Ivanhoe
Walter Scott, tõlkinud A. H. Tammsaare

Kolmekümnekolmas peatükk.

— — — Lill sõdurite,
Mis teeb me Titus Lartius?
Marcius: Ta koormatud on väga töödega,
Üht surma mõistes, teisi välja saates maalt;
Üks armu saab ja teist ta ähvardab.
Coriolanus.

Vangistatud abti näojooned ja olemus avaldasid imelikku haavatud uhkuse, rikutud ehete ning kehaliku hirmu segu.

„Mis see on, mu härrad,“ ütles ta häälel, milles sulasid kokku kõik need kolm seguainet. „Mis kord see teie seas valitseb? Olete teie türklased või kristlased, et te nõnda vaimulikuga talitate? Kas teie teate, mis on manus imponere in servos Domini[1]? Teie rüüstasite mu kohvrid, käristasite mu pitsidest kirikukuue puruks, mis oleks võinud kardinaligi ehtida! Mõni teine minu asemel oleks oma excommunicabo vos[2] tarvitanud, kuid mina olen sõbraliku meelega ja kui te mulle minu hobused tagasi annate, minu ametivennad vabaks lasete, minu kohvrid uuesti täidate ja ruttu sada krooni välja loete palvete pidamiseks kõrgel Jorvaulx’i kloostri altaril ning tõotuse annate kuni lähemate nelipühini mitte metslooma liha süüa, siis võib kõik nõnda jääda, et teie sellest hullust tembust enam midagi kuulda ei saa.“

„Püha isa,“ vastas röövlipealik, „kahetsen, et mõnede minu meeste ümberkäimine teie isalikku viha on pidanud äratama.“

„Ümberkäimine!“ kajas preestri suust vastu, keda pealiku pehme toon julgustas. „Niisugune ümberkäimine ei kõlba tõulisele koeralegi, veel vähem kristlasele, palju vähem preestrile, kõige vähem aga püha Jorvaulx’i koguduse priorile. Siin on mingisugune jumalakartmata ja joobnud minstrel Allan-a-Dale — nebulo quidam[3], — kes mind ähvardas kehaliku karistusega, ei, isegi surmaga, kui ma mitte neljasadat krooni lunastusraha ei maksa, lisaks kõigele saagile, mis ta juba minult röövinud — kuldketid ja kalliskivi-sõrmused, mille väärtus arvamata; pealegi veel kõik see, mis on nende karedate kätega murtud ja purustatud, nagu näiteks minu pulbrikarp ja hõbedased lokikäärid.“

„See on võimatu, et Allan-a-Dale teiesuguse auväärt isikuga nõnda oleks talitanud,“ vastas pealik.

„See on tõsi, nagu püha Nikodeemuse evangeelium,“ ütles prior; „tema vandus põhjamaa keele julmil sõnul, et tema poob mu metsas kõige pikema puu otsa üles.“

„Tegi ta tõepoolest seda? Noh, siis ma arvan, auväärt isa, et parem on tema tahtmist täita, sest Allan-a-Dale on mees, kes oma sõna peab.“

„Teie ainult naljatate minuga,“ ütles jahmatanud preester sunnitud naerul, „ja head nalja armastan ma kõigest südamest. Kuid, ha, ha, ha! peale seda, kus kogu öö juba naljatatud, oleks aeg hommikul tõsiselt asjast rääkida.“

„Mina olen tõsine nagu mõni pihti-isa,“ ütles pealik, „teie peate kena ümmarguse summa lunastusraha maksma, härra kloostriülem, või teie klooster peaks uued valimised korraldama, sest oma kohale ei lähe teie mitte enam tagasi.“

„Olete teie kristlased,“ küsis prior, „ja räägite vaimulikuga niisugust keelt?“

„Muidugi kristlased,“ vastas pealik, „ja pealegi on meil veel oma jumalamees. Munk, astu ette ja seleta sellele auväärt isale kõnesolevat pühakirja.“

Pooljoobnud munk oli omale ametikuue rohelise vammuse peale tõmmanud ja kraapis kõik oma endistest aegadest järele jäänud teadmiseraasukesed kokku. „Püha isa,“ ütles ta, „Deus faciat salvam benignitatem vestram. Olge tervitatud rohelises metsas.“

„Mis jumalakartmata kometimäng see on?“ küsis prior. „Sõber, kui sa tõesti kiriku kilda kuulud, siis oleks sinu õige kohus mulle ennemini teed näidata, kuidas ma nende meeste käest pääsen, kui et sa kummardades ja irvitades vigurdajana siin seisad.“

„Tõepoolest, auväärt isa,“ ütles munk, „mina tean ainult ühe viisi, kuidas sa siit pääsed. Täna on meil püha Andrease päev, meie võtame oma kümnist sisse.“

„Mitte ometi kirikult endalt, arvan ma, mu hea vend?“ ütles prior.

