Ivanhoe/XXVI
←XXV
|
Ivanhoe Walter Scott, tõlkinud A. H. Tammsaare |
Kahekümnekuues peatükk.
Ka perum hobu tihti külm |
Kui naljahammas pagulase mantlis ja peakattes, sõlmeline nöör vööl, Front-de-Boeufi lossi väraval seisis, küsis valvur tema nime ja soovi.
„Pax vobiscum,“ vastas naljahammas, „mina olen vaene püha Franciskuse ordu munk, kes tuleb siin lossis olevate vangide juurde oma kohuseid täitma.“
„Sina oled julge, munk,“ ütles valvur, „et sa söandad siia tulla, kus peale meie joodiku pihti-isa ükski sinu sulgedega kukk viimaste kahekümne aasta jooksul pole laulnud.“
„Siiski palun sind minu soovi lossi isandale teatada,“ vastas valemunk. „Usu mind, tema võtab mu hästi vastu ja kukk laulab nõnda, et seda kuuleb terve loss.“
„Suur tänu,“ ütles valvur, „aga kui minuga sellepärast halba sünnib, et ma sinu ülesande tõttu oma paigalt lahkun, siis tahan ma katsuda, kas hall mungakuub halli hane noole vastu küllalt kõva on.“
Selle ähvardusega lahkus ta tornist ja viis lossi saali haruldase teate, et püha munk seisvat värava taga ning paluvat sisselaskmist. Mitte vähese imestusega ei kuulanud ta isanda käsku, et munk viibimata vastu võetaks, ja kuna valvur enne mehi väravale appi kutsus igasugustele ootamata juhustele vastuastumiseks, täitis ta kõhklemata saadud käsu. Julge enesevalitsemine, mis Wambat oli lasknud oma hädaohtlikule ülesandele asuda, jätkus vaevalt tema aitamiseks Reginald Front-de-Boeufi taolise kohutava ja kardetava mehe ees, ja oma „Pax vobiscum’i“, mille peale ta kõige enam lootis, lausus ta nüüd palju suurema hirmu ja viivitusega kui tänini. Kuid Front-de-Boeuf oli harjunud kõiki enese ees värisemas nägema ja sellepärast ei annud ka valevaimuliku kartus talle mingit põhjust kahtlemiseks.
„Kes ja kust sa oled, preester?“ küsis ta.
„Pax vobiscum,“ kordas naljahammas. „Mina olen püha Franciskuse vaene sulane, kes siit metsast läbi minnes varaste kätte langes või nagu ütleb pühakiri: quidam viator incidit in latrones, ja needsinatsed vargad sundisid mu siia lossi tulema, et kahele teie auväärt õigluse läbi surmamõistetule oma vaimulikku abi pakkuda.“
„Üsna õige,“ vastas Front-de-Boeuf, „ja kas võid sa mulle, püha isa, nende röövlite arvu nimetada?“
„Vapper härra,“ vastas naljahammas, „nomen illis legio — nende nimi on leegion.“
„Ütle mulle selgeis arvudes, kui palju neid on, preester, muidu ei kaitse teid teie kuub ega vöö.“
„Ah!“ ütles valemunk, „cor meum eructavit, see tähendab — ma pidin hirmu pärast surema! Aga mina arvan, et neid on — kui vabamehed ja kõik lihtmehed kaasa arvata — vähemalt viissada meest.“
„Mis!“ hüüdis tempelrüütel, kes sel silmapilgul saali astus. „Surub neid vapsikuid nii tihedalt seal? Aeg on seda kurja pesa hävitada!“ Ja kuna ta Front-de-Boeufi kõrvale võttis, küsis ta: „Tunned sa seda preestrit?“
„Tema on keegi võõras ja kaugest kloostrist, mina ei tunne teda,“ vastas Front-de-Boeuf.
„Siis ära usalda temale mingit suusõnalist ülesannet,“ ütles tempelrüütel. „Lase teda kirjalik käsk de Bracy vabarühmale viia, et ta silmapilk oma isandale appi tõttaks. Vahepeal aga, et see paljaspea midagi ei aimaks, luba teda vabalt minna neid Saksi sigu tapamaja tarvis ette valmistama.“
„Olgu nõnda,“ ütles Front-de-Boeuf ja andis teendrile käsu Wambat Cedricu ja Athelstane vangiruumi juhatada.
