimesed, endid rehkenduse ja sehkendusega vaevavad, kuna minu vaim sel ajal kõrgel tähtede juures lendab. Sellepärast pühendan ennast selle kooliaasta lõpul täiesti kirjandusele. Minge mu kaelast, te igavad koolmeistrid oma ladina keelega ja algebraga — minul on tähtsad mõtted pääs!
3. jaanuaril 1888.

Oh missugune õndsalik tundmus! Nüüd olen mina kirjamees. See väike rahutempel on eilsest saadik minu elukohaks üüritud. Laual põleb lamp, ta jumalikud valguse kiired sätendavad härrandlikus ilus hüpates mu uuematel salmidel; laua ees riiulil on kuulsate meeste kirjandus ja see joodab mind oma magusa vaimupiimaga. Jah, nüüd olen mina kirjamees! Alatu ilm, kas sa selle sõna tähendusest aru saad? Oh ei, sina ei tunne oma tähtsaid poegi. Sina lööd nad risti. Aga kannatust, kannatust siin ajalikus hädaorus planeetide ja pilvede all, kus inimesed nii igapäevased on. Järelsugu tunneb oma suured vaimud, ta saab ka mind tundma. Minu „Paradiisi nupukesed“, mida juba kahe aasta eest algasin luuletama, on varsti käsikirjas valmis ja mu näitemäng, mu tuleviku „Faust“ — „Taevaliku armastuse lein põrgu vägede saatuse all ehk Vaprus viib sihile ehk Ilma pääta kangelane“ on jälle ühe vaatuse juurde saanud. Missugune rõõm on mul teid nähes, mu vaimu lapsed! Jah, sina, ilm, ei mõista luuletaja rõõmudest midagi! Nad on taevalikud, taevalikud, taevalikud! Kui hää, et enam koolmeistrid mind segama ei saa!

9. jaanuaril.

„Paradiisi nupukesed“ on juba lõpetusel. Tuleval nädalal saab käsikiri valmis. Mu raha on paraku otsas. Mis on luuletaja silmis raha?

22. jaanuaril.

Ilmad on aga ka nüüd hirmus pakased. Minu toal on niisugune rumal ahi, et see kütmata sugugi sooja ei taha anda. Puid ei ole, raha ka ei ole. Eile käisin uisutamas ja rebisin oma teise saapa. Mis sest kõigest. Näitemäng läheb tublisti edasi, „Paradiisi nupukesed“ on valmis. Täna õhtul vaatan veel riimid korra läbi ja viin homme härra Omakasu raamatukauplusele, kes käsikirju ostab. Härra Omakasu on minu hää sõber, temast oleks häbi mööda minna. Vähemalt 100 rubla peaksin ma ikka saama. Luuletused on küll kümme korda enam väärt — nende väärtust mõõdan mina rahaga? — aga noh, olgu, raamatukauplejad on ahned kasuvõtjad.

Sellesama päeva õhtul.

Viimne riim on parandatud… Siin saadan ma sind maailma, homme lahkud sa minust, nagu laps isast. Sinus, mu nupukesed, on mu õnned, valud, kõrged mõtted. Missugune jumalik tundmus tuleb sellele, kes inimesesoole ühe tähtsa töö kinkinud, aga — mis veel enam — kui magus sa oled, oh sina kirjamehelik kuulsus! Näiteks. Juba mõni päev on linnas suur põnevus, et N. N. laulud ilmumas olla. Ühe korraga on nad väljas. Sääl tuleb „Isamaa Käskjala“ uuem number ja toob kriitika: Üks hiilgav täht on luuletaevas tõusnud. Härra N. N. sügav-haledad, leinavalulised kaebav-hull-naljakad laulud on kõige paremad — nad on nii hääd, et enam paremad ei või ollagi. Nad on luu eesti luust ja liha eesti lihast. Iseäranis ilusad on karikakardega ehitud kaaned, iseäranis ilus on paber, mis aga pääasi, kõige ilusamad on tähed, nimelt tähe nurgad. Ka trükimusta ei või sugugi laita. Maksab niisama palju kui poolteist pudelit õlut. Väga tähelepanemisväärt raamatukene! Ajaleht „Videvik“, kes alati õigust ütleb, kirjutab koguni teisel toonil, koguni teisel viisil: Jälle on üks hiilgav täht luuletaevas tõusnud. Härra N. N. luuletused on liha eesti lihast ja luu eesti luust. Koguni tänuväärt kimbuke. Ajaleht „Magusad Unetunnid“ hüüab vaimustusega: Liha eesti lihast ja luu eesti luust on see pööraselt ilus luulekimbukene, millega N. N. meie kirjandust rikastanud on. Nad on veel üks kord liha eesti lihast ja luu eesti luust. Peaks meid luuletaja varsti ka „Paradiisi okastega“ tutvustama. Sellel noorel mehel on annet, ja meie kiidaksime teda veel rohkem, kui teaksime, et me ta oma kaastööliseks saaksime. Kuuleht „Maga-Magamas“, kes kriitika tegemises ikka oma jalal kõnnib, kirjutab ka sellevääriliselt: Meie peame ütlema, et see luulekimbukene liha eesti lihast ja luu eesti luust on, keda ükski ajahammas ega ajaleht ei näri. Suur pikk luuletaja elulugu tuleb nüüd taga järele. See on mu kuulsuse algus. Kui ma nüüd Kirjalaste Seltsi lähen, tõustakse mu auks püsti ja lauldakse „ta elagu“. Niisugune on kirjaniku kuulsus. Mu süda on õnne täis, aga — ah! — kõht on paraku tühi! Vaim, vaata tähtede poole! Kui härra Omakasu ei peaks trükkima, siis lähen härra Kiidubergi juurde.

23. jaanuaril.

Taevas ja maa, tulge appi, kas ma tõesti mitte und ei näe, kas see pää, mis mul otsas, on ikka veel minu pää! Või, või, oh, oh! Mitte üksi Omakasu ja Kiidubergi, vaid terve linna raamatukauplused ja trükikojad olen ma läbi jooksnud. Huuh — nagu oleks mulle tõrretäis külma vett kaela kallatud! Härra Omakasu pakkus „armu pärast“ kolm rubla, Kiiduberg ei võtnud — keegi juudas ka ei võtnud. Oh ilm, kui vähe tead sa kõrgeid vaimusid austada! Mis teab aga, kannatust, raamatukaupmees paleustest? Ja kuisugused need kaupmehed ise on. Mina lähen Kiidubergi juurde:

— Mis sääl’s teil on? küsib härra Kiiduberg.