„Kirikult ja ilmalikkudelt,“ ütles munk; „nõnda siis, härra kloostriülem, facite vobis amicos de Mammone iniquitatis — sõbrustage ülekohtuse mammonaga, sest mingi muu sõprus ei suuda teie saatust muuta.“

„Kõigest südamest armastan lõbusat jahimeest,“ ütles prior pehmendatud toonil; „ärge olge ometi minuga liiga kare. Mina tunnen jahimehe ametit hästi ja oskan heledalt ning lustilikult sarve puhuda, nii et vanad tammed ümberringi vastu kajavad. Ärge ometi talitage minuga nii karmilt.“

„Anna talle sarv,“ ütles pealik, „katsume tema osavust, millega ta uhkustab.“

Prior Aymer puhus sarve ja pealik raputas pead.

„Härra prior,“ ütles ta, „sa puhud päris kenakesti, kuid see ei lunasta sind, sest me ei või ometi kedagi vabaks lasta sarvepuhumise eest, nagu see sünnib vapra rüütli kilbile kirjutatud muinasjutus. Pealegi märkasin ma, et sina oled üks neist, kes vana inglise sarvehäält püüavad ehtida uute prantsuse ilustustega. Prior, sinu sarvepuhumine suurendas su lunastusraha viiekümne krooni võrra, sest sa oled vanad mehised sarvelood rikkunud.“

„Hea küll, sõber,“ ütles prior tõredalt, „sind on sarvepuhumisega raske rahuldada. Palun siis vähemalt minu lunastussummaga leplikum olla. Lühidalt — kui ma juba kord saadanale tuld pean näitama — missuguse lunastussumma pean ma siis maksma, et ma ilma viiekümne meheta Watling-streetile julgesin astuda?“

„Kas poleks mitte hea,“ ütles üks vähem ülem pealikule, „et prior juudi lunastussumma määraks ja juut priori oma?“

„Sa oled pagana võrukael,“ ütles pealik, „kuid sinu plaan on hea. Juut, astu ette! Vaata seda püha isa Aymeri, rikka Jorvaulx’i kloosterkonna ülemat ja ütle meile, missuguse lunastusraha ta peaks maksma? Olen kindel, et sa tema kloostri sissetulekuid tunned.“

„O, kindlasti,“ ütles Isaak, „minul on püha isaga äriühendused, olen temalt nisu ja otri ostnud, maavilja ja palju lambavilla. See on rikas kloosterkond, tema head isad söövad hästi ja joovad magusat viina. Ah, kui minusugusel jätisel oleks niisugune kodu, kuhu ta läheks, ja niisugused sissetulekud aastas ja kuus, mina maksaksin palju hõbedat ja kulda, et end vangist lunastada.“

„Juudipeni!“ hüüdis prior, „keegi ei tea paremini kui sinu oma neetud isik, et meie jumalakoda on kantsli ehituse pärast võlgades…“

„Sama ka Gascogne’i veinide tõttu, millega viimati oma keldri täitsite,“ rääkis juut vahele, „kuid see on tühine asi.“

„Kuulake seda uskmata koera!“ ütles vaimulik, „tema patrab, nagu oleksime meie viinade pärast võlgadesse langenud, mida meil on õigus juua propter necessitatem, et ad frigus depellendum[4]. Ümberlõigatud võrukael teotab püha kirikut ja kristlased kuulavad, ilma et teda karistataks!“

„See kõik ei aita midagi,“ ütles pealik. „Isaak, nimeta summa, mis ta võiks maksta, ilma et ta naha ja karvad peaks ära andma.“

„Kuussada krooni,“ ütles Isaak, „võib hea prior väga hästi teie vaprusele maksta ja ei istu sellepärast veel põrmugi kõvemal toolil.“

„Kuussada krooni,“ ütles pealik tõsiselt. „Olen rahul, rääkisid hästi, Isaak — kuussada krooni. Niisugune on otsus, härra prior.“

„Otsus! Otsus!“ hüüdsid röövlid, „isegi Saalomon pole paremini otsustanud.“

„Sa kuulsid oma otsust, prior,“ ütles pealik.

