Ivanhoe/XLII
←XLI
|
Ivanhoe Walter Scott, tõlkinud A. H. Tammsaare |
Neljakümneteine peatükk.
Marcello laiba ümbert leidsin nad. |
Coningsburghi lossi suure torni sissekäik on väga haruldane ja annab tunnistust selle endise aja suurest lihtsusest, mil ta ehitatud. Rida väga järske ja kõrgeid astmeid viib torni lõunapoolsel küljel madalale uksele, kus julge vanaaja-uurija veel praegu või vähemalt veel mõne aasta eest võis pääsetee leida väikesele trepile, mis ehitatud torni peamüüri paksusesse ja mis viis ehituse kolmandale korrale: kaks alumist korda olid vangikongid või keldrid, mis said oma valguse ja ka õhu kolmandal korral olevast neljanurgelisest august, seistes ühenduses selle ülemise korraga nähtavasti ainult redeli kaudu. Neljakordse torni ülemistesse ruumidesse pääsis mööda välist treppi, mis tugenes välissammastele.
Mööda seda raskepärast ja keerulist käiku juhatati kuningas Richard oma truu Ivanhoe saatel neljanda korra ruumi, mis võttis kogu torni pinna oma alla. Üles minnes leidis Ivanhoe aega oma nägu mantlisse mässida, et end mitte enne isale tuntavaks teha, kui kuningas selleks märku annab.
Siin ruumis oli suure tammise laua ümber tosin kõige valitumate Saksi perekondade esindajaid naaberümbrusest koos. Need olid kõik vanad, vähemalt aastais mehed, sest nooremad, nagu Ivanhoe, olid vanemate suureks meelepahaks juba nii mõnegi takistuse maha murdnud, mis eraldas võitjad normannid võidetud saksilastest pooleks aastasajaks.
Nende auväärt meeste mahalöödud ja murelikud pilgud, nende vaikus ja leinav seisak sünnitas väljaspool lossi pidutseva hulga meeleoluga terava vastandi. Nende hallid juuksed ja pikad habemed, sama ka nende vanaaegsed kuued ja mustad, laiad mantlid hakkasid väga hästi kokku selle haruldase ruumiga, kus nad istusid, ilmutades neid nagu endiste Wodani kummardajaina, kes selleks uuesti ellu tõusnud, et leinata oma rahvusliku au hukkumist.
Cedric istus seisuse poolest ühesugusena oma suguvendade seas, kuid kõigi nõusolekul ta näis täna nagu juhi osa etendavat. Richardi sisseastumisel, keda Cedric ainult kui krampluku rüütlit tundis, tõusis ta tõsiselt oma istmelt ja tervitas teda harilikul kombel: Waes hael, samal ajal karikat oma pea juurde tõstes. Kuningas, kes oma alamate kommetega tuttav, vastas tervituse nõutavate sõnadega: Drink hael, ja võttis karika, mille temale ulatas lauaülem. Samuti austati ka Ivanhoed, kes oma isaga vaikides kokku jõi ja harilikkude sõnade asemel kummardus, et hääle kaudu ennast mitte tuntavaks teha.
Kui see sissejuhatav komme oli täidetud, tõusis Cedric üles ja Richardile kätt ulatades viis ta tema väikesesse, lihtsasse kabelisse, mis oli tehtud ühte välissambasse. Et siin peaaegu igasugused avaused puudusid, välja arvatud ainult üsna kitsas õhuauk, siis oleks see ruum päris pime olnud, kui teda mitte kaks tulelonti poleks valgustanud, mille punasel ja suitsusel helgil paistis võlvide all paljaste müüride vahel lihtne kivialtar ning samast materjalist rist.
