Ivanhoe/XXVIII
| Ivanhoe Walter Scott, tõlkinud A. H. Tammsaare |
XXIX→
|
Kahekümnekaheksas peatükk.
See rändav rahvas, teistest eraldet, |
Meie jutustus peab varemate sündmuste juurde pisut tagasi pöörduma, et lugejale järgnevat arusaadavaks teha. Tema isegi võis kergesti aimata, et kui Ivanhoe maha langes ja kogu ilmast näis olevat unustatud, siis see Rebekka oli, kes oma isa peale mõjus, nii et ta noore, vapra sõduri turniiriplatsilt laskis üles tõsta ja Ashby aleviku majja viia, kus asusid tol korral juudid ise.
Teistel tingimustel poleks mingisuguseid raskusi olnud Isaakit selle sammu astumisele kallutada, sest tema oli meelelaadi poolest hea ja tänulik, kuid ka temal olid oma tagakiusatud rahva eelarvamised ja kartlikud kõhklemised, mis pidi enne võitma.
„Püha Aabram!“ hüüdis ta, „tema on hea noormees ja minu süda jookseb verd, kui ma näen tema verd läbi kalli tikitud vammuse ja väärtusliku rinnavarju nirisevat, kuid teda meie majja kanda! — tüdruk, oled sa hästi järele mõelnud? Tema on ju kristlane ning meie seaduse järele ei tohi meie võõraste ja paganatega mitte läbi käia, ehk olgu siis, et see on meie ärile kasulik.“
„Ära räägi nõnda, kallis isa,“ vastas Rebekka, „muidugi ei pea nendega läbi käima lõbutsedes ja pidutsedes, kuid viletsuses ja haavatult muutuvad paganad juudi vennaks.“
„Tahaksin teada, mis arvaks rabi Jakob Ben Tudela selle kohta,“ vastas Isaak; „ometi ei peaks see hea noormees oma veres surema. Las Sett ja Ruuben kannavad ta Ashbysse.“
„Ei, las nad panevad ta minu kanderaamile,“ ütles Rebekka, „mina istun hobuse selga.“
„Nõnda oleksid sa nende Iismaeli ja Eedomi koerte vahtida,“ sosistas Isaak pelglikul pilgul rüütlite ja kannupoiste suruva hulga poole vaadates. Kuid Rebekka oli juba oma halastavat kavatsust teostamas ja ei kuulnud enam, mis isa ütles, kuni see tütre mantli käisest kinni haaras ja uuesti hirmunult hüüdis: „Aaroni habeme nimel! Aga mis siis, kui see noormees sureb! — kui ta sureb meie hoiu all, kas meid siis tema veres süüdi ei arvata ja rahva poolt tükkideks ei kista?“
„Tema ei sure, isa,“ ütles Rebekka ja vabastas ettevaatlikult enda isa käest, „tema ei sure mitte, kui meie teda maha ei jäta, aga kui me seda teeme, siis oleme küll tema veres vastutavad Jumala ja inimeste ees.“
„Ei,“ ütles Isaak tütre kätt vabaks lastes, „mind kurvastab nii väga tema veretilke nähes, nagu oleksid nad kuldtükid, mis tulevad minu enda rahapungast. Ja ma tean väga hästi, et Bütsantsi rabi Manasse tütre Mirjami õpetused (kelle hing on paradiisis) on su osavaks teinud ravitsemiskunstis ja et sa tunned rohtude jõudu ning eliksiiride võimu. Sellepärast tee nagu su süda sind käsib, sest sina oled hea tüdruk, oled õnnistus, kroon, rõõmulaul minus endas ja mu majas ning mu isade rahva seas.“
Kuid Isaaki kartus polnud halvasti põhjendatud ja tema tütre suurmeelne ning tänulik heatahtlus heitis ta enda Ashby teel Brian de Bois-Guilberti õnnistamata pilkude vahtida. Tempelrüütel käis kaks korda edasi-tagasi neist teel mööda ja silmitses aineti ilusat juuditüdrukut, ja meie tunneme juba neid tagajärgi, mis tema imetlus Rebekka ilu suhtes tekitas, niipea kui juhus selle neiu mehe metsiku himuruse võimusesse heitis.