„Te olete arust ära, mu isandad,“ vastas prior. „Kust peaksin ma selle summa võtma! Kui ma müüksin Jorvaulx’i altari armuleiva-karbi ja küünlajalad, isegi siis saaksin ma ainult poole sellest summast; ja pealegi peaksin ma seks otstarbeks isiklikult Jorvaulx’i minema: pandina võite minu kaks preestrit oma kätte jätta.“

„See oleks halb pant,“ ütles pealik. „Parem jätame sinu enda, prior, siia ja saadame nemad sinu lunastusraha järele. Vahepeal ei pea sul mitte karikas viina ja metslooma-praad puuduma ja kui sa jahipidamist armastad, siis näed sa niisugust jahti, nagu seda leidub ainult siin põhjamail.“

„Või kui see teile meeldib,“ ütles Isaak, kes röövlitega sõprust otsis, „lasen mina Yorkist need kuussada krooni tuua (sest mul on juhuslikult pisut raha käepärast), kui aga härra prior mulle sellekohase veksli välja annaks.“

„Seda ta teeb, nagu te soovite, Isaak,“ ütles pealik, „ja ühes prior Aymeri lunastussummaga lasete ka iseenda eest ära tuua.“

„Iseenda eest! Ah, te vaprad härrad,“ ütles juut, „mina olen vilets ja vaene mees; kerjuskepp on minu osa kogu eluaja, kui ma teile peaksin kas või viiskümmend kroonigi maksma.“

„Prior otsustab selle küsimuse,“ vastas pealik. „Mis teie ütlete, isa Aymer? Kas suudab juut hea lunastusraha maksta?“

„Kas tema suudab lunastusraha maksta?“ vastas prior. „Kas ei ole ta mitte Yorki Isaak, kes küllalt rikas, et kas või kümme Iisraeli suguharu Paabeli vangipõlvest lunastada? Mina ise olen teda vähe näinud, kuid minu keldriülemal ja varahoidjal on temaga küllalt tegemist olnud ja kuulujutt ütleb, tema majas Yorkis on nii palju kulda ja hõbedat, et see on otse häbi kristlikule maale. Iga elav kristlase süda peab imestama, et niisugused vereimejad rästikud tohivad riigi sisemust pureda ja isegi püha kirikut liigkasuvõtmise ja rõhumisega kurnata.“

„Püha isa,“ ütles juut, „taltsutage ja pehmendage oma viha. Mina palun teie kõrgeausust meeles pidada, et mina oma varandust kellelegi peale ei sunni. Aga kui vaimulik ja ilmalik, prints ja prior, rüütel ja preester tulevad ning koputavad Isaaki uksele, siis nad ei laena tema seekleid mitte nende ebaviisakate sõnadega. Siis on — sõber Isaak, kas sa ei tahaks meid selles asjas aidata, tähtaega peame kindlasti, nii tõesti kui Jumal elab! Ja — armas Isaak, kui sa kunagi oled inimesi aidanud, siis ole sõber ka selles hädas. Aga kui tuleb tähtaeg ja ma oma summat nõuan, mis kuulen ma siis? Ainult — neetud juut ja Egiptuse nuhtlused minu suguvõsa peale ning kõike muud, mida toores harimata rahvas vaeste võõraste kohta ütleb!“

„Prior,“ ütles pealik, „olgugi ta juut, aga temal on õigus. Sellepärast nimeta tema lunastusraha, nagu tema nimetas sinu oma, ilma igasuguste karedate sõnadeta.“

„Ainult mõni latro famosus[5] — seletuse annan teine kord kohasemal ajal ja tingimusil,“ ütles prior, „võib kristliku prelaadi ja ristimata juudi ühe pulga peale panna. Kuid kuna sa tahad, et ma selle kelmi kohta mingisuguse hinna pean määrama, siis ütlen ma avalikult, et te iseendale ülekohut teeksite, kui te ainukese pennigi alla tuhande krooni võtaksite.“

„Otsus! Otsus!“ ütles pealik.