Selle altari ees seisis surnuraam, mille kummalgi küljel põlvitas kolm preestrit, kes oma roosikrantsi sõrmitsesid ja palveid pomisesid. Selleks hiilgavaks hingeteenistuseks oli lahkunu ema püha Edmundi kloostrile rikkalikult maksnud ja et teenistus oleks täielik, tulid kõik vennad peale jalutu köstri Coningsburghi, kus nad korda mööda, kuus venda igas vahetuses, Athelstane laiba juures vahet pidamata pühi kombeid täitsid, kuna teised sel ajal kehakinnitusest ja lõbustustest osa võtsid. Oma püha valvet ja kohust täites hoidusid mungad silmapilgukski palveile vahet tegemast, et Zernebock, vana Saksi Apollyon, oma küüsi lahkunud Athelstane järele ei võiks välja sirutada. Ka valvasid nad hoolega selle järele, et ükski ilmalik ei puutuks surnurüüd, mida millalgi püha Edmundi matmisel tarvitatud ja mida puutumisega võidi rüvetada. Kui niisugune tähelepanelikkus tõepoolest lahkunule kasu võis tuua, siis oli tal õigus seda püha Edmundi vendadelt loota, sest peale saja kuldtüki, mis hingelunastuseks makstud, oli Athelstane ema veel teatanud, et ta mõisa paremad maad mõtleb oma mehe ja poja alaliste hingepalvete korraldamiseks kloostrile annetada.
Richard ja Wilfred läksid Cedricu järel surma ruumi, kus nad oma juhi eeskujul, kes pühalikult lahkunu raami peale tähendas, vagalt risti ette lõid ja lühikese palve kadunu hinge heaks pomisesid.
Peale seda vaga inimarmastuse kohuse täitmist kutsus Cedric nad jällegi endaga kaasa, libisedes kuulmata sammul üle kivipõranda, kuni ta mõne astme ülespoole läks ja suure ettevaatusega avas väikese palvekoja ukse, mis kabeli kõrval. See oli umbes kaheksajalaline nelinurk ja nagu kabelgi müüri paksusesse õõnestatud. Tema õhuauk seisis õhtu poole ja oli väljastpoolt laiem, seestpoolt kitsam ning sealt pääsis päikesekiir pimedasse ruumi, kus ta auväärilise välimusega vana naist valgustas, kelle näojooned veel majesteetliku ilu ilme olid alal hoidnud. Tema pikk leinariie ja mustadest küpressidest leinapärg suurendasid tema naha valgust ja tema valkjate juukselokkide ilu, mida aastad polnud halvendanud ega hõbestanud. Tema näoilme avaldas kõige sügavamat resigneeritud kurbust. Kivilaual tema ees seisis elevandiluust Lunastaja ristipuus, mille kõrvale oli paigutatud rikkalikult piltidega ehitud kuldhaakidega ja -ilustustega palveraamat.
„Suursugune Edith,“ ütles Cedric, kui ta üürikeseks vaikides oli peatunud, nagu tahaks ta külalistele aega anda majaleedi vaatlemiseks, „need on auväärt võõrad, kes sinu kurbusest tulevad osa võtma. Ja see siin on see vapper rüütel, kes nii tublisti võitles selle vabastamiseks, keda meie täna leiname.“
„Tema tublidusele olgu tänu,“ vastas leedi, „kuigi taevas tahtis, et see oleks asjata. Tänan teda ja ka tema kaaslast, kes on tulnud vaatama Adelingi leske, Athelstane ema tema sügavas kurbuses ja leinas. Armas sugulane, usaldan nad teie hooleks, et neil midagi ei puuduks, mida võivad pakkuda need müürid.“
Võõrad kummardusid sügavasti leinava vanema ees ja lahkusid ühes oma võõrussõbralise juhiga.
Teine keerdtrepp viis nad samasugusesse ruumi, nagu oli esimene, mille peal ta otseteed asenes. Sellest toast kostis veel enne ukse avamist vaikne, kurblik leinalaul. Sisse astudes leidsid nad end umbes kahekümne Saksi suuremast soost naise ja neiu keskelt. Neli neidu, juhina Rowena, laulsid lahkunu hingele hümni, millest võisime mõista ainult kaks, kolm stantsi.