Cedricu kärsitus oli vangipõlve tõttu ennemini suurenenud kui vähenenud. Ta käis ühest saali otsast teise ja seda niisugusel näol, nagu oleks ta valmis vaenlasele vastu astuma või piiratud kindluse kallale tormi jooksma, ajuti endamisi rääkides, ajuti Athelstane poole pöördudes, kes stoilises rahus asjade arenemist ootas ja vahe peal suures rahus küllaldast lõunasööki seedis, ilma et oleks suuremat huvi oma vangipõlve kestuse kohta tunnud, arvates, et see, nagu kõik maised hädad, ometi kord ühel ilusal päeval lõpule jõuab.
„Pax vobiscum,“ ütles naljahammas ruumi sisse astudes. „Püha Dunstani, püha Dennise, püha Duthoci ja kõigi teiste pühimuste õnnistus varjaku ja ümbritsegu teid.“
„Astu aga lähemale,“ vastas Cedric vagale mungale, „mis otstarbel tuled sa siia?“
„Teid surma vastu valmistama,“ vastas naljahammas.
„See on võimatu!“ vastas Cedric võpatades. „Olgu nad ei tea kui häbemata ja jumalakartmata, ometi ei söanda nad niisugust avalikku ja põhjendamata kuritööd teha.“
„Ah!“ hüüdis naljahammas, „neid inimliku tundmusega millestki tagasi hoida, tähendab sama palju kui lõhkujat hobust siidniidiga pidada. Sellepärast mõelge siis, suursugune Cedric ja ka teie, vapper Athelstane, missugused maised üleastumised teie südant koormavad, sest veel täna peate vastust andma kõrgema kohtu ees.“
„Kas kuuled, Athelstane?“ ütles Cedric, „meie peame oma südamed avama sellele viimasele sammule, sest parem on ju meestena surra kui orjadena elada.“
„Mina olen valmis,“ vastas Athelstane, „nende kurjuselt ka kõige halvemat vastu võtma ja surma lähen ma samasuguse rahuga, nagu oma lõunasöögilegi.“
„Siis laske meid oma püha kohust täita, isa,“ ütles Cedric.
„Oodake pisut, hea onu,“ ütles naljahammas oma harilikul toonil, „vaata paremini ette, enne kui pimedusse hüppad.“
„Tõepoolest,“ ütles Cedric, „seda häält peaksin ma tundma.“
“See on teie truu orja ja narri oma,“ vastas Wamba oma peakatet kõrvaldades. „Oleksite teie õigel ajal narri nõuannet kuulnud, siis poleks te üldse siia sattunud. Kuulake narri nõu vähemalt nüüdki ja siis ei jää teie kauaks siia.“
“Mis sa sellega mõtled, võrukael?“ küsis Cedric.
„Nimelt seda,“ vastas Wamba, „et võtke minu kuub ja vöö, milles peitub kogu mu preesterlikkus, ja minge rahulikult lossist välja, kuna te minule oma mantli ja vöö jätate, et võiksin teie asemel selle pika hüppe teha.“
„Sind oma asemele jätta!“ hüüdis Cedric pakkumise üle imestades. „Nad pooksid ju su üles, mu vaene võrukael.“
„Las nad teevad, mis nad tohivad,“ ütles Wamba. „Mina arvan — ilma teie sünni alandamiseta, — et Witless’i poeg võib sama hästi ketil rippuda, nagu rippus kett minu esi-isa, kogukonna vanema rinnal.“
„Hea küll, Wamba,“ vastas Cedric, „ainult ühel tingimusel võtan sinu pakkumise vastu, see oleks: kui sa valmis oleksid oma riideid minu asemel lord Athelstanega vahetama.“
„Seda mitte, püha Dunstani nimel,“ ütles Wamba; „selles oleks vähe mõtet. Ilusasti on põhjendatud, et Witless’i poeg päästab Herewardi poja, kuid vähe oleks tarkust surra selle heaks, kelle isad temale võõrad.“
„Kelm!“ hüüdis Cedric. „Athelstane isad olid Inglismaa valitsejad.“
„Nad võisid olla mis tahes,“ vastas Wamba, „aga minu kael seisab liiga kõvasti mu õlgadel, kui et ma ta nende pärast laseksin kinni pitsitada. Nõnda siis, mu hea isand, kas võtate mu pakkumise vastu või lasete mu sama vabalt siit vangikojast lahkuda nagu tulingi.“
„Las kuivab vana puu,“ ütles Cedric, „et tore lootus metsa peale alale jääks. Päästa suursugune Athelstane, Wamba! See on igaühe kohus, kelle soontes voolab saksi veri. Sina ja mina heidame oma rõhujate vihamöllule alla, tema aga läheb vabalt ja tervelt, et meie suguvendi üles kihutada meie eest kättemaksmiseks.“
„Mitte nõnda, isa Cedric,“ ütles Athelstane tema käest kinni haarates, — sest kui ta viimaks mõtlema või teotsema sai, olid tema teod ja tundmused alati tema kõrge soo väärilised. „Mitte nõnda,“ kordas ta. „Mina olen ennemini valmis nädalaks siia jääma viletsa vangitoidu ja kruusi vee peale, kui et ma põgenemisplaani kasutaksin, mille valmistanud orja armastus oma isanda vastu.“
