Ivanhoe/XLIV
| Ivanhoe Walter Scott, tõlkinud A. H. Tammsaare |
Neljakümneneljas peatükk.
Nii lõpeb nüüd, just nagu muinaslugu. |
Peale esimest üllatust küsis Wilfred von Ivanhoe suurmeistrilt kui võitlusvälja kohtunikult, on ta mehiselt ja õieti oma võitlejakohuseid täitnud.
„Mehiselt ja õieti on see sündinud, ütles suurmeister. „Mina tunnistan tüdruku vabaks ja süütuks. Langenud rüütli sõjariistad ja keha on võitja meelevallas.“
„Mina ei taha temalt ta sõjariistu röövida,“ ütles rüütel von Ivanhoe, „ega tema keha häbistada, sest tema on ristiusu eest võidelnud. Jumala käsi on teda täna tabanud, mitte inimese jõud. Kuid tema matusepaik olgu eraldatud, nagu sellele kohane, kes on surnud ülekohtuse asja eest võideldes. Ja mis tüdrukusse puutub…“
Tema sõnad katkestas hobukapjade müdin, mis lähenes ruttu ja suure jõuga, nii et maapind värises, ning must rüütel kihutas võitlusväljale. Teda saatsid paljud sõjariistus mehed ja mitu täiesti varustatud rüütlit.
„Jäin hiljaks,“ ütles ta ringi vaadates. „Mina valisin Bois-Guilberti iseenda jaoks. Ivanhoe, oli see hea, et sa nõnda riskeerisid, kuna sa ise vaevalt sadulas istud?“
„Mu laenuisand,“ vastas Ivanhoe, „taevas on selle uhke mehe oma ohvriks võtnud. Tema polnud väärt nõnda surema, nagu teie seda määranud.“
„Rahu olgu temaga,“ ütles Richard aineti korjust silmitsedes, „kui see nii pidi olema; tema oli vapper rüütel ja suri oma terasvarustuses täielikus rüütellikkuses. Kuid meie ei tohi aega raisata. Bohun, täida oma kohust!“
Üks rüütel astus kuninga kaaslaste seast ette ja kätt Albert de Malvoisini õlale pannes ta ütles: „Mina areteerin su riigi-äraandmise pärast.“
Seni oli suurmeister niipalju sõdureid nähes imestanult vaikinud. Nüüd ta ütles:
„Kes julgeb Siioni templi rüütlit tema oma pretseptooriumi piirkonnas ja suurmeistri juuresolekul areteerida ja kelle käsul sünnib see julge auhaavamine?“
„Mina teen seda,“ vastas rüütel, „mina, Heinrich Bohun, krahv von Essex, Inglismaa lord suurkonnetaabel[1].“
„Ja tema areteerib Malvoisini,“ ütles kuningas oma silmavarju tõstes, „Richard Plantageneti käsul, kes ise kohal. Konrad Mont-Fitchet, sinu õnneks pole sa mitte minu alamana sündinud. Kuid sina, Malvoisin, sured ühes oma venna Filipiga, enne kui ilm nädala vanemaks saab.“
„Mina panen sinu otsusele vastu,“ ütles suurmeister.