Saab mullaks kõik — |
Kuna seda laulu lauldi vaiksel ja kurblikul toonil, jagunesid teised naised kaheks hulgaks, millest üks suurt siidist leinariiet, Athelstane surnuraami katet, aja- ja maitsekohaste tikandustega ehtis, teine aga suurest korvist lilli valis ja neist vanikuid punus, mis nagu riiegi oli määratud samuti leinaehteks. Neiude teguviis oli tagasihoidlik, kuigi mitte just sügavalt leinav, aga ajuti pidi mõni vanem naisterahvas nooremate sosistamist või naeru valju sõnaga karistama ja nii mõndki neiut huvitas rohkem küsimus, kuidas tema leinakuub talle hakkab kui see kurb sündmus, mis puhul ta valmistatud. Seda meeleolu ei muutnud ka kahe võõra rüütli ilmumine (et juba tõtt öelda), vaid see tõi endaga kaasa nii mõnegi silmadetõstmise, piilumise ja sosistamise. Ainult Rowena, kes edevuseks liiga uhke, tervitas oma vabastajat meeldiva viisakusega. Tema näoilme oli tõsine, kuid mitte rõhutud, kahelda võis ainult selles, kas vahest mõtted Ivanhoe saatusest samal määral tema tõsisuse põhjuseks ei olnud, nagu seda leinatava sugulase surmgi.
Cedric aga, kes niisuguseis asjus ei olnud mitte väga terava pilguga, nagu me seda juba varemalt näinud, arvas oma hoolealuse leina teiste neiudega võrreldes sedavõrt sügavaks, et ta võõrastele tarvilikuks pidas seletada: „Tema oli Athelstane kihlatud mõrsja.“ Kahtlema peab, kas see teade Wilfredi kaastundmust Athelstane leinajate vastu suurendas.
Kuna Cedric nõnda võõrad igale poole oli viinud, kus lahkunu matust pühitseti, juhtis ta nad nüüd väikesesse tuppa, mis oli määratud neile valitud külalistele, kes kaugema ühenduse tõttu surnuga vahest nendega ei tahtnud seltsida, keda ühendasid sellega lähemad sugulussidemed. Ta tõotas neile igasugust mõnusust ja tahtis juba minna, kui must rüütel tema käe võttis.
„Palun teid, suursugune than,“ ütles ta, „oma lubadust meelde tuletada, mis te mulle lahkumisel andsite — minu palvet täita.“
„Ta on juba ette täidetud, suursugune rüütel,“ ütles Cedric, „kuid sel kurval silmapilgul…“
„Selle peale mõtlesin ma isegi,“ ütles kuningas, „kuid minu aeg on napp ja pealegi ei arva ma kohatuks, et ühes Athelstanega hauda sängitaksime ka oma eelarvamised ja üle pea-kaela tehtud otsused.“
„Härra krampluku rüütel,“ ütles Cedric punastades kuninga sõnadele vahele, „ma loodan, et teie palve teie enda kohta käib, mitte aga mõne teise kohta, sest mis minu oma maja ausse puutub, siis ei pea mina kohaseks, et keegi võõras ennast sinna segaks.“
„Seda ei tee ma mitte,“ ütles kuningas mahedalt, „ehk olgu siis niipalju, et see mind huvitab. Aga kuna te mind tänini ainult kui musta krampluku rüütlit olete tunnud, siis tundke mind nüüd kui Richard Plantageneti.“
„Richard von Anjou!“ hüüdis Cedric, taganedes kõige suuremas imestuses.
„Ei, suursugune Cedric, Inglise Richard, kelle kõige sügavamaks huviks, kõige sügavamaks sooviks on Inglise poegade ühendamine. Aga auväärt than, miks ei nõtkuta sa põlvi oma vürsti ees?“
„Kunagi pole nad nõtkunud normanni vere ees,“ ütles Cedric.