Rebekka ei kaotanud silmapilkugi aega, et haavatud lasta oma ajutisse asukohta viia, ja vaatas ning katsus ise haavad järele ning sidus nad kinni. Romaanide ja romantiliste ballaadide lugeja peaks mäletama, kui sagedasti naisterahvaid pimedal keskajal pühendati haavaarstimise saladustesse ja kui sagedasti vapper rüütel oma haavad nende ravitseda usaldas, kes oli tema südant veel sügavamalt haavanud.
Iseäranis aga olid juudid, mehed kui ka naised, arstiteaduse kõigi harudega tuttavad ja niihästi kuningad kui ka vägevad parunid usaldasid end sagedasti haavatult või muidu haigelt selle põlatud rahva mõne üksiku targa liikme hooleks. Juudi arstide agarat tarvitamist ei vähendanud isegi see, et kristlaste seas üldine arvamine valitses, nagu tunneksid Juudi rabid lähemalt mingit salateadust, eriti aga kabbalistlikku kunsti, mis oma nime ja alguse saanud vanade Iisraeli tarkade uurimisest. Rabid ei püüdnud oma tutvust üliloomulikkude võimudega mitte salata, sest see ei võinud viha nende vastu kuidagi kasvatada (polnud ju midagi, mis olekski võinud teda veel suuremaks teha), küll aga ennemini vihaga ühendatud põlgust pehmendada. Juudi mustkunstnikku võidi samuti vihata nagu juudi liigkasuvõtjatki, kuid teda põlati vähem. Arvesse võttes nende teostatud imelisi ravitsusi, peab arvama, et juutidel olid mingisugused sala-abinõud ja teadmised arstimises, mida nad oma eraldatud seisukorra tõttu kristlaste eest suure hoolega varjasid.
Ilusat Rebekkat kasvatati hoolega kõiges tema rahvale omases teaduses, mille tema andekas ja võimeline mõistus vastu võttis, korraldas ja laiendas, nii et tema teadmised ulatusid üle tema eluaastate, soo ja isegi üle selle ajajärgu, milles tema elas. Oma teadmised arstiteaduses ja ravitsemiskunstis omandas ta kelleltki vanalt juudinaiselt, nende kuulsama arsti tütrelt, kes Rebekkat kui oma last armastas ja arvamisel oli, et ta oma armualusele saladused on usaldanud, mida ta ise oma targalt isalt saanud samus aastais ja oludes. Mirjami oma saatus oli — tolleaegse pimeda rahva fanatismi ohvriks langeda, kuid tema saladused elasid tema andekas kasvandikus edasi.
Nõnda teadmistega ja iluga varustatult austati ja imetleti Rebekkat tema oma rahva seas üldiselt, sest teda peeti üheks neist pühadest naistest, kellest räägivad vanad kirjad. Rebekka isagi, kelle armastusega ühines tahes või tahtmata ka imetlus tema kunsti kohta, andis tüdrukule palju suurema vabaduse, kui see oli harilikult tema rahva naissoole lubatud, ja laskis end, nagu me alles hiljuti nägime, tema arvamistest juhtida, andes neile omadega võrreldes eesõiguse.
Kui Ivanhoe Isaaki korterisse jõudis, oli ta hulga vere kaotuse tõttu alles minestuses. Rebekka vaatas tema haava järele ja pani sinna peale oma kunsti määratud arstirohte, teatades isale, et kui palavik verekaotuse tagajärjel tulemata jääks ja kui Mirjami tervispalsam oma mõju avaldaks, siis poleks nende külalise elu pärast midagi karta ja tema võiks ilma hädaohuta ühes nendega järgmisel päeval Yorki reisida. Isaak kahvatas pisut neid sõnu kuuldes. Tema oleks hea meelega pisut Ashbys peatunud või oleks haavatud kristlase meelsamini siia majja ravitseda jätnud, kus nad praegu asusid, lubades majaomanikule juudile kõik kulud tasuda. Selle vastu esitas aga Rebekka mõned väited, millest meie ainult kaht nimetame kui eriti mõjuvaid Isaaki suhtes. Üks põhjus oli see, et Rebekka kuidagi ei tahtnud oma kalli palsami pudelit teise arsti kätte usaldada, kuigi see arst kuulus tema oma rahva sekka, sest ta kartis varjatud saladuse avaldumist. Teiseks põhjuseks oli, et haavatud rüütel Wilfred von Ivanhoe oli Richard Lõvisüda lähedane armualune ja et sel korral, kui see kuningas tagasi tuleks, vajaks Isaak vägevat eestkostjat tema juures, oli ta ju prints Johannile tema kuriteoliseks ettevõtteks suured summad raha muretsenud.