„Otsus! Otsus!“ hüüdsid kaaslased. „Kristlane oli kristlikum ja käis meiega suurmeelsemalt ümber kui juut.“

„Minu isade Jumal aidaku mind!“ hüüdis juut. „Tahate teie õnnetu olevuse sootuks hävitada? Täna jäin ma oma lapsest ilma, tahate siis minult ka minu elamisvõimaluse võtta?“

„Sul on vähem muret, kui oled lapseta,“ ütles Aymer.

„Ah, mu isand,“ ütles Isaak, „teie seadus takistab teid teadmast, kui väga meie lapsed meil südame külge on kasvanud. — O Rebekka, mu armastatud Raheli tütar, oleks iga leht selle puu otsas tsehiin ja iga tsehiin minu oma, kogu selle varanduse annaksin ma, et teada saada, kas sa veel elad ja kas oled pääsnud natsareenlaste köidikuist.“

„Eks olnud su tütrel mustad juuksed!“ küsis üks röövel, „ja eks kannud ta hõbedaga koetud siidloori?“

„Seda küll, seda küll!“ ütles vanamees samuti ärevusest värisedes, nagu alguses hirmust. „Jakobi õnnistus olgu sinu peal, kui sa võiksid mulle öelda, et ta terve on.“

„Seda ta oli,“ ütles vabamees. „Uhke tempelrüütel viis ta endaga kaasa, kui ta eile õhtul meie ridadest läbi murdis. Ma tõmbasin oma vibu laskmiseks vinna, kuid kartes, et nool võiks neidu tabada, jätsin ta saatmata.“

„O!“ vastas juut, „kui ometi oleks Jumala tahtmine olnud, et sa oleksid lasknud, nii et tal nool rinnast läbi oleks läinud! Parem oleks talle tema isade haud kui liiderliku ja metsiku tempelrüütli säng. Ichabod! Ichabod! Sinu hiilgus on minu majast kadunud!“

„Sõbrad,“ ütles pealik ringi vaadates, „see vanamees on ainult juut, aga tema mure liigutab mind. Ole otsekohene meiega, Isaak, kas sul enam midagi üle ei jää, kui sa meile tuhat krooni lunastuseks maksad?“

Isaak, kelle need sõnad uuesti maapealse varanduse juurde tagasi kutsusid, mida ta olude sunnil nõnda armastama harjunud, et see tundmus isegi tema isalikkude tundmustega suutis võidelda, kahvatas ja kogeles, kuid ei võinud siiski tunnistamata jätta, et tal ometi peale selle veel pisut üle jääb.

„Hea küll, olgu sellega kuis on,“ ütles pealik, „meie ei taha sinuga liiga piinlikud olla. Ilma varanduseta võid sa oma last härra Brian de Bois-Guilberti küüsist sama vähe päästa kui peata noolega kuninga põtra maha lasta. Meie lepime siis sama lunastusrahaga nagu maksab prior Aymergi, või ennemini jätame sellestki veel ühe saja maha, mis jääb minu isiklikuks kaotuseks, mitte aga selle auväärt ühiskonna kanda; nõnda pääseksime ka patust, et me juudi kaupmeest sama kõrgelt hindame kui kristlikku prelaati, ning sinul jääb siis viissada krooni üle oma tütre lunastamiseks. Tempelrüütlid armastavad seeklite läiget samuti nagu mustade silmade säragi. Rutta oma kroone tempelrüütli kõrva ääres kõlistama, enne kui halba võiks sündida. Nagu meie luurajad sõna toovad, leiad sa tema ta ordu lähemast pretseptooriumist. Rääkisin ma hästi, minu lõbusad kaasvennad?“

Vabamehed avaldasid oma harilikku rahulolekut juhi otsuse suhtes ja Isaak, kes oma tütre kohta sõnumeid sai ning teda lootis välja lunastada, kaotas poole oma hirmust ning heitis suurmeelse röövlipealiku jalge ette maha ja püüdis tema rohelise vammuse palistust suudelda, puutudes oma halli habemega mehe saapaid. Pealik tõmbus tagasi ja vabastas enda juudi kätest nagu põlgusega.