„Siis hoia oma auavaldus tagavaraks,“ ütles kuningas, „kuni ma tõendan oma õigust selleks, kaitstes ühesuguselt normanne kui ka inglasi.“
„Vürst,“ vastas Cedric, „mina olen sinu vaprust ja sinu väärtust õieti hinnanud. Ka tean ma, et sa oma õigust Inglise troonile põhjendad oma põlvnemisega Matildast, Edgar Athelingi vennatütrest, Šoti Malcolmi tütrest. Ent Matilda, kuigi ta põlvnes Saksi kuninglikust verest, polnud riigitrooni pärija.“
„Suursugune than, ma ei taha sinuga oma õiguste üle vaielda,“ ütles Richard vaikselt, „kuid lase silmad enda ümber käia ja ütle, kelle õigused rohkem kaaluksid.“
„Tulid sa selleks siia, vürst, et mulle seda öelda?“ küsis Cedric. „Tahad sa mulle mu tõu hukkumist meelde tuletada, enne kui haud viimse Saksi kuningliku võsu peal kinni aetud?“ Tumestunud näol ta rääkis: „See on julge ja järelemõtlemata!“
„Püha risti nimel, seda mitte,“ vastas kuningas, „vaid see sündis täielikus usalduses, mis on ühel tublil mehel teise vastu, ilma vähemagi hädaohu varjuta.“
„Sul on õigus, kuningas, sest kuningas oled ja selleks sa jääd minu nõrgast vastupanust hoolimata. Ma ei söanda tarvitada ainukest abinõu, mis selle takistamiseks olemas ja mis sa ise mulle kiusatuseks kätte annud.“
„Ja nüüd minu palve juurde,“ ütles kuningas, „mida mina sellepärast põrmugi vähem usaldavalt ei avalda, et sina minu kuninglikku õigust pole tunnustanud. Mina nõuan sinult sinu oma sõna peale andeksandmist ja vastuvõtmist sinu pojale Wilfred von Ivanhoele, kuna sind vastasel korral ähvardavad sõnamurdmine, truudusetus ja alatus. Selles lepituses olen mina huvitatud, nagu sina isegi pead tunnustama, sest sellest oleneb minu sõbra õnn ja valitseva vastolu lõpp minu truu rahva keskel.“
„Ja see seal on Wilfred,“ ütles Cedric, tähendades poja poole.
„Isa, mu isa,“ hüüdis Ivanhoe, langedes Cedricu jalge ette, „anna mulle andeks!“
„Sulle on juba andeks antud,“ ütles Cedric teda üles tõstes. „Herewardi poeg teab, kuidas oma sõna pidada, isegi kui see on antud mõnele normannile. Ainult lase end näha meie Inglise esi-isade riideis — mitte mingit lühikest mantlit, kerget mütsi või fantastilisi sulgi minu lihtsas majas! See, kes tahab olla Cedricu poeg, peab võima olla välimuselt oma esivanemate sarnane. Sa tahad rääkida,“ lisas ta tõsiselt juurde, „ning mina aiman sinu kõneainet, kuid leedi Rowena peab kihlatud mõrsjana kaks aastat leinama. Meie Saksi esivanemad loobuksid meist, kui meie uuest ühendusest räägiksime enne selle mehe haua sulgemist, kes oli temaga varemalt ühendatud ja kes vääris seda oma sünni ja esivanemate tõttu kõige enam. Kadunud Athelstane vaim ise tõuseks oma veristest surnulinadest, et takistada oma mälestuse säärast teotamist.“
Näis, nagu oleksid Cedricu sõnad tõepoolest viirastuse ellu kutsunud, sest vaevalt oli ta nad rääkinud, kui uks lahti läks ja Athelstane oma surnuriides nende ees seisis — kahvatuna, kõhnana, surnust tõusnu sarnasena.
Selle ilmutuse mõju juuresolijaisse oli äärmiselt jahmatav. Cedric taganes niikaugele, kui müür lubas, ja tema vastu tugenedes, nagu ei suudaks ta enam muidu seista, vahtis ta üksisilmi ja ammulisui oma sõbra koltunud kuju.
Ivanhoe lõi omale risti ette ja palvetas saksi, ladina või prantsuse keeli, nagu tal sõnad just suhu sattusid, kuna Richard korda mööda lausus Benedicite ja Mort de ma vie[1].