„Uhke tempelrüütel,“ ütles kuningas, „seda sa ei või, sest tõsta oma silmad ja sa näed oma kindlustel lehvimas Inglise lipu tempelordu lipu asemel! Ole mõistlik, Beaumanoir, ja ära pane asjata vastu. Sinu käsi on lõvi lõugades.“
„Mina kaeban sinu peale Roomas,“ ütles suurmeister, „meie ordu vabaduste ja eesõiguste rikkumise pärast.“
„Olgu nõnda,“ ütles kuningas, „kuid iseenda pärast ära süüdista mind siin vägivallas. Saada oma koosolek laiali ja mine oma kaaslastega lähemasse pretseptooriumi (kui see kuskil veel leida), mis pole veel tehtud salasepitsuste pesaks Inglise kuninga vastu. Või kui sa tahad, siis jää meie võõrussõpruse hoolde, et tunnistajaks olla meie õigusemõistmisele.“
„Mina peaksin seal majas külaline olema, kus ma olen käskinud?“ ütles tempelrüütel. „Ei kunagi! Kaplanid, laulge Quare fremuerunt Gentes[2]? Rüütlid, kannupoisid ja püha templi pooldajad, olge valmis Beau-seant’i lipule järel käima.“
Suurmeister rääkis auväärilikkusega, mis isegi Inglise kuninga omaga võis võistelda, ja andis seega oma jahmatanud ja hirmunud poolehoidjaile uut julgust. Nad kogunesid tema ümber, nagu teevad seda lambad karjakoeraga, kuuldes hundi ulumist. Kuid hirmu poolest polnud nad lammaste sarnased, nende pilgud ja tumedad näod avaldasid ähvardusi, mida nad sõnades ei söandanud väljendada. Nad muutusid tumedaks piigireaks, kus helendasid rüütlite valged mantlid õpilaste tumedate kehakatete keskel musta pilve valkjama servana. Rahvahulk, kes oli etteheitvalt kisa tõstnud, vaikis ja vahtis tummalt seda harjunud sõdurite suurt salka ning põrkas tema lähedusest tagasi.
Krahv von Essex, kes neid kogutud jõuna nägi peatuvat, surus kannused oma hobusele sapsu ja kihutas edasi-tagasi oma kaaslasi korraldades niisuguse suure jõu vastu. Ainult Richard, kes oma väljakutsutud hädaohtu armastas, ratsutas pikkamisi tempelrüütlite rinna eest läbi ja hüüdis valjusti: „Mu härrad! Kas nii paljude vaprate rüütlite seas kedagi ei leidu, kes tahaks oma jõudu katsuda Richardiga? Tempelhärrad, teie daamid peavad küll päevitanud nägudega olema, kui nad ühtegi odakildu ei vääri.“
„Tempelvennad,“ ütles suurmeister hulga seast ettepoole ilmudes, „ärge võidelge niisuguste tühiste ja ilmalikkude asjade pärast, ja mitte sinuga, Inglise Richard, ei pea mõni tempelrüütel minu juuresolekul oma oda murdma. Paavst ja Euroopa vürstid peavad meie tüli otsustama ja ütlema, kas on kristlik vürst hästi teinud nõnda talitades nagu sina täna. Kui meile kallale ei tungita, siis ei tungi ka meie kellelegi kallale. Sinu au hoolde usaldame ordu sõjariistad ja majapidamise, mis me maha jätame, ja sinu südametunnistusele paneme häbi ja teotuse, mis ristiusule sinu poolt täna osaks saanud.“
Nende sõnadega ja ilma vastust ootamata andis suurmeister käsu minemiseks. Nende pasunad puhusid mingisugust metsikut idamaa marssi, mis oli neil harilikult pealetungimismärgiks. Oma rea muutsid nad marsirühmaks ja liikusid võimalikult pikkamisi edasi, nagu tahaksid nad näidata, et nad ainult oma suurmeistri tahtmisel lähevad, mitte aga suurema jõu sunnil ja kartusel.
„Neitsi Maria pale hiilguse nimel,“ ütles kuningas Richard, „kahju, et need tempelrüütlid pole nii ustavad, nagu nad on distsiplineeritud ja vaprad.”
Rahvahulk, kes koerana kartlikult ootas, kuni hirmuese temale selja pöörnud, tõstis jällegi häält, niipea kui viimased tempelrüütlid võitlusväljalt lahkunud.
Kogu selle müra ajal, mis sündis tempelrüütlite mineku tõttu, ei näinud ega kuulnud Rebekka midagi: ta lamas uimaselt ja peaaegu meelemärkuseta oma vana isa kätel, nõnda olid vahelduvad sündmused temasse mõjunud. Kuid Isaaki sõnad kogusid lõpuks tema meeled uuesti.