„Teid nimetatakse targuks meesteks, härrad,“ ütles naljahammas, „ja mina olen ainult hullumeelne narr, kuid ometi, onu Cedric ja onupoeg Athelstane, lahendab narr teie vahelise tüli ja päästab teid edaspidistest viisakustest. Mina olen kui John-a-Ducki hobukronu, kes kedagi peale oma isanda endale selga ei lase istuda. Mina tulin oma isandat päästma ja kui tema nõus ei ole — otsas! — ma võin ainult koju tagasi minna. Armuteenistus ei või ometi mängupallina peost pihku käia. Mina ei taha kellegi heaks peale oma sündinud isanda võllas kõlkuda.“
„Mine siis, suursugune Cedric,“ ütles Athelstane, „ära jäta seda võimalust tarvitamata. Sinu ligiolek väljas suudab ehk sõpru julgustada meie päästmiseks, sinu siiajääk võib aga meid kõiki hävitada.“
„Ja kas on mingisugust lootust välise abi peale?“ küsis Cedric narrile otsa vaadates.
„Lootust muidugi,“ vastas Wamba. „Lubage endale öelda, et kui teie minu kuue selga tõmbate, siis olete kindral valmis. Viissada meest on seal väljas ja mina olin üks peajuhtidest. Narrimüts oli mul kiivriks ja malakas juhatuskepiks. Hea küll, eks me näe, kas nad hästi tegid narri mõistlikuga vahetades. Tõepoolest, ma arvan, nad kaotavad seda vapruses, mis nad tarkuses võidavad. Ela siis hästi, isand, ja ole armuline Gurthile ning tema koerale Fangsile ning lase minu kukehari Rotherwoodi saalis rippuda mälestuseks, et ma oma elu jätnud oma isanda eest, nagu truu — narr.“
Viimased sõnad rääkis ta kahemõttelisel toonil — pool naljatades, pool tõsiselt. Pisarad seisid Cedricul silmis.
„Sinu mälestus hoitakse alal,“ ütles ta, „kuni maapinnal austatakse truudust ja armastust. Kuid abinõude leidmises, et päästa Rowenat, sind, Athelstane, ja ka sind, mu vaene Wamba, ei pea sa minust mitte parem olema.“
Riiete vahetus oli juba lõpetatud, kui Cedricut äkki kahtlus tabas.
„Mina ei oska mingit muud keelt,“ ütles ta, „kui aga oma emakeelt ja ainult mõne sõna silmakirjalikult viisakat normannide keelt. Kuidas saan ma siis auväärt vaimulikuna vennana esineda?“
„Nõidus peitub kahes sõnas,“ vastas Wamba. „Pax vobiscum vastab kõik küsimused. Lähete teie või tulete, sööte või joote, õnnistate või neate — Pax vobiscum aitab teid igalt poolt läbi. See on mungale sama tarvilik kui nõiamoorile luuavars või nõiale tema kepp. Räägi seda ainult madalal ja tõsisel toonil — Pax vobiscum — ja ta on võitmatu! Vahid ja valvurid, rüütlid ja kannupoisid, jalamehed ja ratsanikud — kõiki valdab ta ühesuguse võluvusega. Mina arvan, et kui nad homme mu üles puua võiksid, milles ma väga kahtlen, siis tahaksin ma Pax vobiscum’i mõju isegi selle otsuse täitjate juures proovida.“
„On see nõnda,“ ütles tema isand, „siis oleksid mu vaimulikud kohused mul peagi selged — Pax vobiscum! Ma arvan, seda märgusõna ei unusta ma mitte. Suursugune Athelstane, ela hästi! Ja ela ka sina hästi, mu vaene poiss, kelle hea süda peab nõrka pead täiendama. Mina päästan teid või ma tulen ja suren ühes teiega. Saksi kuningate verd ei pea mitte valatama, seni kui minu oma alles mu soontes peksab, sama ei pea ühtegi juuksekarva selle hea võrukaela peas kõverdatama, kes oma elu isanda eest mängule pani, kui Cedricu hukkuminegi seda võib takistada. Elage hästi!“
„Elage hästi, suursugune Cedric,“ ütles Athelstane, “ja pidage meeles, et mungal kohane on kehakinnitust vastu võtta, kui talle seda pakutakse.“
„Ela hästi, onu,“ lisas Wamba juurde, „ja ärge unustage oma Pax vobiscum’i.“
Niisuguste manitsustega läks Cedric oma teekonnale ja mitte kaua ei kestnud, kui tal juhus leidus selle nõiduse mõju proovida, mida naljahammas kui kõikvõimulist oli soovitanud. Kuskil pimedas, madalas võlvialuses, kust kaudu ta teed püüdis leida saali poole, peatas teda äkki keegi naiskuju.