Vahepeal hakkas alt trepilt müra kostma, kuna keegi karjus: „Võtke äraandjad mungad kinni!“ ja teine temale vastas: „Heitke nad vangikeldri!“ ning kolmas juurde lisas: „Visake nad kõrgemalt müürilt alla!“
„Jumala nimel,“ ütles Cedric, pöördudes nähtavasti oma lahkunud sõbra viirastuse poole, „kui sa oled surelik, siis räägi, oled sa aga lahkunu vaim, siis ütle, mis ajas su ennast meile ilmutama, või ütle, mis võiksin ma sinu hinge rahustamiseks teha. Elusalt või surnult, suursugune Athelstane, vasta Cedricule!“
„Seda tahan ma teha,“ vastas viirastus väga rahulikult, „kui olen hinge tagasi tõmmanud ja kui te mulle aega annate. Kas ma olen elus? sa küsid. Mina elan, nagu elab igaüks, keda on toidetud vee ja leivaga kolm päeva, mis tunduvad kolme aastasajana. Jah, vee ja leivaga, isa Cedric! Taeva ja kõigi tema pühimuste nimel, paremat toitu pole ma nende igavesti pikkade päevade jooksul mitte maitsnud ja Jumala armunõul olen ma praegu siin, et teile seda öelda.“
„Kuidas, suursugune Athelstane,“ ütles must rüütel, „mina ise nägin, et metsik tempelrüütel teid Torquilstone võtmise lõpul maha lõi, ja nagu ma mäletan, jutustas Wamba, teie pealuu olnud kuni hammasteni läbi raiutud!“
„Teie eksisite, härra rüütel,“ ütles Athelstane, „ja Wamba valetas. Minu hambad on heas seisukorras, mida tõendan peagi õhtusöögil. Aga sellepärast ei võlgne ma tempelrüütlile vähematki tänu, sest lüües pöördus tal mõõk käes, nii et mõõgatera lapiti mulle pähe langes; oleks mul mu teraskiiver peas olnud, siis poleks ma hoopi suurt tähele pannud ja selle tempelrüütlite tagasi maksnud, nii et tal enam poleks tarvidust olnud põgeneda. Kuid nüüd langesin ma uimaselt maha, olgugi et jäin haavamata. Tapetud langesid igast küljest minu peale ja mina ei tulnud enne meelemärkusele, kuni ma enda leidsin puusärgist, mis oli õnneks avatud ja püha Edmundi kiriku altari ette paigutatud. Aevastasin mitu korda, ohkasin, ärkasin ja oleksin üles tõusnud, kui köster ja abt hirmunult müra peale juurde jooksid ja vististi sugugi rõõmsad ei olnud, et nad selle mehe elusana leidsid, kelle pärijaiks nad pidid saama. Mina küsisin viina, ja nemad andsid mulle midagi, mis pidi millegagi segatud olema, sest ma uinusin veel raskemalt kui enne ja ei ärganud enam mitme tunni jooksul. Nüüd olid mu käed seotud ja jalad nii kõvasti kinni mässitud, et mu pahkluud veel seda mäletadeski valu teevad. Koht, kuhu nad mu pannud, oli sootuks pime ja nagu ma sumbunud, kopitanud õhu järele otsustasin, pidi see mõni matusepaik olema. Minu peas keerlesid alles imelikud mõtted selle kohta, mis minuga küll sündinud, kui kaks mungakelmi sisse astusid. Nemad püüdsid mulle seletada, mina olevat puhastustules, kuid liiga hästi ma tundsin isa abti hingeldavat häält. Püha Jeremias, kui hoopis teisiti kõlas see hääl siis, kui ta minult uut küpsisetükki palus! See koer pidutses minuga ju millalgi jõulust kolmekuningani.“
„Kannatust, suursugune Athelstane,“ ütles kuningas, „tõmmake hinge tagasi ja jutustage aeglasemalt oma lugu. Tõepoolest, seda on parem kuulata kui mõnd romaani.“