„Lähme,“ ütles ta, „mu kallis tütreke, mu tagasivõidetud varandus, lähme ja heidame selle hea noormehe jalge ette.“
„Mitte nõnda,“ ütles Rebekka. „Oh ei, ei, ei, mina ei julge temaga praegu rääkida. Ah! ma peaksin temale palju rohkem ütlema. Ei, isa, lahkume silmapilk sellelt kurjalt kohalt.“
„Aga, mu tütar,“ ütles Isaak, „teda mitte tänada, kes tuli kui terve mees oma piigi ja mõõgaga, ilma et oleks iseoma elu mikski pannud, tuli päästma sind su vangipõlvest ja ometi oled sina temale võõras, oled võõra rahva tütar — seda tegu peab tänuga tunnustama.“
„Ta on ju tunnustatud, kõige suurema tänuga, kõige alandlikuma tänuga tunnustatud,“ ütles Rebekka. „Veel enam peab sündima, kuid mitte praegu, sinu armastatud Raheli nimel, isa, täida mu palve — mitte nüüd!“
„Aga ei,“ ütles Isaak tungivalt, „nad peavad meid nõnda tänamatuks kui koeri!“
„Sa näed ju, isa, et ka kuningas Richard on seal ja et...“
„Õige, mu kallis, mu tark Rebekka! Lähme minema, lähme siit minema! Kuningas vajab raha, sest ta on just praegu Palestiinast tagasi jõudnud, ja nagu nad ütlevad, vangist pääsnud ja ettekäändeks, minult seda saada, tarvitaks ta minu vahekorda tema venna Johanniga. Lähme, lähme, katsume et minema saame!“
Ja omakorda nüüd tütart kiirustades viis ta tema turniiriplatsilt välja ja toimetas ta varutud abinõudega rabi Nathani majja.
Kuna juuditüdruk, kelle saatus kõigi huvi keskpaigaks olnud, näitelavalt oli lahkunud, koondus kogu tähelepanu mustale rüütlile. Õhku täitis hüüe: „Elagu kuningas Richard ja maha vägivaldsed tempelrüütlid.“
„Kõige selle truudusavalduse peale vaatamata,“ ütles Ivanhoe krahv von Essexile, „on ometi hea, et kuningas teid, suursugune krahv, ja nii palju teisi ustavaid pooldajaid kaasa on võtnud.“
Krahv naeratas ja raputas pead.
„Vapper Ivanhoe,“ ütles ta, „sa tunned meie isandat ometi nii hästi ja ikkagi sa arvad, et tema nii tarka ettevaatust tarvitanud! Mina olin Yorki poole teel, sest ma kuulsin, et prints Johann seal peremeest mängivat, ja nõnda tabasin ma kuninga, kes tõsise rändava rüütlina ihuüksi siiapoole kihutas, et isiklikult tempelrüütli ja juudi vahelmist asja lõpetada. Mina tulin peaaegu tema tahtmise vastu oma salgaga kaasa.“
„Ja mis sõnumeid kuuldub Yorki poolt, vahva krahv?“ küsis Ivanhoe; „panevad äraandjad meile seal vastu?“
„Mitte rohkem kui detsembri lumi juuli päikesele,“ ütles krahv; „nad põgenevad laiali ja selle sõnumi tõi meile mitte keegi muu kui Johann ise.“
„Äraandja! Tänamatu häbemata äraandja!“ ütles Ivanhoe. „Kas Richard ei lasknud teda vangitorni heita?“
„O, tema võttis ta vastu, nagu oleksid nad pärast mõnesugust jahikäiku kokku saanud, ning minu ja mu sõdurite peale näidates ta ütles: „Näed sa, vend, mul on mõned vihased inimesed kaasas, sa teeksid hästi, kui läheksid meie ema juurde ja kinnitaksid temale mu lapselikku armastust — ning jää seniks sinna, kui meeleolu on rahulikumaks muutunud.“
„Ja see on kõik, mis ta ütles?“ küsis Ivanhoe; „kas ei pea siin igaüks ütlema, et see vürst oma pehmusega äraandmisele just ukutab?“