— Luuletused.

— Või jälle luuletused.

Vanahärra silitab habet ja vaatab mind pääst jaluni. Tema „jälle“ ei olnud mu meele järele.

— Näidake neid! ütleb ta ja võtab mu raamatu.

Hm — „Paradiisi nupukesed, iseenese südame kosutuseks luuletanud ja välja annud Kandlela“ — hm, hm, väga kena päälkiri, ütleb härra Kiiduberg ja ta pilk langeb mu pää pääle, nagu kardaks ta, et säält herilased välja lendavad.

— Mis, te sooviksite seda trükki anda?

— Ma nõuaksin ta eest 150 rubla.

Härra Kiiduberg pidi peaaegu seliti langema.

— Noormees, teie peaksite vahest — tohtriga kõnelema, teil on nagu nii — —

Ta näitas näpuga oma otsa ette.

Niisuguse karuga ei tahtnud ma enam pikemalt rääkida, vaid läksin härra Olgehääks juurde, keda ma küll ei tunnud, aga kes kui päris lahkus ise pidada olema. Härra Olgehääks võttis mind kõige lahkemalt vastu.

— Olge hääks, kallis sõber, soovisite raamatuid osta?

— Olge hääks, soovisin müüa.

— Käsikiri, olge hääks.

— Olge hääks, luuletused.

— Olge hääks, sõber, kahetsen väga, et ma praegu teie käsikirja ei või tarvitada. Olge hääks, vaadake, asi on nimelt nii, olge hääks, et minu arvustaja, kelle kohus on igat minu kulul ilmunud raamatut kiita, ära on joosnud, nimelt sellepärast, et ma ta viimase kuu palga võlgu olen, ja üht teist ei ole ma veel saanud. Näete ise, olge hääks, et seesugusel korral trükkida ei tohi, sest vaatke ise, olge hääks, kui ma vana kriitiku palka välja tahaksin maksa, siis see niisama suur oleks, olge hääks, kui teie luuletustest oodatav kasu, olge hääks. Sellepärast, olge väga, väga hääks, see teeb mind õnnetuks, aga ma ei või tarvitada.

Pääle selle käisin veel tervelt kolmes kohas, aga need raamatukauplejad olid veel rumalamad. Üks nõudis veel päälegi minu käest trükikulu, teine ütles, tal ei olla enesel arvustajat, kolmas, et ta siis ehk trükiks, kui N. N. hää arvustuse kirjutaks, aga see olla temaga pahanduses, sellepärast ei olla seda loota. Muidu olla tema ikka valmis sooja südamega eesti kirjandust edendama. Nii siis ei leia ma trükkijat. Oh sa tänamatu maailm, kui vähe oskad sa suurte vaimuannetega meestest lugu pidada!

1. aprillil 1888.

Täna on esimene aprill, seda tundub sellest, et majaperemees, kingsepp, rätsep, passija ja kõigepäält mu kõht oma rehnungisid nõuavad. Kena aprilli nali. Rahvas, sa ei tea, mida su paremad pojad kannatavad. Ma heidaksin meele ära, kui mulle praegu mitte ilus nõu ei oleks tulnud. Ma lasen oma „Paradiisi nupukesed“ järgukaupa ajalehtedes ilmuda, siis saab maailm mu suuri vaimuandeid näha. Ma tahaksin näha, missugused näod siis raamatukauplejad teevad, kes minust nii vähe lugu pidasid. Kannatust, kannatust!

4. aprillil 1888.

„Taevapasuna“ toimetaja viskas mu oma uksest välja, kui ma teist korda sinna läksin. Enne viskas ta mind, siis mu käsikirja ja käskis mind kus k… mu nupukestega minna. Niisugune on maailma tänu!

14. aprillil 1888.

Võlglased nõuavad võlga ja ähvardavad vangistusega. Enese pärast ei karda ma midagi, aga viimati lähevad mu kallid käsikirjad haamri alla.

16. aprillil 1888.
Ometi olen ma oma käsikirja eest kord midagi saanud. Kohus mõistis „Taevapasuna“ toimetaja mulle valuraha maksma. — Nüüd võin mõni aeg läbi saada. „Unetundide“ lehe laduja, kes ka ühtlasi lehte kirjutab, lubas mõne mu laulu trükki võtta. Ma ostsin talle selle eest pudeli õlut. Näib, et mul jutustuseks ja nimelt dramaatiliseks kunstiks suuremad anded on kui lüürilises luules. Sellepärast olgu mu püham püüd edaspidi selle põllu pääle pööratud.
30. mail 1888.

Veel ikka ei saa mu töö kroonitud, veel ikka ei tunne meie kirjamehed ära, missugune pärl nende seas varjul on. Hing, looda ja kannata. Ükskord hõiskad seda rohkem.

1. juunil 1888.

Sagedasti kahetsen ma värskest rohust mööda tulles, et ma mitte härg ei ole. Mul ei ole enam pesu ega vesti, saapadki on panti pandud. Homme ähvardab mind majaperemees välja visata, kui ma kahe kuu üüri ära ei maksa. Aga just selle tõttu kirjutasin ma eile oma näitemängu kõige ilusama koha.

20. augustil.

Mis olen ma kõik vahepääl kannatanud? Eilsest saadik elan ühe juudi vanamoori kuuris. Teises seinas on ta kits kinni, teise ääres on minu kirjutuslaud ja mina. Raamatukogu on ühes lagunud ämbris.

5. dets.