„Ei, Bromeholmi risti nimel, selles polnud midagi romantilist,“ ütles Athelstane. „Odraleib ja janu vastu vett, see oli kõik, mis need kitsid kelmid mulle andsid, kelle minu isa ja mina ise oleme rikastanud, kuna nende sissetulekuks varemalt olid ainult pekitükid ja viljamõõdud, mida nad palvete eest said vaestelt orjadelt ja pärispõlvelistelt. See tänamata rästikute pesa, minusugusele kaitseisandale annavad nad odraleiba ja vett! Ma suitsutan nad nende pesast välja, kuigi mind sellepärast kirikuvande alla peaks pandama!“
„Kuid püha neitsi Maria nimel, suursugune Athelstane,“ ütles Cedric, kinni haarates sõbra käest, „kuidas pääsid sa sellest hädaohust? Hakkasid nad oma tegu kahetsema?“
“Nemad kahetsema!“ vastas Athelstane. „Kas pehmendab päikesepaiste kaljusid? Ma oleksin veel praegu seal lamanud, kui mitte kloostris müra poleks tõusnud, mille põhjuseks, nagu ma pärast mõistsin, oli minu surisöömingule minek, kuna nad ise väga hästi teadsid, et mina elusalt oma paigal laman. Kuulsin neid surisalme laulvat ja mõtlesin, et seda teevad inimesed, kes ise mu surnuks näljutavad. Ometi läksid nad ja mina pidin kaua oma toitu ootama, mis sugugi ime polnud, sest jalutu köster oli liiga iseoma kõhu täitmisega ametis, kui et ta minu peale oleks mõelnud. Viimaks ometi tuli ta vankuval sammul alla, tuues endaga kaasa viina ja vürtside lõhna. Hea toit oli tema südame avanud, sest tema tõi mulle mu endise toidu asemel tüki pasteeti ja pudeli viina. Mina sõin ja jõin ning kogusin jõudu ja minu õnneks oli köster sedavõrt joobnud, et ta ukse halvasti lukutas ja see praokile läks. Valgus, toit ja viin tegid mu leidlikuks. Obadus, kuhu minu ahelad kinnitatud, oli rooste käes rohkem kannatanud, kui võrukael abt või minagi oleksin võinud arvata. Isegi raud ei pea selle vangikeldri niiskusele vastu.“
„Tõmmake hinge tagasi, suursugune Athelstane,“ ütles Richard, „ja võtke pisut kehakinnitust, enne kui oma õudset jutustust jätkate.“
„Kehakinnitust!“ vastas Athelstane, „olen juba viis korda täna võtnud, aga ometi arvan, et rasvane sink kõlbaks väga hästi minu jutustuse juurde; ka palun ma, lahke härra, ehk muretseksite mulle karika viina.“
Kuigi külalised oma jahmatusest veel täiesti polnud toibunud, ometi täitsid nad oma võõrusisanda soovi viibimata, mispeale see oma jutustust võis jätkata. Aga nüüd oli tal juba palju rohkem kuulajaid kui alguses, sest Edith, kes lossis tarvilikke korraldusi oli käinud tegemas, oli elusa surnu kannul külaliste ruumi tulnud, kuna tema selja taga niipalju mehi ja naisi surus, kui väikene ruum vastu suutis võtta; suurem hulk jäi trepile ja kuulis ainult puudulikult majahärra jutustust, andes seda edasi allapoole veel puudulikumalt, nii et kui jutustus viimaks alla hoovi jõudis, siis ta enam sugugi tõega kokku ei käinud. Athelstane jätkas aga oma lugu nõnda:
„Leides oma ahela obadusest vabastatuna, hakkasin ma mööda treppi ülespoole ronima, nii hästi kui seda suudab nälginud ja raudu kandev inimene. Kaua kobasin ma ümber, kuni viimaks kuulsin lõbusat ringmängu-viit kuskil ruumis, kus auväärt köster kellegi hallikuuelise, sasiskulmulise ja laiaõlalise venna seltsis, keda ennemini võis mõneks vargapoisiks kui vaimulikuks arvata, kuradimessi pidas. Mina murdsin nende juurde sisse ja minu surnuriided ning minu ahelate kõlin andis mulle ennemini sealt- kui siitilma ilme. Kui ma aga köstri rusikaga maha virutasin, andis teine, see kannukaaslane, mulle oma hirmsa võitluskepiga hoobi.“
„See pidi küll meie vend Tuck olema, krahvi lunastusraha nimel,“ ütles Richard Ivanhoele.