„Sul on õigus, Rebekka,“ ütles Isaak tema kaaluvaile väiteile järele andes, „oleks patt taeva vastu Mirjami saladusi avaldada, sest andeid, millega taevas meid õnnistanud, olgu need kuldtükid või hõbeseeklid või ka targa arsti saladused, ei pea arutult teiste kätte pillama: kellele nad usaldatud, see peab katsuma neid ka hoida. Ja mis temasse puutub, keda Inglismaa natsareenlased Lõvisüdameks nimetavad, siis oleks mul küll parem mõne tugeva Idumea lõvi käppade alla sattuda kui tema kätte, kui ta minu läbikäimisest oma vennaga kuulda saab. Sellepärast tahan ma sinu nõu kuulda ja see noormees peab ühes meiega Yorki reisima ja meie maja peab temale koduks olema, kuni ta terveks saab. Ning kui see Lõvisüda kodumaale tagasi peaks tulema, nagu nüüd kuulujutt tõuseb, siis saab see Wilfred von Ivanhoe tema ees sinu isa kaitsevalliks kuninga viha suurel leegitsusel. Ja kui ta mitte ei peaks tagasi tulema, siis maksab Wilfred meile meie kulud tagasi, niipea kui tema terveks saades oma mõõga ja piigiga uue varanduse muretseb, nagu tegi ta seda eile ja ka täna, sest see noormees on hea noormees ja peab määratud tähtajast kinni ning maksab, mis ta laenanud, ja aitab Iisraeli lapsi, isegi minu isa maja lapsi, kui teda ähvardavad vägevad Beliali pojad.“
Õhtu oli peaaegu juba kätte jõudnud, kui Ivanhoe meelemärkusele tuli. Tema ärkas rahutust uinakust ühes segaste tundmustega, mis harilikult ikka meelemärkusele tulemist saadavad. Ta oli võimetu neid sündmusi mäletama, mis käisid tema languse eel turniiriplatsil, sama ka ühendust leidma kõige vahel, mis eilsest saadik juhtunud. Haava ja valu tundmus, millega ühines suur nõrkus ja jõuetus, seganes antud ja saadud hoopide, üksteise peale tormavate hobuste ja võitjate ning võidetute mälestusega: kajasid hüüded ja sõjariistade kõlin ja kogu see segane müra, mille sünnitab võitlusmöll. Jõupingutusega läks tal korda oma aseme eest riiet osalt kõrvaldada, kuigi see sündis valutundega haavas.
Oma imestuseks leidis ta enda toredasti sisseseatud korterist, kuid toolide asemel nägi ta puhkamiseks padjad ja muidu nii palju hommikumaalist ehet, et ta kahtlema hakkas, kas ta mitte magamise ajal Palestiinasse pole tagasi viidud. See mulje kasvas veel rohkem, kui kõrvaldatud eesriide tagusele uksele ühes tumenäolise teendriga ilmus naiskuju, kelle kallid riided maitse poolest enam hommikumaale kui Euroopasse kuulusid.
Kui haavatud rüütel selle ilusa ilmutusega tahtis rääkima hakata, käskis see teda vaikida, pannes märguandmiseks oma saledad sõrmed punastele huultele, kuna teender haigele lähenes ja tema külje paljastas, et armas juuditüdruk oma rahulduseks haavasideme määratud paigalt ja haava enda heas korras võiks leida. Oma ülesannet täitis ta nii meeldiva ja auväärilise lihtsuse ning tagasihoidlikkusega, et isegi rohkem haritud ajajärkudel ükski naine oma tundmusi poleks võinud haavatuina tunda. Kadus mõte, et nii noor ja ilus isik, kes haigevoodil talitab või haava seob, teisest soost pärit on, ja jäi järele ainult teadvus, et siin on tegemist halastava olevusega, kes püüab piina vaigistada ja surmavat hoopi kõrvaldada. Rebekka rääkis oma vähesed ja lühikesed sõnad vana teendriga heebrea keeli ja see, kes sagedasti temal sarnastel kordadel abiks olnud, kuulas vaikides sõna.