„Just nõnda,“ vastas krahv, „nagu see surmalegi ukutab, kes hädaohtliku haavaga võitlusse läheb.“
„Ma annan teile teie nalja andeks, härra krahv,“ ütles Ivanhoe, „kuid pidage meeles, mina panin kaalule ainult iseoma elu, kuna Richard aga kogu kuningriigi tuleviku.“
„Need,“ vastas krahv, „kes eriti hooletud iseenda vastu, on harva tähelepanelikud ka teiste vastu. Kuid ruttame lossi, sest Richard tahab vandeseltsi liikmeid karistada, kuigi ta andeks andis juhatajale.“
Kohtulikust juurdlusest, millest jutustab Wardouri käsikiri pikalt ja laialt, selgub, et Maurice de Bracy põgenes mere taha ja astus Prantsuse Filipi teenistusse, kuna Filip de Malvoisin ja tema vend, Templestowe pretseptooriumi ülem Albert surma mõisteti, ehk küll vandeseltsi hing, Waldemar Fitzurse, ainult maalt välja aeti; prints Johann aga, kelle heaks äraandmine korraldati, ei kuulnud oma heasüdamliselt vennalt etteheiteidki. Kuid kellelgi polnud Malvoisinide saatuse kohta kaastundmust, sest nad leidsid surma, mille nad ammugi ära teeninud oma ülekohtu, julmuse ja rõhumisega.
Varssi peale seda kohtuvõitlust kutsuti Saksi Cedric Richardi hoovi, mis asus praegu Johanni auahnuse tõttu erutatud krahvkondade rahustamiseks Yorkis. Cedric ohkas ja raputas selle kutse saamisel pead, kuid kuulas ometi käsku. Richardi tagasitulek oli tal igasugused lootused hävitanud Inglismaal Saksi valitseva soo troonile upitamises, sest ükskõik missugust edu saksilased varemalt kodusõjast oma asjale lootsid, ometi oli praegu selge, et Richardi kõikumata valitsuse ajal ei võinud midagi sündida, sest rahvas armastas teda tema isiklikkude heade omaduste ja sõjalise kuulsuse tõttu, kuigi tema valitsemine oli liiga hooletu, kord liiga pehme, sestsamast liiga despootiline.
Pealegi ei võinud Cedricule ka see tähelepanemata jääda, et tema plaan, Rowena ja Athelstane abielu kaudu kõiki saksilasi ühiseks hulgaks liita, nüüd täiesti luhta läheb, sest mõlemad pooled olid selle abielu vastu. See oli igatahes asjaolu, mida ta oma Saksi asja ajamise õhinas mitte polnud ette näinud. Isegi siis, kui mõlemad pooled oma vastuseismist selgesti ja kindlasti olid ilmutanud, ei suutnud ta end kuidagi uskuma panna, et kaks inimest, kes Saksi kuninglikust verest pärit, isiklikkudel põhjustel võiksid ühenduse vastu seista, mida nõuab nende sugurahva tulevik. Ometi oli kindel: Rowena oli alati näidanud, et ta Athelstane lähenemist ei soovi, ja nüüd oli ka Athelstane mitte sugugi vähem kindlalt ja selgelt teatanud, et tema enam kunagi leedi Rowena kätt ei taha püüda. Isegi Cedricu loomulik kangekaelsus pidi sellele takistusele alla vanduma, sest tema oleks pidanud, kui ta nende ühendusest poleks tahtnud loobuda, vastuseisva paari kättpidi altari ette viima. Ometi võttis ta viimase tormijooksu Athelstane vastu ette ja leidis selle surnust tõusnud Saksi kuningate võsu vaimulikkudega ägedas riius, nagu see meie maa-aadliga nii sagedasti juhtub.