„Olgu ta või vanakuri ise,“ ütles Athelstane. „Õnneks ei tabanud ta märki ja kuna mina temaga käsitsi tahtsin kokku minna, andis ta päkkadele valu ja põgenes. Mina ei viivitanud enam ka iseoma päkkasid vabadusse saatmast võtme abil, mille ma võtsin köstri vöölt, ja ma oleksin ta pealuu võtmekimbuga purustanud, kui mul mitte meelde poleks tulnud see pasteet ja viin, millega see võrukael mind vangikeldris oli suurustanud. Nõnda andsin talle ainult paar parajat võmmu ja jätsin ta põrandale lamama, pistsin pisut küpsist ja tinast viinapudeli tasku, mida auväärt vennad omal hea olid lasknud maitsta, läksin talli, leidsin sealt eraldatud osast iseoma parema ratsahobuse, keda hoiti nähtavasti abti tarvitamiseks, ning kihutasin siia nagu looma jalad vähegi võtsid. Naised ja mehed põgenesid minu eest igal pool, sest kõik pidasid mind tondiks, seda enam et ma oma näo varjamiseks surnulina üle pea tõmbasin. Mind poleks mu enda lossigi sisse lastud, kui mind poleks peetud selle veiderdaja kaaslaseks, kes lossi hoovis oma isanda matusele ilmunud inimesi lõbustab. Mina arvan, piduülem pidas mind teatud osa mängijaks ettekantavas jandis ja nõnda pääsin ma väravaist läbi ja tõttasin kõige pealt oma ema juurde, kus ma pisut hamba alla sain, ning tulin siis kohe teid vaatama, mu suursugune sõber.“
„Ja teie leiate mu valmina jätkama meie endisi au ja vabaduse kavatsusi,“ ütles Cedric. „Mitte kunagi ei hämardu enam nii õnnelikku hommikut suursuguse Saksi tõu vabastamiseks kui on seda lähem.“
„Ära räägi mulle kellegi vabastamisest,“ ütles Athelstane, „hea et ma isegi vabaks sain. Rohkem mõtlen ma selle kelmi abti karistamise peale. Tema peab Coningsburghi lossi tornitipul kõlkuma oma ametikuues ja mantlis ja kui trepid on tema rasvase keha tarvis liiga kitsad, siis lasen ma ta väljastpoolt üles vinnata.“
„Aga, mu poeg,“ ütles Edith, „mõtle ometi tema püha ameti peale.“
„Mõtelge minu kolmepäevase paastumise peale,“ vastas Athelstane; „mina nõuan nende kõigi verd. Front-de-Boeuf põletati palju väiksema üleastumise pärast elusalt ära, sest tema andis oma vangidele hästi süüa, ainult supi sisse pani pisut liiga küüslauku. Aga need silmakirjalikud ja tänamatud orjad, kes nii sagedasti kutsumata mulle mu laua ääres süües meelitusi öelnud, kuna nad ise minule pole annud ei suppi ega küüslauku, nemad peavad, maksku mis maksab, Hengisti hinge nimel surema!“
„Aga paavst, mu suursugune sõber,“ ütles Cedric.
„Aga saadan, mu suursugune sõber,“ vastas Athelstane; „nemad surevad ja mitte sõnagi enam sellest. Oleksid nad kas kõige paremad mungad ilmas, ilm elab ilma nendeta edasi.“
„Häbi, suursugune Athelstane,“ ütles Cedric, „ära unusta ometi nende viletsate pärast hiilgavat tulevikku, mis sul ees seisab. Ütle ometi sellele normanni vürstile, Richard Anjoule, et kuigi ta on lõvi südamega, ometi ei pea ta ilma võitluseta Alfredi trooni valdama, kui veel ükski püha Usutunnistaja järeltulijaist elab.“
„Mis!“ ütles Athelstane, „on see siis suursugune kuningas Richard?“
„See on Richard Plantagenet ise,“ vastas Cedric, „kuid mul ei tarvitse sulle öelda, et tema oma vabal tahtel siia on ilmunud, mispärast teda ei tohi haavata ega teda ka vangistada — sa tunned ometi väga hästi oma kui võõrusisanda kohuseid tema vastu.“
„Ja muidugi!“ hüüdis Athelstane, „ja pealegi veel enda kui alama kohuseid, sest siin tahan ma temale oma südame ja käega truudust tõotada.“
„Mu poeg,“ ütles Edith, „mõtle oma kuninglikkude õiguste peale!“
„Mõtle Inglismaa vabaduse peale, kidev vürst!“ hüüdis Cedric.