Tundmata keele kõla, olgu ta ei tea kui kare mõne teise hääldamisel, omandas ilusa Rebekka huulilt tulles romantilise ja võluva ilme, mida kujutlusvõim oletab mõne heategeva haldja nõidlausumistes; kuigi kõrv neid ei mõista, ometi valdavad nad südant hääle maheduse ja vaatava pilgu headusega, mis neid saadab. Ilma küsimusteta laskis Ivanhoe sündida, mis nad tema ravitsemiseks tarvilikuks pidasid, aga kui toimetused lõpule jõudsid ja tema kena ravitseja tahtis tagasi tõmbuda, siis ei suutnud ta end enam pidada. „Kena tüdruk,“ hakkas ta araabia keeli, millega ta oma reisidel tuttavaks oli saanud ja mida ta turbaniga ja kaftaniga riietatud naist kõige ennemini arvas mõistvat, „ma palun teid, kena tüdruk, nii lahke olla…“
Kuid siin takistas teda tema kena ravitseja; naeratus, mida ta tagasi ei suutnud suruda, ilmus näole, mille harilikuks ilmeks oli vaikne ja mõtlik melanhoolia. „Mina olen Inglismaalt pärit, härra rüütel, ja räägin inglise keelt, kuigi ma oma riiete ja suguvõsa poolest kuulun teise õhustikku.“
„Suursugune neiu,“ hakkas rüütel von Ivanhoe uuesti ja jällegi katkestas Rebekka tema ütluse.
„Ärge nimetage mind, härra rüütel, suursuguseks. On parem, et teie kohe teaksite: teie ümmardaja on vaene juuditüdruk, selle Yorki Isaaki tütar, kellega teie hiljuti nii hästi ja vastutulelikult ümber käisite. Sellepärast on küllalt kõlvuline, et tema ise ja tema kodakondsed teile seda annaksid, mida teie praegune seisukord vajab.“
Teadmata, kas ilus Rowena üsna rahul oleks olnud, kui ta oleks teadnud, missuguste tundmustega noor rüütel tänini tema ilusat nägu, kena kuju ja säravaid silmi oli vaadelnud, silmi, mille sära varjas ja pehmendas pikkade siidripsmete sade ja mida mõni minstrel oleks võrrelnud koidutähega, kui ta oma kiired süstab läbi jasmiinipõõsa. Aga Ivanhoe oli liiga truu katoliiklane, kui et ta juuditüdruku vastu veel samu tundmusi oleks hellitanud. Seda oli Rebekka ette näinud ja sellepärast ta oligi tõtanud oma isa ja tema suguvõsa nimetama, sest Isaaki ilus tütar polnud mitte ilma naiseliku nõrkuseta: ta pidi sisemiselt ohkama, kui esialgne aupaklik imetlus, mis segatud õrnusega, Ivanhoe pilgus vaheldus teatud külmuse, rahulikkuse ja tagasihoidlikkusega, ilma mingisuguse sügavama tundmuseta, kui seda lubab tänulik viisakus heateo eest, mis tuleb ootamata alamast soost isiku poolt. Mitte et Ivanhoe esialgne teguviis muud oleks väljendanud, kui aga harilikku noormehe lugupidamist ilu vastu, aga ometi oli vaesele Rebekkale haavav, et ainus sõna nagu nõiavõimul ta alamasse klassi surus, kellele seda austust ei võidud osaks lasta saada, mille väärt ta oli looduslikkude omaduste tõttu.