Selgus, et kõigi oma surmaga ähvardamiste peale vaatamata püha Edmundi abti suhtes, leidis Athelstane kättemaksuhimu iseenda heasüdamluse kui ka ema manitsuste tõttu, kes nagu naised ikka vaimulikkude küljes rippus, rahulduse ometi selles, et ta abti ja tema mungad Coningsburghi vangikeldris kolm päeva napi toidu peal kinni hoidis. Selle eest ähvardas abt teda kirikuvande alla panemisega ja kirjeldas vägivaldses ja ülekohtuses vangis kannatatud iseenda ja munkade kõhu ning sisikonna hädasid hirmsates värvides. Selle riiuga ja tema vastu võitlemiseks abinõude otsimisega olid Athelstane meeled nõnda ametis, et ainustki muud mõtet tal pähe ei mahtunud. Ja kui Cedric Rowena nime meelde tuletas, palus Athelstane luba karikat tõsta tema terviseks lootuses, et ta peagi suguvenna Wilfredi mõrsjaks saab. Nõnda polnud siis Athelstanega enam midagi peale hakata, või nagu Wamba ütles: kukk ei tahtnud enam kakelda, missugune ütlus Saksi päevilt siiamaani alal on hoidunud.
Seega seisis siis Cedricu ja armastajate soovide vahel veel kaks takistust: tema oma kangekaelsus ja põlgus normanni valitseva soo vastu. Esimese tundmuse võitis pikkamisi tema armastus hoolealuse vastu ja uhkus, millest oma poja suhtes kuidagi ei saanud vabaks jääda. Pealegi polnud tal sugugi ükskõik ka see, et tema oma poeg ühendusse astub Alfredi järeltulijaga, kuna Edward Usutunnistaja suuremaõiguseline võsu oma nõudmised alatiseks on lasknud langeda. Mis aga puutub Cedricu põlgusse normanni kuningate vastu, siis õõnestas seda esiteks see, et ta võimatuks pidas neid Inglismaalt ära ajada, missugune tõekspide alamais alati truudust kasvatab de facto kuninga vastu, ning teiseks — kuningas Richardi isiklik tähelepanelikkus, kellele Cedricu iseloomu lihtsus meeldis ja kes, kui Wardouri käsikirja keelt jälgida, suursuguste saksilastega nõnda ümber käis, et enne kui külaline seitse päeva hoovipidustustel oli mööda saatnud, andis ta oma hoolealusele Rowenale ja oma pojale Wilfred von Ivanhoele luba abiellu astuda.
Meie kangelase laulatus sündis isa heakskiitmisel ühes kõige suurepärasemas ja ülevamas templis — Yorki peakirikus. Kuningas ise oli kohal ja see viis, kuidas ta siin ja mujal rõhutud ja tänini alandatud saksilastega ümber käis, andis neile kindlama lootuse nende õiglaste nõudmiste täideminemiseks, kui nad seda oleksid võinud loota kindluseta tagajärgedega kodusõjast. Ka kirik avaldas kogu oma toredust ja pidulikkust, mida Room alati on osanud heade tagajärgedega tarvitada.
Gurth, toredasti riietatuna, saatis kannupoisina oma noort isandant, keda ta nii ustavalt teeninud. Suurmeelne Wamba sai uue mütsi ühes toredate hõbekuljustega. Wilfredi hädaohtudest ja õnnetustest osavõtjatena jäid nad, nagu nad õigusega võisid loota, tema kaaslasteks ka õnnepäevil.