„Ema ja sõber,“ ütles Athelstane, „jätke oma etteheited — vesi ja leib ühes vangikeldriga on imelised auahnuse surmajad, ja hauast ma tõusen targemana, kui ma sinna läksin. Poole sellest tühisest lollusest on mulle see äraandlik abt Wolfram kõrva puhunud ja nüüd võite isegi otsustada, on tema mõni usaldatav nõuandja. Sellest ajast saadik, kus need plaanid teoksil on olnud, pole ma muud tunnud kui tõttamist, seedimiskorratust, hoope, tõukeid, vangisistumist ja nälgimist; pealegi võiks see kõik lõppeda mõne tuhande rahuliku elaniku tapmisega. Mina ütlen teile: kuningas tahan ma iseoma mõisas olla ja mitte kuskil mujal ja minu esimene maahärralik ülesanne on abti üles puua.“
„Ja minu hoolealune Rowena,“ ütles Cedric. „Ega te ometi mõtle teda maha jätta?“
„Isa Cedric,“ ütles Athelstane, „ole mõistlik. Leedi Rowena ei tee minust väljagi, tema armastab minu sugulase Wilfredi kinda väikest sõrme rohkem kui kogu minu isikut. Seal ta ise seisab, et sinule seda tunnistada. Ei, ära punasta, sugulane, pole mingi häbi hoovirüütlit rohkem armastada kui mõnd maamõisnikku ja ära naera ka, sest surnuriided ja kõhn nägu pole Jumal teab mis naeruväärist. Tahad sa aga tingimata naerda, siis võin ma selleks parema põhjuse anda. Anna mulle oma käsi, õigem laena ta mulle, sest ma palun teda ainult sõpruses. Siin, onupoeg Wilfred von Ivanhoe, sinu kasuks ütlen ma sellest lahti ja tõotan seda vandega. Hei! püha Dunstani nimel, meie onupoeg Wilfred on kadunud! Aga kui mu silmad paastumisest pole nõrgenenud, siis nägin ma teda ometi just praegu siin.“
Kõik vaatasid ümber ja otsisid Ivanhoed, kuid tema oli kadunud. Viimaks saadi teada, et keegi juut oli teda otsinud ja et peale üsna lühikest läbirääkimist oli ta Gurthi ja oma sõjariistu nõudnud ning oli lossist lahkunud.
„Ilus onutütar,“ ütles Athelstane Rowenale, „kui ma julgeksin mõelda, et see kadumine mitte kõige mõjuvamail põhjusil pole sündinud, siis võiksin ma tagasi võtta…“
Aga niipea kui Athelstane peale Ivanhoe puudumist neiu käe oli vabastanud, lahkus see silmapilk toast, sest tema seisukord oli siin piinlikuks muutunud.
„Tõepoolest,“ lausus Athelstane, „naisi võib kõigist loomadest kõige vähem usaldada, vahest ahvid ja abtid välja arvatud. Olgu ma uskmatu, kui ma mitte temalt tänu ei oodanud ning võib-olla suudlust veel peale kauba. Need neetud surnuriided on ära tehtud, kõik põgenevad nende eest. Teie poole, suursugune kuningas Richard, pöördun ma oma truuduse tõotusega kui ustav laenumees.“
Kuid ka kuningas Richard oli läinud ning keegi ei teadnud kuhu. Viimaks saadi teada, et ta lossiõue rutanud, seal eelnimetatud juudi oma juurde kutsunud ja temaga rääkinud, siis silmapilk hobuse nõudnud, sadulasse karanud, juudi sundinud teise hobuse selga istuma ning niisuguse ajuga minema sõitnud, et vana juudi elu eest keegi pennigi poleks võinud maksta, nagu Wamba arvas.
„Minu hinge õndsuse nimel!“ hüüdis Athelstane, „kindlasti on Zernebock mu lossi minu äraolekul vallanud. Mina tulen kui hauast tõusnu surnuriietes tagasi ja igaüks, kellega ma räägin, kaob silmapilk mu häält kuuldes! Kuid mis aitab sellest rääkimine! Tulge, mu sõbrad, kes te veel järele olete jäänud, lähme pidusaali, et veel rohkem kaduma ei läheks. Loodan, et saal nüüd nõnda on varustatud, nagu vana Saksi ülimuse suripidu seda nõuab, aga kes teab, kui me kauemini viivitaksime, kas siis saadan ka toiduga minema ei lenda.“
- ↑ Sõnasõnalt: mu elu surm; umbes: pagan võtku mind. Tõlk.