Aga Rebekka vaikne ja õiglane loomus ei teinud Ivanhoele sellepärast etteheiteid, et ta jagas oma ajajärgu ja usu eelarvamisi. Sellest hoolimata, et juudineiu tundis, kuidas tema haige oma ravitsejas nüüd äratõugatud rahvatõu liiget nägi, kellega ainult tungiva tarviduse piires võib läbi käia, ei jätnud ta ometi teda endise hoolega ravitsemast ja tema rahu eest muretsemast. Ta teatas haigele, et nemad peavad Yorki reisima ning et isa on otsustanud teda, haiget, sinna kaasa viia, kus ta teda tervekssaamiseni oma majas hoiab. Ivanhoe püüdis sellele plaanile vastu panna, põhjendades seda tahtmisega, oma heategijaile mitte enam kauemaks tüliks jääda.
„Kas ei leidu siin Ashbys,“ ütles ta, „või tema läheduses mõni Saksi franklin või mõni rikas talupoeg, kes oma peale võtaks haavatud suguvennale seni peavarju anda, kuni ta sedavõrt paraneks, et ta oma sõjariistu võiks kanda? Kas siin ei leidu mõnd Saksi kloostrit, mis tema vastu võtaks? Või kas ei võidaks teda Burtoni viia, kus ta püha Witholdi kloostriülema Waltheoffi poolt lahket vastuvõtmist leiaks, kes on tema sugulane.“
„Muidugi,“ tähendas Rebekka nukral naeratusel, „oleks iga kõige viletsam peavari teile kohasem kui põlatud juudi eluase, kuid, härra rüütel, kui te oma arstist ei taha lahkuda, siis ei või teie oma korterit muuta. Meie rahvas oskab haavu arstida, nagu te teate, kuigi ta end ei tunne kutsutud olevat neid lüüa, ja eriti meie perekonnas on tarvitada vastavad saladused, mis ulatuvad tagasi Saalomoni päevini ja mille heategevat mõju olete juba tunnud. Ükski natsareenlane — palun vabandust, härra rüütel — ükski kristlik arst nelja Briti mere vahel ei suuda teid enne kuud aega küllalt tugevaks teha oma raudriide kandmiseks.“
„Ja kui ruttu suudad sina seda?“ küsis Ivanhoe kärsitult.
„Kaheksa päevaga, kui te olete rahulik ja täidate minu juhatusi,“ vastas Rebekka.
„Püha neitsi Maria nimel,“ ütles Wilfred, „kui see mitte patt pole tema nime siin suhu võtta, ühelgi rüütlil pole praegusel silmapilgul aega voodis lamada ja kui sina oma lubamise täidad, tüdruk, siis annan sulle oma kiivri täie kroone, ükskõik kuidas ma nad omandan.“
„Mina täidan oma lubamise,“ ütles Rebekka, „ja sina võid tänasest arvates kaheksandal päeval oma sõjariistu kanda, kui sa mulle lubatud hõbeda asemel midagi muud tahaksid lubada.“
„Kui see on minu võimuses ja midagi niisugust, mida kristlik rüütel sinu rahva võsule võib teha,“ vastas Ivanhoe, „siis tahan ma hea meelega ja tänulikult sinu nõudmist täita.“
„Noh,“ ütles Rebekka, „siis tahaksin sind ainult paluda, et sa siitmaalt usuksid: juut võib kristlasele head teha, ilma et ta muud tasu nõuaks, kui aga suure isa õnnistust, kes on loonud juudid kui ka paganad.“
„Selles kahelda oleks patt, tüdruk,“ ütles Ivanhoe, „ja ilma pikema järelepärimiseta usaldan enda sinu hooleks, lootes, et ma kaheksa päeva pärast oma sõjariistu võin kanda. Ja nüüd, minu lahke arst, lubage teilt uudiseid küsida väliste sündmuste kohta. Mis on suursuguse Saksi Cedricuga ja tema kodakondsetega? — mis on armsa leedi — —“ Ta peatus, nagu oleks tal vastumeelt Rowena nime juudi majas mainida — „temaga, keda nimetati turniiri kuningannaks?“
„Ja keda valisite teie, härra rüütel, seda au kandma, kuna teie valikut sama imetleti nagu teie vaprustki,“ vastas Rebekka.
Kaotatud veri ei takistanud Ivanhoed mitte punastamast, sest ta tundis, et ta oma sügava huvi Rowena suhtes ettevaatamatult oli paljastanud, kuigi ta oli seda varjata katsunud.