„Mitte nõnda, mees, tõuse üles! Mina olen inglane ja ei armasta niisugust hommikumaalist kummardamist. Põlvita Jumala, mitte minusuguse viletsa patuse ees.“

„Jah, juut,“ ütles prior Aymer, „kummarda Jumalat tema maapealses asemikus ja kes teab, ehk võid sa tõsise kahetsusega ja nõutavate andidega püha Roberti altaril armu saavutada iseendale ja oma tütrele Rebekkale! Mul on tüdrukust kahju, sest tema on meeldiva ja armsa näoga — nägin teda Ashby turniiril. Ka maksan ma Brian de Bois-Guilberti ees palju, sellepärast mõtle, kuis sa võiksid minu head sõna tema ees oma kasuks tarvitada.“

„Oh häda, häda!“ hüüdis juut, „mind piiravad igast küljest röövlid — olen antud assüürlastele ja egiptlastele saagiks.“

„Ja mis muud võikski sinu neetud soo saatus olla,“ vastas prior, „sest mis ütleb pühakiri: verbum Domini projecerunt, et sapientia est nulla in eis — nad on Issanda sõnast loobunud ja neis puudub tarkus; propterea dabo mulieres eorum exteris — mina tahan nende naised anda võõraste kätte, see tähendab — tempelrüütli võimusesse, nagu praegu; et thesauros eorum haeredibus alienis — ja nende varanduse teistele, nagu praegusel korral neile ausaile gentlemanidele.“

Isaak ohkas sügavasti ja hakkas oma käsi murdma, langedes uuesti meeleheitesse ja kurvastusse. Kuid pealik viis ta kõrvale.

„Mõtle hästi järele, Isaak,“ ütles Locksley, „mis sa praegusel korral pead tegema; minu nõu sinule oleks, et sa selle vaimuliku oma sõbraks teeksid. Tema on auahne ja varahimuline, Isaak, ta vajab raha oma toreduse rahuldamiseks. Sina võid tema poolehoiu kergesti võita, sest ära ometi mõtle, et ma sinu vaesuse ettekäändeid usun. Isaak, mina tunnen sinu raudkasti üsna lähedalt, milles sa oma rahakotid hoiad. Mis! Arvad sa, et mina seda suurt kivi õunapuu all ei tea, kust läheb tee sinu võlvitud kambrisse Yorki rohtaias?“ Juut muutus surnukahvatuks. „Kuid ära karda minult midagi,“ jätkas vabamees, „sest meie oleme vanad tuttavad. Kas sa seda haiget vanameest ei mäleta, kelle sinu ilus tütar Rebekka Yorkis vangikojast lunastas ja ta seni oma juures hoidis, kui ta terveks sai, alles siis saatsid ta minema ja andsid pisut rahagi kaasa? Sa oled liigkasuvõtja, aga kunagi pole su raha kõrgemat protsenti kannud, kui kandis see vilets hõbemark, sest täna päästis ta sinul viissada krooni.“

„Ja sina olid see, keda meie nimetasime Diccon Vibuvinnaja?“ küsis Isaak, „sinu hääl tundus mulle juba ennist tuttav.“

„Mina olen Vibuvinnaja,“ ütles pealik, „ja Locksley ning minul on kõigi nende keskel hea nimi.“

„Kuid sina eksid, minu hea Vibuvinnaja, selle eelnimetatud võlvkambri suhtes. Aidaku mind taevas, kui seal sees midagi muud leidub kui aga kaubad, mida ma hea meelega sinuga jagaksin: sada jardi Linkoln-rohelist riiet meeste vammusteks, sada keppi Hispaania jugapuud vibudeks ja sama palju siidist vibunööre, tugevad, ümmarikud, kõvad — need saadan ma sinule, aus Diccon, kui sa lubad selle võlvkambri üle vaikida, mu hea Diccon.“

„Vaikin kui metshiir,“ ütles röövel, „aga usu, sinu tütre pärast olen ma mures ja ei või teda mitte aidata. Tempelrüütlite piigid oleksid meie tarvis avalikus lahingus liiga tugevad ja nad pillaksid meid kui tolmu laiali. Oleksin ma ometi viimisel teadnud, et see on Rebekka, siis ehk oleks võinud midagi teha, nüüd aga pead kavaluse abiks võtma. Tule, pean ma sinu heaks prioriga läbirääkimisse astuma?“

„Jumala nimel, Diccon, kui sa võid, aita mind, et ma oma südamelapse võiksin tagasi saada.“

„Ära sa aga oma kohatu kitsidusega vahele sega,“ ütles röövel, „siis tahan ma temaga sinu heaks rääkida.“

Nüüd pöördus ta juudi juurest minema, kuid see sammus varjuna tema kannul.