Peale nende koduste inimeste ülendas seda pulmapidu suursuguste normannide ja saksilaste osavõtmine, kes ühinesid alamate seisuste rõõmuga, sest need nägid selles abielus rahupanti kahe vaenulise rahvatõu vahel, kes sest saadik tõepoolest nõnda kokku on sulanud, et nende eraldamine täiesti võimatu. Cedric nägi oma elupäevil selle ühinemise täielikkusele lähenemist, sest kuna ju mõlemad rahvad vastastikku abiellu astusid ja seltskondlikult läbi käisid, kaotasid normannid pikkamisi oma halvakspanu ja saksilased oma maameheliku lihtsuse. Aga alles Edward III ajal[3] hakati segakeelt, mida nimetame praegu inglise keeleks, Londonis kuningakojas rääkima, ja vaenlus normannide ning saksilaste vahel näis täiesti kaduvat.
Teisel hommikul peale seda õnnelikku abielu teatas toatüdruk Elgitha oma käskijannale lady Rowenale, et keegi neiu palub tema jutule, mis peaks sündima ilma tunnistajateta. Rowena imestas, viivitas, sai uudishimulikuks ja andis viimaks käsu neiut sisse lasta ning kõiki toast lahkuda.
Võõras astus sisse: suursugune ja käskiv välimus, elegantne ja majesteetlik kuju, mida tema pikk valge loor ennemini pisut varjas kui kattis. Tema teguviis oli aupaklik, kuid vähemagi kartuse või meeldida püüdmise varjuta. Rowena oli alati valmis teiste nõudmisi ja nende tundmusi arvestama. Tema tõusis üles ja tahtis oma kena külalise istuma paluda, kuid võõras vaatas Elgitha poole ja avaldas jällegi soovi ainult leedi Rowenaga rääkida. Vaevalt oli Elgitha vastu tahtmist toast lahkunud, kui kena külaline leedi von Ivanhoe ette ühele põlvele langes, oma käed otsaesisele surus, pea põrandale langetas ja Rowena vastuseismise peale vaatamata tema tikitud kuuepalistust suudles.
„Mis see tähendab, leedi,“ küsis Rowena üllatatult, „või miks avaldate minule nii haruldast austust?“
«Sellepärast, leedi von Ivanhoe,“ ütles Rebekka tõustes ja tagasi võites oma hariliku auväärilise rahu, „et ma teile ilma vähemagi etteheiteta arvan võima oma õigustatud tänu avaldada, mida ma võlgnen Wilfred von Ivanhoele. Mina olen — andke andeks mulle mu julgus, teid austada oma isamaa kombe kohaselt — mina olen see õnnetu juuditüdruk, kelle heaks teie abikaasa oma elu Templestowe võitlusväljal kaalule pani.“
„Neitsi,“ ütles Rowena, „Wilfred von Ivanhoe on seega ainult vähesel määral seda väsimata hoolsust tasunud, mida sina tema haavade ja õnnetuste vastu üles näitasid. Ütle, on ehk veel midagi, milles tema või mina sulle abiks võiksime olla?“
„Ei midagi,“ vastas Rebekka rahulikult, „andke talle ainult minu tänulik „ela hästi“ edasi.“
„Teie lahkute siis Inglismaalt?“ ütles Rowena, varjates vaevalt oma imestust selle haruldase külaskäigu üle.
„Ma lahkun veel enne kuu vahetust, leedi. Minu isal on vend, kes Grenada kuninga Mohammed Boabdili juures suures lugupidamises — sinna me läheme, et muhameedlaste poolt meie rahva peale pandud maksu eest omale rahu ja julget eluolu osta.“
„Kas teid siis Inglismaal samuti ei kaitsta?“ ütles Rowena. „Minu abikaasa on kuninga armualune, kuningas ise on õiglane ja suurmeelne.“
„Leedi,“ ütles Rebekka, „selles ma ei kahtle, kuid Inglise rahvas on metsik tõug, kes tülitseb kas oma naabritega või isekeskis, olles valmis igaüht mõõgaga läbi pistma. Niisuguste juures pole minu rahva lastel kindlat paika. Efraim on pelglik tui, Issachar rõhutud ori, kes on kõveras kahe kandami all. Mitte sõja ja vere maal, mida piiravad vaenulised naabrid ja mida käristavad sisemised tülid, ei ole Iisraelil lootust oma rändamist lõpetada.