„Vähem tahtsin ma temast, rohkem prints Johannist rääkida,“ ütles ta, „ka tahaksin ma midagi oma truust kannupoisist kuulda ja sellest, miks ta minu juures ei ole?“
„Lubage, et ma kui arst oma võimu tarvitan,“ vastas Rebekka, „ja teid palun vaikida ning erutavaist mõtteist loobuda, kuna mina teile jutustan, mis te teada soovite. Prints Johann lõpetas turniiri ja tõttas ühes oma partei aadli, rüütlite ja vaimulikkudega Yorki poole teele, kuna ta enne seda maa rikaste käest ausate kui ka autute abinõudega võimalikult palju raha kokku kraapis. Öeldakse, tema tahtvat venna krooni omandada.“
„Mitte ilma hoopide jagamata venna kaitseks ei pea see sündima,“ ütles Ivanhoe end asemel üles ajades, „kui Inglismaal veel ükski truu alam järele on jäänud. Mina tahan Richardi krooni pärast tema vapramate vaenlastega võidelda — ikka üksi kahe vastu.“
„Aga et te seda suudaksite,“ ütles Rebekka käega tema õlga puutudes, „selleks peate minu juhatusi silmas pidama ja rahulikuks jääma.“
„Õige, tüdruk,“ ütles Ivanhoe, „nii rahulikuks, nagu need rahutud ajad seda lubavad. Ja Cedric ning tema kodakondsed?“
„Tema majaülem käis ennist suure rutuga siin,“ ütles Rebekka, „oma isanda lambavillade eest saadava raha järel, ja temalt kuulsin ma, et Cedric ja Athelstane von Coningsburgh suure meelepahaga prints Johanni pidult lahkunud ja nüüd valmis on koduteele asuma.“
„Kas ka mõni leedi ühes nendega pidul käis?“ küsis Wilfred,
„Leedi Rowena,“ ütles Rebekka, kes küsimuse täpsemalt vastas, kui ta küsiti, „ei läinud mitte printsi pidule ja nagu majaülem meile rääkis, on ta praegu teel kodu poole ühes oma hooldaja Cedricuga. Ja mis teie ustavasse kannupoissi Gurthi puutub…“
„Ha!“ hüüdis rüütel, „tead sa siis tema nime? Ah jaa, sa pead seda teadma,“ lisas ta kohe juurde, „hästi pead sa seda teadma, sest sinu käest ja, nagu ma nüüd kindlasti usun, sinu enda suurmeelsuse ajel sai ta alles eile sada tsehiini.“
„Ärge rääkige sellest,“ ütles Rebekka kõrvuni punastudes; „ma näen, kui kergesti keel selle välja lobiseb, mida süda tahaks varjata.“
„Aga see kuld,“ ütles Ivanhoe tõsiselt, „selle pean ma oma au nõudel sinu isale tagasi maksma.“
„Kaheksa päeva pärast tehke nagu soovite,“ ütles Rebekka, „kuid praegu ärge mõelge millegi peale, mis teie paranemist võiks takistada.“
„Olgu nõnda, sõbralik tüdruk,“ ütles Ivanhoe, „oleksin väga tänamata, kui ma sinu käskudele tahaksin vastu panna. Kuid paar sõna Gurthi saatuse kohta ning ma lõpetan oma küsimise.“
„Kurvastusega pean teile teatama, härra rüütel,“ vastas juuditüdruk, „et tema on Cedricu käsul valve all.“
Ja nähes, et see teade Wilfredi kurvastab, lisas ta kohe juurde: „Aga majaülem Oswald ütles, et kui midagi muud ei sünni, mis Cedricu tema peale vihaseks ajaks, siis ta temale varssi andeks annab, sest ta on ju truu ori ja seisis heas lugupidamises, kuna ta aga praeguse eksisammu ainult armastusest Cedricu poja vastu astus. Pealegi ütles ta, et tema ja ta kaaslased, eriti aga naljahammas Wamba, valmis on Gurthi põgenema aitama, kui vahest Cedricu viha tema vastu ei peaks lahkuma.“