„Prior Aymer,“ ütles pealik, „tule minuga eraldi siia puu alla. Räägitakse, et sina armastad viina ja naiste armastust rohkem, kui sinu ordule kõlvuline, härra preester, kuid sellega pole minul asja. Olen ka kuulnud, et sa armastad häid koeri ja väledaid hobuseid ja nõnda võib sündida, et sina kui kallite asjade armastaja ka kullapunga armastad. Aga ma pole kunagi kuulnud, et sina armastaksid rõhumist või julmust. Noh, siin on Isaak, kes oleks valmis sulle lõbude ja ajaviite muretsemiseks sada marka hõbedat andma, kui sa oma vahetalitusega võiksid oma liitlase tempelrüütli sinnamaale viia, et ta juudile tema tütre tagasi annaks.“

„Tervelt ja ausalt, nagu ta minult võetud,“ ütles juut, „muidu on kaup katki.“

„Tasa, Isaak,“ ütles röövel, „muidu jätan ma sinu asja ajamise. Mis ütled sa minu ettepaneku kohta, prior Aymer?“

„Asi on pisut segane,“ ütles prior, „sest kui ma ühest küljest head teen, siis teen teisest küljest seda head juudile ning see käib minu südametunnistuse vastu. Kui aga iisraeli-mees midagi kiriku heaks tahaks teha, ohverdades pisut meie magamissaali ehitamiseks, siis võtaksin ma selle asja oma südamele koormaks ja katsuksin talle tütre vabastamises abiks olla.“

„Paarkümmend marka magamissaali heaks,“ ütles röövel. „Ole vait, Isaak, ütlen ma! — või paar hõbedast küünlajalga altarile, sellega oleksime nõus.“

„Ei, mu hea Diccon Vibuvinnaja,“ ütles Isaak, kes püüdis vahele segada.

„Hea juut — hea loom — hea ussike!“ ütles vabamees, kes kannatuse kaotas, „kui sa oma räpast kitsidust ei jäta oma tütre elu ja au vastu kaalule panemast, siis, taeva nimel, võtan ma sinult kolme päeva jooksul kogu su varanduse viimase pennini!“

Isaak langes hirmu pärast kössi ja vaikis.

„Ja mis saan ma kõige selle tagatiseks?“ küsis prior.

„Kui Isaak teie vahetalitusel oma soovi täide saadab,“ ütles röövel, „siis vannun ma püha Huberti nimel, mina vastutan selle eest, et ta määratud raha heas hõbedas maksab, või muidu õiendan ma arved temaga nõnda, et tal kergem oleks maksta olnud kas või kakskümmend korda rohkem.“

„Hea küll siis, juut,“ ütles Aymer, „kuna ma selles asjas vahele pean astuma, siis luba oma kirjutustahvlit tarvitada. Siiski pea: ennemini oleksin ma valmis kakskümmendneli tundi paastuma kui sinu sulge pihku võtma — aga kust leian ma teise?“

„Kui teie püha südametunnistus võiks juudi kirjutustahvlit tarvitada, siis sulgedega leiaksime juba nõu,“ ütles vabamees; ja oma vibu vinna tõmmates saatis ta noole ülelendava metshane pihta, kes oma suguvõsa pika rea juhina Holdernessi suure ja kauge soo poole tõttas. Läbilastuna langes lind maha.

„Prior,“ ütles vabamees, „siin on sulgi küllalt, et kõiki Jorvaulx’i munki lähema saja aasta peale varustada, kui nad mitte kroonikaid ei mõtle kirjutama hakata.“

Prior istus maha ja kirjutas kerge vaevaga Brian de Bois-Guilbertile epistli valmis ja kui ta selle hoolega kinni oli pitseerinud, andis ta tema juudile, öeldes: „See on sulle kindlaks saatjaks Templestowe pretseptooriumisse ja ma arvan, et ta sul aitab ka tütre vabastada, kui sa temaga ühendad head pakkumised, sest ole kindel, tubli rüütel Bois-Guilbert kuulub niisugusesse vendkonda, kes mitte midagi muidu ei tee.“

„Hea küll, prior,“ ütles pealik, „mina ei taha sind enam kauemaks kinni pidada, kui aga ainult niipalju, et sa võiksid maksutähe kuuesaja krooni peale valmis kirjutada juudile, kelle ma oma kassameistriks vastu võtan; peaksin mina aga kuulma, et sina selle summa tasumises temale raskusi valmistad, siis, püha neitsi Maria nimel, põletan ma su kloostri sinu pea pealt maha, kuigi ma ise sellepärast kümme aastat varemini võllas ripun.“

Palju halvema meelega kui Bois-Guilberti kirja kirjutas prior nüüd Yorki Isaakile tähe, et ta temalt viissada krooni oma lunastusraha tasumiseks võtab ja et ta selle summa lubab talle ustavalt tasuda.