Vahepääl olin ma suureks mõttetargaks saanud. Üks aasta võib aga hirmus palju inimest muuta; ta hakkab elu hoopis tõetundja silmaga vaatama. Mis on elu? Mis on tõde? Ah mis kenad küsimused, õige tõesti. Vagunitäied raamatuid on selle üle kirjutatud, asja lõpp — igal mehel ise tõde. Ma tahan õige ise need suured küsimused ära seletada. Elu on häda ja viletsus, viletsus ja häda ja igaüks, kes seda ära tunneb, on ju luuletaja ning tõde on — tõde. Ja nüüd algan ma uusi mõtteteaduse põhilauseid kirja panema. Aristotelese, Platoni, Descartes’i, Leibnizi, Kanti, Hegeli jne. süsteemid ei kõlba õieti mitte kuhugi. Hakkame pääle:

Mina mõtlen, nii mina olen. Aastasajad, kas kuulete? Mina mõtlen — nii mina olen. Kui mina mõtlen, ju siis ma ka ikka olen, ja ma tahan seda põhilauset nüüd ka täiendada ja ümber luua: Mina mõtlen, nii mina olen, see on, mina olen, sina oled, tema on, meie oleme, teie olete jne. — taevalikud valguse kiired! Oota, katsume veel. Mina mõtlen, nii mina mõtlen. Mina olen seespool iseennast (pange tähele!), sellest selgub, et mina iseenese sees olen, väljaspool mind ei ole mind mitte. Jaa, kui ma olen, ei või parata, pean mina olema ja mõtlema sunnivad nad mind ka veel. Mina olen, see on selge, sest see selgub sellest, et mina olen. Kui ma näiteks unimütsi pähe panen, — Jumala pärast, mitte värvimütsi — siis on minu pää just unimütsi sees ning siis oleme meie mõlemad olemas, mina ja unimüts; mina olen seespool unimütsi ja unimüts on väljaspool mind. Ja mina mõtlen ja nii mina olen ja olen ja mõtlen ja — ergo — ei mõtle mitte midagi…

Ehk kui ma mõnikord midagi mõtlen, siis mõtlen ma seda, et igaüks plebs on, kes alma mater’i tiiva all ei ole „mina-olen“ õppinud. Üksainus halb külg aga veel on sellel ülikoolilisel kuulsusel. Nad sunnivad mõtlema. Nagu mõtlemine mõni lastemäng oleks.

Mis elu on, see on nüüd kõigile selge. Teeme ka selgeks, mis tõde on. Tõde on üks niisugune asi, mis — mis — mis tõde on. Ta on üks tõendus, üks silmanähtav ja mõistusele arusaadav tõde, üks tõestus, mis teisiti ei saa olla, — üks — üks — üks…

… Ma olin tukkuma jäänud ja oma pähe vastu laua nurka suure pommi löönud. Nii on mul vähemalt üks tõde, mida ma käega katsuda võin. Tõde on siis üks pähe löödud pomm, esiteks sellepärast, et teda käega katsuda võib, teiseks, et ta valus on. Põhilause: Tõde on see, mida käega katsuda võib ja mis valus on.

15 juuli 18…

… Vesi silmas! Tõesti nii südamlikult ei ole ma veel naernud, kui täna — õnne pärast. Midagi tähtsat on korraga sündinud, mu laitus on ülekohtune. Näe ometi. Tulen väljast, ostan ajalehe „Ükstapuha“ uuema numbri ja loen: „Kõik, kes iial riimida oskavad, ärgaku üles isamaalisele tööle. Tulge kainuse kiituseks laulma naablimängudega ja neebali ja tuubali pasunakestega! Tulge ja laulge kainusele, siis kaob joomine, sest Eestimaal, kus luuletusi keegi enne ei ole lugenud, löövad kainuse laulud viina kohe maha, Tulge, tulge isamaa asja hääks ja hakake pääle! Valmid riimid on ise ära tuua säält ja säält.“

(Päevaraamatu väljaandja eratähendus: Vaene kainus!)

Hiinamaal saab iga kirjanik 300 kepihoopi jalatalla alla, kui ta tõendada julgeb, et inimene pääga mõtleb ja mitte südamega — hädakorral ka kõhuga. Paras nuhtlus niisuguse rumaluse eest. Hiina kirjatargad ja kirjatoimetajad on sellepärast kõik nii mõistlikuks harjunud, et nad südamega ja kõhuga mõtlemist päikeseselgelt usuvad ja seda jõhvi pääl ilusti ette seletavad, nii näituseks Ta-Tu ülikooli pääl, ja nende kallitel jalataldadel ei ole muud teha kui aina rõõmustada ja rasvasemaks minna. Ütle veel, et hiinlastel pikad patsid, aga lühikene aru on. Meil vaestel surelikel ei ole kasulikku kepinuhtlust karta ja tollest tulebki, et mõned õpetatud meeste kõhunägeluse (eesti keeli: teooria) õpetuse juures kahelda tohivad ja selle toimetuse au pääle julgevad anda. Küll oleks siia natukene Hiinamaad tarvis!

23. sabakuul 1900.

Punktum, päevaraamatule teine lehekülg! Vahest on aeg enese kallile „isikule“ tagasi vaadata. Nagu teate, jäin ma sinna kohta pooleli, kus ma juudi kitsega korterit jagasin. Oh ookene, missugused kirjamehelikud rõõmud mulle sestsaadik osaks on saanud! Ühest kohast kolivad mind naised kurikatega, teisest hoovipoisid sõnnikuharkidega välja, sest loomulikult ei ole mul kui kirjanikul tarvis üüriraha maksa. Mispärast ma inimesesoole siis hääd teen? Minu näitemängust ei saanud midagi, „Paradiisi nupukesed“ haisevad küll ajalehtede, aga — mitte paradiisi järele. Jajah, väga imelikult on mu käsi käinud. Ma hakkasin jutukirjanikuks, ja kuulge — õnnega! Kõik Berliini kalendrite sabad kirjutan ma eesti algupärasteks juttudeks kokku ja olen esimene „algupärane“ kirjanik Eestis. Oi, kui trehvavad on mu eesti iseloomud. Nõnda kiidab ajalehe „Ükstapuha“ toimetaja, „tema ei kirjuta mitte oma mõtet, tema kangelastel on tõesti elu sees“, kirjutas ta veel viimati. Jah, nii ollakse kirjanik. Jutusse „Õlenooled“ pistsin ma kaks tervet Paul Heyse novelli, kolm Berliini ja viis Tallinna ning kaks Peterburi kalendrit, päätüki Hoffmannist ja 60 veergu saksa romaanisid. Kus iial midagi alpi liigub, seisab ikka mu pääs. Paar Tallinna maakoolmeistrit kõrvetasin korvis jaanituleks, ühe Tartu onkli lasksin püksata raudteel üht vastuistuvad prouat kosida, Tartu päevavarastega käisime Emajõel heeringapüügil ja magasime isamaa kasuks uulitsarennis ja tegime kõik, mis ainult minusugune kirjanik võib välja mõelda. Pagana elu siiski, et rätsepad ja jumal teeb mis sepad rahu ei anna. Hädaga olen paadi põhja all olnud ja siit oma novelle ilma saatnud. Korra sõitsin ajaigavuse lahutuseks emand N.-ga Balti raudteed kaudu jalutama, aga pagana isand N. sai meid kätte ja lõi mu teise jala maha. Ka ei taha ikka veel mu jutud nii palju sõpru leida kui tarvis, ehk küll ma elu ja inimesi — see on kalendrisabasid — just nii kirjutan, nagu nad on, sest viimasel ajal olen ma kõige vaenlane, mis romantiline on. Minu kangelastel on ümmargused kõhud, katkised püksid — vaat’ see tõmbab! Susi söögu neid eestlasi, et nad oma iseloomu-truusid töösid rohkem ei oska austada. Isegi päälkirjad, nagu: Kuul silma! Pauk pauhti! Kael kapla! Üks sõrm jne. ei mõju veel küllalt. Tarvis korra ära Saksamaale joosta!