„Annaks Jumal, et nad oma kavatsuse teostaksid!“ ütles Ivanhoe. „Aga näib nõnda, nagu peaksin ma igaühele õnnetust tooma, kes minu vastu lahkust üles näitab. Minu kuninga vastu, kes mu silmanähtavale aupaigale tõstnud, astub tema vend, püüdes tema krooni; sinu soo ilusam liige sattus minu tähelepanu tõttu kurbusse ja muresse, ja nüüd võib mu isa meelepahas selle vaese pärispõlvelise maha lüüa, sest et ta mind on armastanud ja minule truu olnud. Sa näed, tüdruk, missugust õnnetusetoojat viletsat sa katsud aidata, ole siis mõistlik ja lase mind minna, enne kui minu jälgi verikoerana ajav õnnetus ka sind ei taba.“
„Ei,“ ütles Rebekka, „sinu nõrkus ja su kurbus, härra rüütel, ajavad sind taeva tahtmist võõriti mõistma. Sina pääsid oma kodumaale tagasi silmapilgul, mil ta tugevat kätt ja ustavat südant kõige rohkem vajas, ja sina taltsutasid iseenda ja oma kuninga vaenlaste uhkust, kui see oli tõusnud kõrgemale tipule; ning mis sinu õnnetusse puutub, siis näed sa ometi, et Jumal on sulle lasknud avitaja ja arsti tõusta isegi maa kõige põlatuma rahva ridadest. Sellepärast ole mureta ja usu — sina oled mingiks suureks otstarbeks määratud oma rahva heaks. Ela hästi! ja kui sa rohtu oled võtnud, mis ma sulle Ruubeniga saadan, siis katsu jällegi puhata, et sa suudaksid järgmise päeva reisiraskustele vastu panna.“
Ivanhoe tundis räägitud sõnust rahustust ja täitis Rebekka juhatused. Ruubeni toodud jook oli uimastava omadusega ja tõi haigele rahuliku une. Hommikul leidis tema kena ravitseja ta palavikutunnustest vabana ning kohasena reisiraskusi kandma.
Ta pandi hobu-kanderaami, millega ta turniirilt siia toodi, ja võeti tarvitusele kõik ettevaatus-abinõud, et tema reisimist kergendada. Ühes asjas ei suutnud isegi Rebekka palve haavatud rüütlile tarvilikku mõnusust ja hoolt saavutada. Isaak, kes Juvenali kümnenda satiiri rikka reisijana alati röövleid kartis, teades, et ta ühesuguselt himustatud saak on normanni ülimusele kui ka saksi röövlitele, reisis alati suure kiirusega, lühikeste puhkustega ja veel lühemate söögiaegadega, nii et ta Cedricust ja Athelstanest ette jõudis, kes mõni tund enne teda teele läinud, kuid kes oma vältava pidutsemisega püha Witholdi kloostris aega viitsid. Ometi oli Mirjami palsamil või Ivanhoe keha tugevusel nii suur vastupanu-jõud, et temas need halbused ilmsiks ei tulnud, mida õrn ravitseja oli kartnud.
Teisest küljest saavutas juudi tõttamine mitte ainult kiire edasijõudmise, vaid ta sünnitas ka tema ja saatjaiks palgatud inimeste vahel vaidlust ning tüli. Need olid saksilased ja mitte vabad oma rahvuslikust omadusest, elumõnususe armastusest, mida normannid laiskuseks ja ahnuseks tembeldasid. Vastuoksa Shylocki seisukorrale astusid nad rikka juudi teenistusse lootusega head toitu eest leida ja olid väga pahased, kui nad endid nägid selles petetuna kiire reisimise tagajärjel. Ka ütlesid nad Isaakile, et nende hobused nii kiire sõidu tõttu kannatavad. Lõpuks tõusis Isaaki ja tema saatjate vahel kuri tüli viina ja õlle hulga pärast, mis igas söögis pidi antama. Ja see sündis nõnda, et kui hädaohu kartus lähenes ja kui näis see täide minevat, mis Isaakile ikka hirmu peale ajanud, just siis jäeti ta tema palgatud meeste poolt maha, kelle kaitse peale ta lootnud.