„Ja nüüd,“ ütles prior Aymer, „palun ma oma hobueeslid ja hobused tagasi ning oma kaasvennad vabaks lasta, sama ka välja anda minu kalliskivid, kalliskivi-sõrmused ja ilusad riided, sest ma olen kui tõsine vang kunagi oma lunastusraha tasunud.“

„Mis teie kaasvendadesse puutub, härra prior,“ ütles Locksley, „siis saavad nad kohe vabaks, sest ülekohus oleks neid kauemini kinni pidada; tagasi antakse ka teie hobused ja hobueeslid ühes niipalju rahaga, kui teile Yorki jõudmiseks vaja, sest ülekohus oleks teid ilma reisi-abinõudeta jätta. Mis aga puutub sõrmustesse, kalliskivesse, kettidesse ja kõigesse muusse, siis peate teadma, et meil on õrn südametunnistus ja see ei ole nõus teiesugusele auväärt mehele, kes peaks maise elu edevustele surnud olema, kiusatuseks jätma sõrmuseid, kette ja muud kribukrabu, mille kandmine patustab teie püha ordu määruste vastu.“

„Mõtelge ometi, mis te teete, mu isandad,“ ütles prior, „enne kui oma käe pistate kiriku varanduse külge. Need asjad kuuluvad inter res sacras[6] ja mõni teab, missugused karistused see endaga kaasa toob, kui ilmalikud käed neid puutuvad.“

„Selle eest tahan mina hoolitseda, auväärt prior,“ ütles Copmanhursti pagulane, „sest mina ise isiklikult tahan neid kanda.“

„Sõber või vend,“ ütles prior oma kahtluste kõrvaldajale, „kui sa tõepoolest vaimuliku ordu sekka kuulud, siis mõtle selle peale, kuis sa oma ülemuse ees niisugusest teost osavõtmist tahad vabandada.“

„Sõber prior,“ vastas pagulane, „teie teate ju, et mina kuulun väikesesse piiskopkonda, kus olen ise oma piiskopp ja sellepärast panen ma Yorki piiskoppi sama vähe tähele kui Jorvaulx’i ja kõigi teistegi kloostrite omi.“

„Sina oled äärmiselt korravastane,“ ütles prior, „oled üks neist kõlvatuist, kes ilma nõutava õiguseta vaimulikud märgid omandavad ja pühi kombeid rüvetavad ning abiotsijate hinged hädaohtu saadavad; lapides pro pane condonantes iis — andes leiva asemel neile kivi, nagu pühakirjas öeldakse.“

„Ei,“ ütles munk, „kui minu pealuu oleks võinud ladina keelest lõhkeda, siis oleks ta seda juba ammugi teinud. Mina arvan, et sinusuguseid preestreid nende kalliskivest ja muust kribukrabust vabastada, on Jumala meelepärane egiptlaste röövimine.“

„Sa oled mõni metspreester,“ ütles prior tulises vihas, „excommunicabo vos.“

„Sina ise oled veel rohkem varga ja ususalgaja sarnane,“ ütles munk samuti pahaselt. „Mina ei taha oma pihtilaste ees kuidagi teotust kanda, nagu sinul häbi pole mulle seda kaela kallata, kuigi olen sinu auväärt vend. Ossa ejus perfringam — tahan teie kondid murda, nagu ütleb pühakiri.“

„Halloo!“ hüüdis pealik, „kas auväärt vennad juba niisuguste sõnadeni jõudnud? Pea rahu, munk! Prior, ärge ärritage enam munka, ehk olgu siis, et te olete Jumalaga oma arved õiendanud. Pagulane, lase auväärt isa rahus minna, nagu mees, kes oma lunastusraha tasunud.“

Vabamehed lahutasid vihased preestrid, kes ikka veel häält tõstsid teineteise sõimamiseks halvas ladina keeles, mida prior soravamalt, pagulane aga suurema ägedusega rääkis. Viimaks tuli prioril meelde, et pole sugugi tema au kohane röövlite kaplani taolise metspreestriga sõnu vahetada, ning oma kaaslastega ühinedes ratsutas ta palju vähemas toreduses, aga palju suuremas apostlikus ümbruses vähemalt maiste asjade poolest — minema, kui ta oli seda ilmutanud vangistamisel.