Selsamal aastasajal.

Käes, käes, uhti upsassa, käes ja mis on käes! Oh seda rõõmu, oh seda pidu, oh seda põlve, mis nüüd tuleb! Nüüd on saladuse sõlmed käes — oh ma oinas, oh ma hobune, oh ma härg, et mul enesel seda meelde ei tulnud! Nüüd saan mina kuulsaks ja kuidas kuulsaks? Rahvameheks, isamaa meheks, esimeheks ja Jumal teab veel mis meheks. Ja see kallis saladus, mis mulle kuulsuse ja rikkuse võtmeks on saanud, on üks muinasjutt, mida kogemata juhtusin lugema. Jaa, see jutt on üks võti ja veel missugune võti! Jutt käib nii:



Vaga kannataja.

Ükskord oli üks inimene, see oli niisugune nagu muudki inimesed. Ta sõi, jõi ja mõtles nagu teised igapäevased inimesed ja tegi seda, mis igapäevased inimesed, lühidalt, ta oli ise ka igapäevane inimene. Ta elas üsna vagusi. Aga keegi igapäevane inimene ei taha just, et teda selleks peetakse, ja meie igapäevane inimene veel kõige vähem. Sõbrad, õpetas ta, et korra ka midagi uudist ütelda, see on selge eksitus, et must värv must on, must ei ole õieti mitte must, vaid selge valge. Näe narri, ütlesid kuuljad, kes seda enne on kuulnud, et must valge on. Must on ikka must ja valge on valge. Nad naersid teda ja üks neist nimetas teda totraks.

Meie igapäevane inimene sai sellest haavatud, väga haavatud. Vaadake, ütles ta, minu must on isamaaline must, sest mina olen isamaa poeg. Minu vastane teotab minu õpetust ja minu rumalust, seega teotab ta isamaad, saadab isamaa asjale kahju, on isamaa vaenlane, on äraandja, sest minu must on isamaaline, nagu mu rumalus, sest… sest… vaatke…

Oh kui soe isamaaline süda temal on! ütlesid korraga kuuljad, ta on meie eestkostja, meie võitleja, ta on tõesti suur vaim! Meie igapäevane oli nüüd kuulus, oli nüüd haavamatu. Kõik, mis ta üle üteldi, lükkas ta isamaa vastaste kaela, kõik tema juures oli isamaaline ja keda tema kiitis, oli kiidetud igavesti. Kui tal kana või muna puudus, hüüdis ta: Sõbrad, aidake, isamaa kõht on tühi. Oli ta sõbral vaat lehkavaid heeringaid seismas, kiitis ta: Sõbrad, ostke N. N. käest häid isamaa heeringaid, N. N. on tubli mees. Ehk jälle: Sõbrad, ta teotab isamaa kanu, ta teotab isamaa heeringaid!

Nad valasid rõõmu-silmavett, ta sõbrad, ja kahetsesid vastast, kes ei uskunud, et must isamaa kasuks valge on.

Soo! Kas paremat näpunäidet mulle veel vaja. Ma teen enese isamaa eest kannatajaks. Mu jalg löödi maha — isamaa pärast; mu jutud laideti ära — isamaa pärast; kardavoi nõuab üüriraha — isamaa pärast; veetakse rätsepa võlarehnungi pärast kohtusse — isamaa pärast; ma joon enese täis — isamaa pärast; ma kirjutan algupäraseid kalendrisabasid — isamaa pärast; mu jutud on täis alpisid ja kergatseid — isamaa pärast — elagu isamaa pärast!

…nis, 15. okt. 19…

Minu uus juhtmõte on vilja kannud. Minu tööd ujutavad eesti kirjandust, kõik välismaa uulitsa-novellid rändavad eesti halli vammusesse ja mul on juba hulk järeleahvijaid noori kirjanikke. Mina olen ühe uue ajapööraku eesti kaunikirjandusse toonud ja ühe kirjanduse osa isaks saanud, mille nimi on sopand.