Selles kurvas seisukorras leiti juut tema tütre ja haavatud sõbraga Cedricu poolt ja varssi peale seda langes ta de Bracy ja tema kaaslaste meelevalda. Alguses pöördi kanderaamile vähe tähelepanu, võib-olla oleks ta isegi maha jäetud, kui mitte uudishimu de Bracyd poleks ajanud sinna pilku heitma, lootes sealt ehk oma ettevõtte pea-eesmärki leida, sest Rowena polnud ju oma loori näolt kõrvaldanud. Suur oli de Bracy imestus, kui ta kanderaamilt haavatud mehe leidis, kes, arvamisel olles, et ta saksi röövlite kätte langenud, vastupuiklemata enda Wilfred von Ivanhoeks nimetas, sest ta arvas, et see nimi võiks olla temale endale ja ka tema kaaslastele röövlite ees soovituseks.
Rüütliau mõiste, mis kergemeelsusest ja metsikusest hoolimata de Bracyd kunagi täiesti maha ei jätnud, takistas teda kaitseta rüütlit teotamast ning teda Front-de-Boeufile teatamast, kes ehk teatud tingimusil palju poleks kõhelnud Ivanhoe laenumõisa nõudmises võistlejat surma saates. Kuid de Bracy suurmeelsus ei küüninud sinnamaale, et leedi Rowena eesõigustatud austajat vabastada, kelleks teda turniiri sündmuste ja isamajast sundusliku lahkumise tõttu üldiselt tunnustati. Tema suutis ainult teatud kesktee valida, käskides kaht oma kannupoissi kanderaami juurde jääda ja mitte kedagi sellele ligi lasta. Küsimise korral pidid nad oma isanda juhatusel vastama, et leedi Rowena tühja kanderaami tarvitatakse kokkupõrkes haavata saanud seltsimehe edasitoimetamiseks. Torquilstone lossi jõudes, kus tempelrüütel ja lossihärra igaüks oma eesmärgi poole püüdsid, esimene juudi varandust ja teine tema tütart kätte saama, viisid de Bracy kannupoisid Ivanhoe haavatud seltsimehe nime all kuhugi kõrvalisse ruumi. Sellekohane seletus anti ka Front-de-Boeufile, kui ta neilt küsis, miks nad kutse peale müürile pole ilmunud.
„Haavatud seltsimees!“ vastas ta tulises vihas ja imestuses. „Pole ime, et matsid ja vabamehed söandavad rüütlilossi piirama hakata ja et seakarjused ning narrid meile väljakutseid saadavad, kui sõdurid haigeravitsejaiks hakkavad ja vabarühma mehed surivoodil valvavad, kuna teised valmis on lossi peale tormi jooksma. Müürile, te logelejad võrukaelad!“ hüüdis ta, nii et tema mürisev hääl võlvide all vastu kajas, „müürile, või ma tümitan teie luud-kondid lömaks!“
Mehed vastasid kangekaelselt, et nemad läheksid hea meelega müürile, kui Front-de-Boeuf vastutuse nende isanda ees oma peale võtaks, sest see käskinud neid surija juures valvata.
„Surija, te võrukaelad!“ ütles parun. „Me oleme varssi kõik surijad, kui me küllalt vapralt endid ei kaitse. Mina muretsen teie viletsale seltsimehele uue valvaja. Hei, Urfried, peletis, saksi nõiamoor, kas sa ei kuule? Valva selle lamaja juures, kui siin tingimata keegi peab valvama, kuna need võrukaelad oma sõjariistu tarvitavad. — Siin, seltsimehed, on kaks vibupüssi ja nooled, ruttu väliskindlusse ning vaadake, et te iga noolega mõne saksilase peaaju läbistate.“
Oma suurema osa kaaslaste sarnaselt olid mehed rõõmsad tegevusse astuma, sest nad põlgasid tegevusetust, ja nõnda nad tõttasid kästud hädaohu-paigale, kuna Ivanhoe juures valvamine Urfriedi ehk Ulrica hooleks jäi, kelle süda põles kannatatud teotuste mälestuses ning kättemaksu lootuses, mispärast ta oma kohused haige vastu kohe Rebekka hooleks usaldas.