„Aga teie, neitsi,“ ütles Rowena, „teil pole ometi midagi siin karta. See, kes Ivanhoe haigevoodil valvas, ei pea ometi Inglismaal midagi kartma, sest normannid ja saksid võistlevad tema ees au pakkumises.“
„Ilusasti öeldud, leedi,“ ütles Rebekka, „ja eesmärk veel ilusam, kuid see ei või olla, sest meie vahel on kuristik. Meie kasvatus kui ka usk keelab meid sellest üle astumast. Elage hästi, kuid enne minekut palun, täitke üks minu palve. Mõrsjaloor katab sinu nägu, tõsta see ja lase mind neid jooni näha, millest kuulujutt nii väga palju räägib.“
„Nad on vaevalt väärt, et neid vaadata,“ ütles Rowena, „kuid lootes, et mu külaline sedasama teeb, kõrvaldan oma loori.“
Nõnda võttiski ta loori näolt ja osalt oma ilu teadvusest, osalt häbelikkuse tõttu kattis puna tema palged, otsaesise, kaela ja rinna. Ka Rebekka punastas, kuid see oli ainult silmapilkne tundevaling, siis sai ta endast võidu ja äraandlik helk kadus tema näojoontest, nagu kustub õhtupilvede purpurgi päikese langemisel kaugemale silmaringi varju.
„Leedi,“ ütles ta, „nägu, mida te heaks arvasite mulle näidata, jääb kauaks mul meelde. Seal valitseb pehmus ja headus ning kuigi selle ilma uhkuse või edevuse varjund seguneb nii armsa näoilmega, kuidas võiksime siis laita, et maisel on pisut osa oma ürgolust? Kaua, kaua tahan teie näojooni oma meeles kanda ja Jumal olgu tänatud, et ma oma suursuguse päästja tean ühendatuna...“
Ta peatus ja ta silmi paisusid pisarad. Ruttu kuivatas ta nad ja vastas Rowena hirmunud küsimusele: „Pole midagi, leedi, pole midagi. Aga mu süda pakitseb, kui ma mõtlen Torquilstone ja Templestowe võitlusväljast. Elage hästi. Minu ülesande väiksem osa on veel täitmata: võtke see ehtekastike minult vastu ja ärge ehmatage tema sisu üle.“
Rowena avas väikese hõbedaga ehitud kastikese ja leidis sealt seest kalliskivilise kaelakee ja kõrvarõngad, mille väärtus pidi päratu suur olema.
„See on võimatu,“ ütles Rowena kasti tagasi ulatades, „mina ei või nii kallihinnalist annetust vastu võtta.“
„Pidage ta endale, leedi,“ vastas Rebekka. „Teil on võim, seisus, mõju, meil on rikkus, mis on meie tugevuse kui ka nõrkuse allikaks. Nende ehteasjade väärtus, kuigi seda kümnega kasvatada, ei suudaks seda, mis suudab teie vähemgi soov. Teiega võrreldes on sel annil siis väike väärtus ja minule tähendab temast lahkumine veel vähem. Ärge pange mind uskuma, nagu peaksite ka teie minu rahvast sama halvas arvamises olema, nagu on seda suur hulk. Arvate teie, et mina seda sädelevat kivi oma vabadusest kallimaks pean? või et minu isa võrdleb tema väärtust oma lapse auga? Võtke nad vastu, leedi, minu tarvis pole neil enam väärtust, kunagi ei kanna ma enam kalliskive.“
„Te olete siis õnnetu!“ ütles Rowena, keda Rebekka sõnade toon võpatama pani. „O, jääge meiega, pühade meeste nõuanne päästab teid teie eksivast seadusest ja mina tahan teile õeks olla.“
„Ei, leedi,“ vastas Rebekka vaikse kurbusega pehmes hääles ja ilusais näojoontes, „see ei või olla. Ma ei või ometi oma isade usku vahetada, nagu vahetan ilmastiku kohaselt riideid, ja õnnetu pole ma mitte, leedi. Tema, kellele ma oma tulevase elu pühendan, tema on mu trööstija, kui ma täidan tema tahtmist.“
„On teil siis kloostreid, kus te mõtlete varju otsida?“ küsis Rowena.