———————

Oh sina, oh sina inimesesugu! Kui sa teaksid, kui kurjad kiusatused ühele süütule päevaraamatu avaldajale siin patuses ilmas võivad tulla, sinu süda läheks haledaks kui inglite sool. Pealegi kui avaldatav päevaraamat ühe teise oma on. Teine kord mina niisugust tööd enam oma pääle ei võta. Päevaraamatu avaldaja vaene jääb kõikide viletsate ja osavate kirjanduseküttide märgilauaks, kellest esimesed mõistagi palju kurjemad on kui viimased; nad teevad ainult sääse piste piina ega too mitte surma, mis igale ausale sõjamehele soovitavam on kui sääsenokaline torkamine. Ühele olid päevaraamatu järgud liiga pikad, teisele liiga lühikesed, üks soovis, et asjadega mitte nii avalikult ümber ei käidaks, teine pahandas, et miks „Taevapasuna“, „Unetundide“ ja „Maga-Magamas“ toimetuste aadressid üles pole antud. Hääd sõbrad andsid nõu niisugustele sõnadele lehe äärele iseäralikud seletused juurde lisada. Ka ei tegevat sugugi kahju, kui suurte tähtsate kirjanikkude nimesid jutu jooksul ette tulla; need näidata, et päevaraamatu avaldaja ise ka ju midagi lugenud on, ja mis muud kõik veel. Teised targutavad, ma pole sedagi teatanud, mis juudi kitsest saanud, kuhu Kandlela raamatuämber jäänud, ja mis peaasi, mis puust see ämber olnud, kust metsast ja millal see toodud, kes ämbri tegija, mis ta nimi, kelle poeg ja mis nägu ta olnud; kas raamatud oina või hobuse nahka köidetud ja muid niisuguseid tähtsaid asju. Need seletused olla anderikka kirjaniku juures ikka ülemad asjad. Pangu mina seda tähele. Kolmandad ei jõua koguni andeks anda, miks päevaraamat nii hirmus harva ilmub, sest, ütlevad nad, ega ta mõni ajaleht ei ole, et tal õigus on nädalate kaupa seista. Neljandad arvavad aga koguni, et ta ju otsaski olla; mis säält siis enam võida tulla. Teised aga, igapidi terasemad kui kõik esimesed, kolmandad ja neljandad kokku, tõendavad nipsakalt, päevaraamatu avaldaja mõttemagasin olla nii pisike, et ta säält ennegi raasukesi ja neidki hulga ootamise järele nähtavale võida tuua.

Aga oh ilm, oh inimesed! Kõik need viperused ja alandamised olid alles suurema tuleva hoobi eelkäijad. Kuulge ometi — kadunud sõber ise ei olnud päevaraamatuga rahul. Taevas teab mispärast. Miks läinud mina — nii — nii erakondlikuks tema raamatu toimetuse juures. Armas aeg küll, inimene on inimene. Kes sel ajal mitte ahjul maganud pole, mil väikesed Jassid-Jussid koolionkli juures käisid, see teab, kui palju vaimusid ja võimusid õhus ja põhus, vees ja maas elab ja vaest inimest rahule ei jäta. Kord lähevad nad küll harjasloomade, aga teinekord inimese enese sisse ja välja neid enam ei saa. Võib ju olla, et Beeltsebub, kui „Bub’“ kunagi, mu sulepäässe, tindisse, sule otsasse läks ja sääl „figureeris“? Kust tuleb see, et mina, oma sõbra endine austaja, jah endine austaja, tema vastu olla astunud, nagu ta kaebab. Kulla sõber, ehk on sinul enesel kõige rohkem süüdi? Sinu kehatumal vaimul on see harilik vaimude viis, et ta ühel silmapilgul New-Yorgis, teisel Pekingis, ühel silmapilgul põrmusel maapinnal, teisel üleval õhus aeleb ja minu surelikud jalad ei jõua nii kiiresti järele. Ühest kohast jääb tükk välja, teise kohta tuleb juurde. Sinu „isikuga“ ei taha ega tahtnud ma midagi tegemist teha, ainult su vaimuga, ja minu süü ei ole, kui su vaim endistele keha teedele varju heidab, et nagu sa ise sääl päris isikuna viibiksid. Ja jälle ka mitte su vaimuga, sest su vaatekoht ei oleks halb, kui — kui tita mängud ja hilplemised säält kaoksid, aga sinu vaimu poisikesliku osaga, kes, nagu näha, oma mehisema poole käest midagi ei ole õppinud. Kõigest sellest ei näe mu sõber põrmugi tähele panevat — minul üksi olla süü. Mina, kes nüüd ei teadnud, kuhu pääd panna, võisin niisuguse paugu pääle ainult veel laulda: Juba käe on viimsed ajad jne. Aga ka ühe päevaraamtu avaldajagi vastu on saatus armuline. Kui juba viimne kannatus katkemisel, saan sõbra käest järgmise kirja: „Armas või aus päevaraamatu avaldaja või mis sa oled. Mis olnud, ei või enam muuta. Kiusatakse, torgitakse, näpistatakse mind nõnda, et nahk juba liiga hell on. Oh sa tänamatu kuri ilm, kes sa oma suuri vaimusid veel ikka ära ei tunne! Vaga kannataja abinõu on ka mokas. Ei muud kui jätan patuse ilmaga jumalaga ja pašol teise ilma. Üks julge vaimujalgne hüpak ja juba on mõni planeet mu elukoht — nutke siis, tänamatud! Säält tahan ma siis oma päevaraamatut edasi avaldada. Oota siis, mil järg tuleb.“

Et lugeja ise siit ära näeb, miks päevaraamatu järg nii kaua viibis, ei ole mul neile midagi seletust enam vaja teha, kes arvasid, et ta lõpnud olla. Mina ise ootasin järge kõige rohkem. Juba arvasin ma, et mu sõbra vaim teise ilma teekonnal „halvale teele“ võis sattuda; ehk on ka siin kõrtsisid ja muid hüvi asju olemas. Korraga tuli mulle kopsakas käsikiri, mis lootust annab, et päevaraamat edaspidi korralikult ilmub. Siin ta on:

Ühe teise ilma kodaniku kepijoonistused planeet Marsi pääl ehk väga imelikud nähtused maa pääl nägemata asjadest.“

Kolmatkümmend, päälkiri on küll natukene pikk, aga mina ei tohi muuta, nagu nägite. Seega on siis mu sõber Marsi pääl kodupaika leidnud ja kui tema nähtused tõesti imelikud on — seda parem. „Kirjad põrgust“ on juba eesti keeles ilmunud, ja kui meile nüüd reisikirjad — kui ka just mitte otseteed taevast, siis vähemalt Marsi päält — tulevad, on kõik hää. Ega ju minul sellega midagi tegemist ole, mis need marslased sääl norivad ehk teevad, mitte sugugi. „Oleviku“ lugejad ka vist sääl ei ela, et ausad sõjatähelased vihastada võiksid. Kõik ilus ja tasane, kiri muudku alaku. Ma ei tohiks õiguse pärast ka mitte eratähendusi teha, aga päälkirja kohta vähemalt on see ikka lubatud. Seega lahkun ma lugejalt ja päevaraamat algab jälle pääle:

Planeet Mars, hotell Hommikumaa, 18. skp. 18…

Oh, oh, oh inimesed! (Täh. Natuke liialt ohkamisi, aga ehk on nendel see mood! Tähendused on küll keelatud, aga meie päevil lisatakse isegi telegrammidele „ohoh“! ja „nonoh!“ juurde.) Kui te teaksite, mis siin kõik näha on või kuidas ma veel siia sain? Hähäh, (juba naergi lahti!) küll oli see kena! Mina ja mõned teised, kes minuga ühel ajal selle ilma jumalaga jätsid, ei võinud mõistagi mitte raudteega teisale saada. Usaldasime sellepärast endid ühe puuduliku õhulaeva saatuse hooleks ja tee teise ilma algas. Ka siin on oma jaamad. Tusajaam on esimene, milleni kõik hästi läks, aga siit kuni Kannatuse katkemise jaamani läks juba sandisti. Kuni Pauk-jaamani saime õhulaevaga, siis ei olnud seda kõikuvat korvi enam tarviski, vaid meie tõusime kui eetri jaokesed kergelt üles ja võtsime tee varmalt ligema teise ilma, see on Marsi pääle. — — —

— Kes teie olete? küsisime meie imelikkude elukate käest, kui ühel hommikul haljal murul ärkasime. Imelikud karvased pool-inimese, pool-koera moodi elukad olid meie ümber kogunud ja näitasid esimeste käppadega meie pääle. Mõned olid koguni sabalised, aga mitte kõik. — Kes teie olete? kordasime uuesti küsimust. — „Hu—hu—hu—hu!“ vastasid nad. — „Mis te ütlete? — „Hu—hu—hu!“ Toho kamerunlased! Pagan teie hu—hu siis tähendab? Aga sabalised näitasid minu pääle, nuusutasid mind, jooksid eemale, tulid kartlikult lähemale, nuuskisid jälle ja raputasid oma karvaseid lakkasid. Lähemal seisjad hakkasid kangesti aevastama. Pagan võtku, ega ma ometi ninatubakat maa päält kaasa pole võtnud. Otsin taskud läbi, ei midagi. Ma tõendan seda neile kõigis Euroopa keeltes, aga ei, sabalised põgenevad, nagu kardaksid nad, et ma nende sabad ajalehte panen. Nüüd hulkusime mitmed Marsi külad läbi, aga ikka seesama lugu. Minu seltsilised leidsid viimaks ühe Mars-kadaka perekonnas vastuvõtmist, aga mind nuusutati igal pool nii kartlikult, et igaüks mu eest põgenes. Igavene juut Marsi pääl, mõtlesin mina. Ja seda teevad need neetud marslaste koonud. Seitsmel seebil pesin ma ennast ja tuulutasin riideid, et mõnest marslastele kardetavast maapäälsest haisust lahti saada. Viimaks jõudsin suurde linna. Ka Marsil on linnasid. No, väga kena! mõtlesin ma. Linn oli päälegi väga tore, tornid väga kõrged, ja mis veel kõige imelikum, seisid päris ilma tugedeta üleval. Suured saksad kõik väga sabalised, mõnel on see ülearune liige seda, mõnel toda karva, mõnel pikk, mõnel lühike, mõnel koguni pikem kui terve keha. Ühe kui teisega katsun juttu, aga paraku — koon hakkab liikuma ja minu eest põgenetakse kui tule eest ja katsutakse aga sabasid varjata. Hädas vaatan ma ümber, kas üht habemeajaja töötuba näeksin, kust ma enesele ka saba taha laseksin seada, et need pärdikud mind enam ei kardaks. Loen ühelt klaasukselt: „Habeme mahavõtmine liikumise seaduse teel!“ Pagana pihta, see kõlab peaaegu eesti keele moodi, viimati ei ole siinsed kirjanikud ja ajakirjanikud rahva keelt veel nii kaugele ära rikkunud, et temast aru ei võiks saada, nagu see kurja maakera pääl on sündinud, mõtlen ma ja astun sisse saba tellima ja habet ajama. — Kõige imelikum asi, mis mulle silma torkab, on see, et habemeajaja, inimese moodi loom, mind sugugi ei karda ega nuusutagi. Tema koon on palju lühem ja saba ei ole olemaski.

— Mis teie soovide järelduse järje tagajärg on, mu härra? küsib ta — taevakene, kaunis eesti keele moodi kõlavas keeles.

— Tahan habet lasta ajada.

— Ah habet maha võtta, noa ja käe, see on raua ja käe abinõude liikumise seaduse teel?

— Jah, sellel teel, vastan mina ruttu.

— Tavalikult kõik habe maha võtta? küsis marslane.

Tavalikult kõik, vastan mina ja imestan isegi, kuidas ma selle maa keele nii ruttu selgeks sain.

Vagune kartlik loomakene on varsti mu lõua paljaks teinud ja minul väriseb ihu tulevase sabaristimise pärast.

— Mis veel soovite, mu härra? küsib karvavõtja.

— Tahan ka üht saba tellida.

— Saba?!

— Saba neh.

— Saba tõesti?!

— Nojah, siinpool on ju see mood.

— Vabandage, mu härra, vastab kunstnik häbelikult, mina olen erapooletu!

— Kas siis saba mõni erakonna märk on?

— Mu härra, kust teie olete?

Ütlesin, et ma otseteed Saksamaalt tulen.

— Nojah, teie maakeralased arvate, saba on saba. Saba on meie juures kõik, või ei midagi. Mina olen erapooletu ja seega ei sabakunstnik ega sabakondlane.

— Aga mulle on saba iga hinna eest tarvis, mis siin, nagu näha, passi asemel on.

— Minge ülemarsilisesse sabavalmistamise magasini. See on sääl ja sääl.

Pärgel teid küll — siunasin ma, pidin aga ometi nende kallist linnast läbi ratsutama, kuni toreda sajakordse lossi ees seisma jäin, mille väraval laua pääl oli lugeda: „Ülemarsiline sabavabrik“.