„Pax vobiscum!“ ütles valemunk ja tahtis edasi rutata, kui pehme hääl talle vastas: „Et vobis — quaeso, domine reverendissime, pro misericordia vestra[1].“
„Mina olen pisut kurt,“ vastas Cedric saksi keeles ja pomises samal ajal endamisi: „Neetud olgu see narr ja tema Pax vobiscum! Juba esimesel silmapilgul kaotasin oma viskoda.“
Kuid tolleaegsele preestrile polnud sugugi haruldane asi, et ta kõrv ladina keelt ei kuulnud ja seda teadis Cedricut kohtav isik väga hästi.
„Palun teid härdalt, auväärt isa,“ vastas naine saksi keeles, „nii armuline olla ja oma vaimulikku tröösti tuua siin lossis lamavale haavatule, olles tema ja meie vastu kaastundlik, nagu õpetab seda sulle sinu püha amet. Ei kunagi või heategu sinu kloostrile suuremaks õnnistuseks olla.“
„Mu tütar,“ vastas Cedric väga kohmetanult, „aeg ei luba mul siin lossis oma kohuseid täita. Ma pean silmapilk minema — mind ajab elu ja surm.“
„Ometi, isa, lubage end paluda oma peale võetud tõotuste nimel,“ vastas naisterahvas, „et te rõhutut ja hädaohus viibijat ilma nõuandeta ja abita ei jätaks.“
„Lennaku siis kurivaim minuga minema ja jätku mind ühes Odini ja Thori hingedega Ifrini!“ vastas Cedric kärsitult ja oleks vististi selles oma vaimulikule seisusele ebakohases toonis jätkanud, kui mitte nende kõnelust poleks seganud torni vanaeide Urfriedi kare hääl.
„Kuidas, mu kallike,“ ütles ta naisterahvale, „nõnda tasud sa lahkust, mis sulle võimaldas oma vangikojast lahkuda? Sunnid auväärt isa nii karedat keelt tarvitama, et end juuditüdruku pealekäimiste vastu kaitsta?“
„Juuditüdruk!“ ütles Cedric rõõmustades, et ta ettekäände vabanemiseks leidnud. „Lase mind läbi, naine! Sinu kao nimel, ära pea mind kauemini kinni! Mina tulen pühalt ametitalituselt ja ei taha end rüvetada.“
„Tule siit, isa,“ ütles vanaeit, „sina oled lossis võõras ja ei oska siit ilma juhita lahkuda. Tule siiapoole, sest mina tahan sinuga rääkida. Ja sina, neetud rahva tütar, mine haige mehe kambri ja valva tema juures, kuni ma tulen, ning häda sulle, kui sa sealt veel kord ilma minu loata lahkud.“
Rebekka astus tagasi. Tungiva palve peale oli Urfried temale luba annud vangitornist lahkuda ja pani tema peale kohused, mida ta isegi heameelega oma peale oleks võtnud: pani teda haavatud Ivanhoe voodi juurde valvama. Rebekka mõistis oma seisukorra hädaohtlikkust ja kuna ta valmis oli iga abinõu enda kasuks tarvitama, lootis ta ka vaimuliku mehe ligiolust midagi, kes siia jumalakartmata lossi ilmunud, nagu ta Urfriedilt oli kuulnud. Nõnda siis valvas ta arvatava vaimuliku tulekut, et temaga rääkida ja temas huvi äratada vangide vastu, mis tal aga ei õnnestunud, nagu lugeja juba teab.
- ↑ „Rahu teiega.“ „Ka teiega — palun, kõrgeauline isand, teilt halastust.“