„Ei, leedi,“ ütles juuditüdruk, „kuid juba Aabrami päevilt on meie seas naisi olnud, kes oma mõtted taevale pühendanud ja oma teod halastuse teenistusse pannud, ravitsedes haigeid, söötes nälgijaid ja trööstides kurbi. Nende sekka läheb ka Rebekka. Ütle seda oma isandale, kui ta peaks selle saatuse järele küsima, kelle elu ta päästis.“
Tahtmata lõi Rebekka hääl värisema ja omandas õrnuse varjundi, mis ehk rohkem avaldas, kui ta ise oleks tahtnud. Ta tõttas Rowenaga jumalaga jätma.
„Elage hästi,“ ütles ta. „Võiks see, kes on loonud juudid ja kristlased, oma rikkalikuma õnnistuse teile osaks lasta saada. Laev, millega sõidame, tõstab enne oma purjed, kui sadamasse jõuame.“
Ta kadus toast ja jättis Rowena imestanult maha, nagu oleksid tema silmad vaadelnud mõnd nägemust.
Ilus saksilane jutustas oma haruldasest kõnelemisest abikaasale, kellesse see sügavat mõju avaldas. Tema elas Rowenaga kaua ja õnnelikult, sest neid sidus noorusarmastus ning mälestus võidetud raskustest aina suurendas seda armastust. Kuid ometi oleks nii huvitav teada, kas mitte mälestus Rebekka ilust ja suurmeelsusest Ivanhoed sagedamini vaatamas ei käinud, kui see ilusale Alfredi võsule oleks võinud meeldida.
Ivanhoe paistis kuningas Richardi teenistuses silma ja tema sai oma isanda nii mõnegi armuteo osaliseks. Ta oleks veel kõrgemale tõusnud, kui mitte varajane surm seda kangelaslikku Lõvisüdat poleks Chaluzi[4] lossi ees Limoges’i lähedal siit ilmast ära kutsunud. Selle suurmeelse, kuid taltsutamata ja romantilise riigivalitsejaga kadusid ka kõik tema auahnuses ja suurmeelsuses kavatsetud plaanid, ja väikese muutusega võib tema kohta tarvitada Johnsoni[5] sõnu, mida see Rootsi kuningale Karl XII-le[6] lausunud:
Ta saatus lõppes kuskil võõral mäel, |
- ↑ Umbes: marssal. Tõlk.
- ↑ Mispärast jooksevad paganad murdu kokku. (Taaveti l. II, 1.) Tõlk.
- ↑ XIV aastasajal. Tõlk.
- ↑ Lossiomanik leidis oma maa pealt varanduse ja pakkus sellest poole Richardile kui oma laenuhärrale, see aga nõudis kõike omale. Selle tõttu lossi piiramine, kus Bertrand de Gourdon kuningat õlast haavas. Haav polnud raske, kuid halva ravitsuse tõttu muutus ta surmavaks. Enne Richardi surma langes loss ja tema elanikud tapeti kõik maha, armu anti ainult Bertrand’ile, kelle julgus Richardile meeldis. Peale kuninga varssist surma nüliti Bertrand elusalt ja poodi siis üles. Tõlk.
- ↑ Johnson, Samuel (1709—1784). Siinsed read on võetud luuletusest „The Vanity of Human Wishes“. Tõlk.
- ↑ Karl XII-dal lasti 1718. a. Friedrichshalli kindluse piiramisel Norras kuul peast läbi. Tõlk.