— Teie soovimine, härra? küsis üks vastutulija sabasaks.

— Tahan saba tellida.

— Silmapilk, olge hääks, istuge!

Ja nende sõnadega on tal põll ees, abilised jooksevad kääridega, kammidega ja taevas teab millega kõik talle appi.

— Missugust saba härrad soovivad?

— Missugust?

Pidin ütlema: Kas see ükskõik ei ole, aga õnneks tuli mu eksitus õigel ajal meelde ja ma küsisin:

— Missugused teil on?

Sabaline vaatas nagu kahevahel olles või tunnistades minu pääle (nii nagu ei oleks minu juures kõik korras), ütles aga siis:

— Meie kaupluses on, nagu ise teate, kõiksugu sabad, mis terve Marsi pääl kantakse, kuidas neid ise tunnete (mu hambad lõgisesid), nagu: seisuse järele pikad, parajad ja lühikesed sabad, värvi järele vanameelsed, vabameelsed, parasvanameelsed ja parasvabameelsed sabad, raasike vanameelsed ja raasike vabameelsed sabad, isamaalised sabad, erapooletuse sabad, kahepaikse sabad, mida kord järele, kord põues kantakse. Ehk olete vast kirjanik? Nende tarvis on meil algupärased ja järelaimamise sabad jne. Missugusega võin teid teenida?

— Hädaabi saba! vastasin ma, et aga ühte nimetada. Higi jooksis otsa eest.

Aga kohe toodi üks saba nähtavale.

— Teie sabakandmise lubatäht?

— Pärgel võtku, kas ka siin lubatähte tarvis on?

— Mu — mu härra, — kes te olete, — mis te käite, — mis te otsite, — kas, — kus?

Hing kippus sabaseadjal kinni jääma.

— Ja kas siis teil ei olegi lubatähte?

— Ei.

— Siduge, mässige!…

Kes teab, mis oleks sündinud, aga õnneks võisin ma seletada, et maa päält tulen ja nende sabaloogikas täitsa kahjuta võõras olen. See aitas. Minu küsimuse pääle, mis siis nende kõikide mulle ette veeritud sabade tähendus on, kästi mind seda ülemarsiliselt konversatsiooni-leksikonist ehk teaduste raamatust järele vaadata.

— Kust raamatupoest ma leksikoni saan?

Marslane vahtis pärani silmil mu otsa.

— Leksikoni ühisus elab Viu-Vau uulitsas nr. 500.

— Sõnaraamat elab — teie tahtsite ütelda, sõnaraamatut saab osta — kogelesin ma hirmuga.

— Osta? Teie tahate inimesi osta?

— Vabandage, mina ütlesin sõnaraamatut osta või vaadata.

— Aga mu härra, kes meist pääst hull on, teie või mina? Teie sõidate sõnaraamatu ühisusse ja küsite, mis tarvis.

— Halastage, mina sõita raamatusse…

Siin lõi marslane enesele otsa ette ja saladuse sõlm nähti tal käes olevat.

— Teie, maakeralased, olete meist tuhat aastat taga, nagu näen. Tuhande aasta eest juba pandi Marsi pääl surnud sõnaraamat Kolikambri muuseumi luku taha ja elav teaduste ja tulevaste asjade nägija sõnaraamat ehk „Kõnekoda“ seati joonde. Üks mees on A, teine B, kolmas C jne., see tähendab, üks on need asjad kätte õppinud, mis a all, teine mis b all jne. ette tulevad, kuni terve sõnastik läbi. Need annavad igale küsijale suusõnalised ja suupärased kostused. See ülemarsiline sõnastik ei ole muud midagi kui meie ülemarsilise ajalehe kõnekoda ja ülemarsiline kõnekoda ei ole jälle muud midagi kui meie ülemarsilise ajalehe toimetus ise. Meie juures ei trüki enam keegi ajalehte, igamees astub toimetusse, kuhu Marsilt ja maakeralt, tähtedelt ja planeetidelt kõik telegrammid tulevad, ja kuuleb siin, mis süda soovib. Toimetus peab kõik teadma, tema on kõikteadja.

Mina kihutan voorimehega, kelle ilus soru saba pukilt alla ripub, ülemarsilisse kõnekotta.

Siin on kui elu mesipuus. Elavad kirjatähed jooksevad välguna üksteisest läbi kümnetele küsijatele kostuseid andma. Kõnekoja ja ajalehe juhataja istub keskel pukis, närib oma isamaaliku saba otsa ja hüüab „tähti“ ja „lehekülgi“ ette.

Üks vana emakene astub sisse.

— Minu kirju põrsa kõht on haige. Mis rohi on hää?

— Täht p, vaata põrsas, astu ette! hüüab juhataja.

Inimene, paberist kübarale trükitud: p, vaata põrsas! astub ette.

— Kundsel-pandsel palsam hää rohi põrsa kõhule. Kui ei aita, ära tappa!

Küsimine vastatud.

— Millal tuleb talv ja esimene lumi? küsib üks voorimees kõnekotta astudes. Täht t, sõna talv astub ette ja kostab: „Kahe nädala pärast.“

— Missugune on kõige parem linn? — Kes on kõige suurem kirjanik maailmas? — Palju juuksekarvu on igal inimesel pääs? — Kes tegi esimese pajupilli? — Kas tuleval suil rukkid kasvavad, mis päeval nad valmis saavad?… Nii ja teisiti sumisesid küsimused läbisegi ja kõik said ruttu õiged kostused.