Jäi järele veel juudilt tagatisi nõuda niihästi priori kui ka iseenda lunastusraha maksmiseks. Sellepärast andis ta oma pitseriga kinnitatud kirja ühele oma suguvennale esitamiseks Yorkis, et see tuhat krooni kirjatoojale maksaks ja teatud kaubad, mis kirjas tähendatud, välja annaks.

„Minu vend Sheva,“ ütles ta sügavalt ohates, „hoiab mu kaubamaja võtmeid.“

„Ja ka võlvkambri omi,“ sosistas Locksley.

„Ei, ei, Jumal hoidku selle eest!“ ütles Isaak. „Neetud olgu see silmapilk, kus keegi selle saladuse teada sai.“

„Minu pärast ole mureta,“ ütles röövlipealik, „kui sinu kiri meile määratud summa muretseb. Kuid mis nüüd, Isaak? Oled sa tummaks ja kurdiks jäänud? On tuhande krooni maksmine juba tütre sul meelest peletanud?“

Juut kargas üles. „Ei, Diccon, ei, silmapilk lähen ma teele. Ela hästi, sina, keda ma heaks ei taha, kuid keda ma ka halvaks ei tohi ega soovi nimetada.“

Aga enne kui Isaak läks, andis talle pealik veel järgmise nõu kaasa: „Ole oma pakkumistes helde, Isaak, ja ära hoia oma raha tütre päästmisel. Usu mind, et raha, mis sa nõnda kokku hoiad, sulle pärast rohkem valu sünnitab, kui sulatatult kurku valatuna.“

Isaak oli sügaval ohkel nõus ja asus kahe tugeva röövli saatel teele, kes pidid temale metsas juhiks ja ka kaitseks olema.

Must rüütel, kes suure huviga sündmusi oli jälginud, jättis nüüd omakorda röövlitega jumalaga ja ei võinud muidu, kui pidi oma imestust avaldama, et inimeste seas, kes pidid olema väljaspool igasugust seadust, niipalju seadusepärast korraldust leidub.

„Ka halval puul kasvab mõnikord head vilja, härra rüütel,“ ütles vabamees, „ning kurjad ajad ei sünnita alati mitte ainult kurja. Nende seas, kes siia seaduseta seisukorda tõugatud, on kahtlemata paljud, kes oma vabadust teatud tagasihoidlikkusega tarvitavad, kuna teised otseteed kahetsevad, et nad üldse on sunnitud niisugust ametit pidama.“

„Ja ühe niisugusega,“ ütles rüütel, „ajan ma praegu vististi juttu?“

„Härra rüütel,“ ütles pealik, „meil on igaühel oma saladus. Teie võite minust ja mina teist arvata, mis iiales tahame, ilma et ometi kumbki tõde tabaksime. Aga nagu mina ei palu sisselaskmist teie saladusse, sama ärge pange ka pahaks, kui mina oma saladuse iseendale jätan.“

„Palun andeks, tubli röövel,“ ütles rüütel, „teie etteheide on õiglane. Kuid võib-olla satume millalgi uuesti kokku, kus kummalgi pole vaja enam saladuslik olla. Seni aga lahkume sõpradena, eks?“

„Selle peale minu käsi,“ ütles Locksley, „mida nimetan ustava inglase käeks, kuigi ta praegu on röövli oma.“

„Ja siin on minu oma vastu,“ ütles rüütel; „pean endale auks, et teie käsi minu oma surub, sest kui see, kel piiramata võimalus kurja teha, ometi head teeb, siis peab teda kiitma mitte ainult tehtud hea, vaid ka tegemata jäetud kurja pärast. Ela hästi, vapper röövel!“

Nõnda lahkusid need seltsimehed ja krampluku kandja kargas oma tugeva sõjahobu selga ning kihutas läbi metsa minema.


  1. Käte pistmine Issanda sulaste külge.
  2. Panen kirikuvande alla.
  3. Keegi kelm.
  4. Tarviduse pärast ja külma peletamiseks.
  5. Kurikuulus röövel.
  6. Kiriku asjade hulka.