Mina küsin, mis tähendab nende sabaregister üleüldse ja üksikud sabad iseäranis, ja saan järgmise seletuse:

Kaua, kaua aja eest laastas meie isamaad õnnetu kodusõda. Rahvas ärkas, küsimine tõusis, kas saba paremal või pahemal pool rõngas kanda. Ühed olid pahempoolse, teised parempoolse rõnga poolt. Suur teadusemeeste komisjon võttis asja uurimisele, töö vältas kakskümmend aastat, siis anti pika ärakaalumise järele otsus pahempoolse rõnga hääks. Ja sellega nõus olid iseäranis pikasabalised. Need elasid Pikksaba kindluses ja sundisid ka paras-ja lühike-sabalisi rõngast pahemal pool kandma ja kasvatasid oma sabasid ikka pikemaks. Paras-sabalised ei jõudnud isamaa alandamist enam kauemini kanda, sõja tuluke lõi põlema ja saja-aastase heitlemise järele löödi otsuse lahing: Pikksaba kindlus tehti maatasa, kodanikkude sabad raiuti parajaks ja rõngas painutati paremale poole. Muudku parassabalised ehitasid Pikksaba kindluse jälle üles ja kasvatasid oma sabad nüüd veel pikemaks, kui need enne nõndanimetatud pikksabadel olid olnud. Jälle tõusis uus sabasõda ja nüüd jäi pahempoolne rõngas võitjaks. Nii vaheldus sõjaõnn parem- ja pahempoolsete kahjuks-kasuks sinna-tänna, igaüks kiitis oma saba, riiul ei olnud lõppu, kuni viimati saba rõngas kandmine, olgu kus pool tahes, surmanuhtlusega ära keelati.

Praegused erakonnad:

Vaba- ja vanameelne erakond. Nende erakondade sünnitajaks oli see, et nad selle üle vaidlema läksid, kas heeringat pääst peab hakkama sööma või sabast. Mõlemad pooled on praegugi ühekangused, võit ettenägematu. Esimesed kannavad kollast, viimased rohelist saba.

Isamaa saba ehk erakond. Seesama, mis vabameelne sabagi, see on, nemad hoiavad heeringa pääst pääle algajate poole, on aga igapidi tulisemad ja jooksevad pääga — pääst ei ole siin palju lugu, kui saba aga hää on — kas või müürist läbi. Sabavärv tumepunane.

Algupärane saba. Väga uhke, praegusel ajal igasugu hilpudega ja helbetega ehitud, iga päev ise värvi. Selle erakonna tundemärk on, et ta kõiksugu rumalusi ja alpusi teeb, nõnda ütelda — algupärast rumalust ehk sellenimelist jutukirjandust, millel ka tõesti algust ega pära ei ole ja seega tõesti algupärane on.

Järeleaimamise saba, ilma mingi värvita. See on algupärase erakonna poolvend, sest need aimavad ikka järele, kui nad teiste kirjatöösid võtavad ja oma nime alla aimavad.

Ja“ janing“ erakond. Praegu väga perekad ja vaenulised erakonnad. Esimesed kannavad pikka rohelist, teised halli saba. Riidlevad selle üle, kas ja või ning õigem on kirjutada. Jaalased on ja, Ninglased ning poolt.

Erapooletumad. Ilma sabata, mida nad üksi põues kannavad. Neil on ükskõik, kas ja või ning kirjutatakse, mida nad ka mõlemaid tarvitavad. Ilma suurema tähtsuseta.

Kahepaiksed. Käivad vahest sabaga, vahest sabata; elavad kuival maal ja vees. Kord on nad vaba-, kord vanameelsete, kord Jaa-, kord Ninglaste poolt. Ilma mingisuguse tähtsuseta.

Nii elav sõnaraamat. Tänu! Mina valisin pikema jututa isamaa saba, mille tarvis kohe luba anti.

Päikese pääl, 32. skp. 18…

Võtku neid ja nende isamaalisi ja muid sabasid! Ära tahtsid mind austusega lämmatada, niipea kui jala nende sekka pistsin. Mina ei tea, mis hääd ma neile tegin, ega nad isegi, mis eest nad mind austasid, aga kätel mind kanti, nagu oleks mu saba magneedist. Muudku pea pööras tuul, kui nägid, et minust mingit sabapoliitika meest ei saanud. Meelepahaga sõitsin raudteega päikese pääle — Marsi päält läheb raudtee haru sinna — varjule. Ühtlasi tahtsin siit ka tähtsaid mõtteid kaasa võtta — tühjast ilmaruumist olla neid ikka leida, tõendavad laulikud.

Hotell Hommikumaa. 18…

Tagasi! Aga mõtted, mis sain, on kuldaväärt. Mina heidan algupärase sabaordu liikmeks, see on igapidi mu loomu kohasem. Maa pääl olin selles asjas ju päris kuulsus ise, mind tunti kui tuttavat algupäraldajat igal pool. Homme on Jaa- ja Ninglaste koosolek, seda lähen ma vaatama.

Esimeses tuhinas ei osanud ma marslastest täit lugu pidada, aga nemad on tõesti meist tuhat aastat ees. Iseäranis õitsemas on kirjandus ja kunstid. Nii näiteks ei ole keegi kirjanik Marsi pääl nii jõuetu ja kombevastane, et ta teise käest oma töö üle hakkab arvustust ootama. Astud üle koera, astu üle saba ka, ütleb Marsi kirjanik ja kirjutab ise oma töö üle kriitika. Millal meie maakera kirjanikud nii kaugele jõuaksid? Ainult pudel õlut, või kaks, või kolm, või terve korv maksab iga uus toode. Kuulsused on siin kõik, sest marslased oskavad kiita. Kui keegi kuidagi tuttav on, siis öeldakse: Meie kuulus see ja see, ja kui keegi juba terves kihelkonnas tuntud, siis öeldakse: Meie ilmakuulus see ja see. Vaadake, maapäälsed vennaksed, nii on asi algupärane, nii kaugele peaksime ka ükskord jõudma! Mind kiidavad nad püstijalu.

Hotell Hommikumaa. Päev hiljem.

Koosolek oli väga tähtis. Härra esimees astus kõnetooli. „Austatud pikad, keskmised ja parassabad! Nüüd ükskord saab meie asi võidule ja „ja“ kirjutamine kindlaks. Ninglased on laimajad, valetajad, kõlvatumad ega tea midagi. Meie teadusemeeste komisjon on nüüd „ja“ ja „ning“ üle uurimise töö lõpetanud ja näitab kolme väga tähtsa põhjusega, et „ja“ pool eluõigus on. Need põhjused, mis pimedalegi silma paistavad, on järgmised:

1) Ja on õigem kui ning; 2) ja on nimelt õigem kui ning ja 3) ja on nimelt ja igapidi õigem kui ning.“

— Õigus, esimees elagu! hüüdsin mina ja minu järele terve koosolek, ja võit oli meie.