Ivanhoe/X
←IX
|
Ivanhoe Walter Scott, tõlkinud A. H. Tammsaare |
XI→
|
Kümnes peatükk.
Just nagu kurja kuulutaja ronk, |
Vaevalt oli pärandusetu rüütel oma paviljongi jõudnud, kui kannupoiste ja paažide hulk ta piiras, pakkudes oma abi varustusest vabanemises, uute riiete toomises kui ka pesuvee muretsemises. Nende agarust suurendas vististi uudishimu, sest kõik soovisid teada saada, kes on küll see rüütel, kes niipalju loorbereid lõiganud ja ometi loobub, isegi prints Johanni käsust hoolimata, oma näovarju eemaldamisest ja ka nime nimetamisest. Kuid nende uudishimulik teenistussoov jäi rahuldamata. Pärandusetu rüütel loobus kõigist abipakkumisist, maha arvatud ainult see, mis tuli tema oma kannupoisi või ennemini vabamehe poolt: see oli talupoja moodi isik, kes tumedat mantlit kandis ja kes oma pead ning nägu normanni musta nahkmütsiga kattis, püüdes jääda samuti tundmatuks, nagu tema isandki. Kuna kõik teised telgist eemale jäeti, vabastas see mees rüütli raskemast varustusest ja pani tema ette toitu ning viina, mille päeva jooksul tuntud jõupingutused väga vastuvõetavaks tegid.
Vaevalt oli rüütel tõtates oma eine söönud, kui teender talle teatas, et viis meest, kes varustatud hobuseid hoiavad, temaga soovivad rääkida. Pärandusetu rüütel oli selleaegse moodi järele varustuse pika mantli ja sellega ühenduses seisva mütsi vastu vahetanud, mis soovi korral näo sama hästi võis kinni katta, nagu kiiver oma näovarjugagi; pealegi muutus videvik juba pimeduseks, mis igasuguse varjamise tarbetuks tegi, ehk olgu siis, et keegi teda hästi oleks tunnud.
Nõnda siis astus pärandusetu rüütel julgelt oma telgi ette ja leidis sealt väljakutsujate kannupoisid, keda ta nende pruunikaspunastest ja mustadest riietest tundis ja kellest igaüks oma isanda varustusega koormatud hobust talutas.
„Vastavalt rüütlimäärustele,“ ütles esimene kannupoiss, „pakun mina, Baldwin von Oyley, kardetud rüütli Brian de Bois-Guilberti kannupoisina, teile, pärandusetu rüütel, hobuse ja varustuse, mis minu isand täna sõjamängus tarvitas, jättes teie suursugususe otsustada, kas neid vastu võtta või nende hinda määrata, nagu teie seda heaks arvate, sest nõnda peab sündima turniirimääruste järele.“
Teised kannupoisid kordasid peaaegu sedasama ja jäid siis pärandusetu rüütli otsust ootama.
„Teile neljale, mu härrad,“ ütles rüütel nende poole pöördudes, kes viimastena rääkinud, „ja teie auväärt ning vapraile isandaile on mul ühine vastus. Tervitage minu poolt neid suursuguseid rüütleid ja ütelge neile, et mina teeksin ülekohut neilt nende varustust ja hobuseid võttes, kelle seljas ei või kunagi vapramaid kavalere ratsutada. Sooviksin võida oma ülesannet nende vaprate rüütlite vastu seega lõpetada, kuid olles tõesti, nagu ma iseend nimetan, pärandusetu, siis palun ma teie isandaid nii lahked olla ja oma varustust ning täkke lunastada, et ma võiksin seda tasuda, mida ma vaevalt omaks tohin nimetada.“
„Meile on kohuseks tehtud, et me igaüks,“ vastas Reginald Front-de-Boeufi kannupoiss, „teile oma hobuse ja varustuse eest sada tsehiini pakuksime.“
„Sellest on küllalt,“ ütles pärandusetu rüütel; „poole sellest summast sunnib mind mu seisukord vastu võtma; ülejäänud poolest summast jagage pool eneste keskel, härrad kannupoisid, teine pool andke heerolditele, laulikuile ja teendritele.“
Kannupoisid tõmbasid mütsid peast ja kummardusid alandlikult, nõnda oma sügavat tänu avaldades seesuguse viisakuse ja helduse kohta, mida nii harva näidatakse, vähemalt mitte nii suurel määral. Peale seda pöördus pärandusetu rüütel Brian de Bois-Guilberti kannupoisi Baldwini poole. „Teie isandalt,“ ütles ta, „ei võta ma varustust ega nende lunastust vastu. Ütelge temale minu nimel, et meie võitlus pole veel lõpetatud ja et see ei lõpe enne, kui oleme võidelnud niihästi oda kui ka mõõgaga, jalgsi kui ka ratsa. Selleks surmlikuks võitluseks kutsus ta ise mu välja ja mina ei unusta seda väljakutset. Seni aga olgu ta kindel, et mina teda tema kaaslaste sarnaseks ei saa pidada, kellega võib viisakusi vahetada, vaid et mina ennast temaga verivaenluses tunnen seisvat.“
„Minu isand,“ vastas Baldwin, „oskab vihale vihaga, hoobile hoobiga ja viisakusele viisakusega vastata. Kuna aga teie halvakspanevalt loobute tema hobuse ja varustuse eest lunastust vastu võtmast, nagu tegite seda teistega, siis pean ma hobuse kui ka varustuse siia jätma, sest ma olen kindel, et mu isand enam üht ega teist ei tarvita.“
„Teie rääkisite hästi, kannupoiss,“ ütles pärandusetu rüütel, „hästi ja julgelt, nagu kõlbab rääkida sellel, kes vastab oma puuduva isanda eest. Aga ometi ärge jätke hobust ja varustust siia, vaid viige see oma isandale tagasi või kui viha keelab teda neid tagasi võtmast, siis tarvitage neid iseoma vajaduseks. Niipalju kui nad on minu omad, loobun neist heal meelel teie kasuks.“
Baldwin kummardus sügavasti ja lahkus ühes oma kaaslastega, kuna pärandusetu rüütel oma telki tagasi läks.
„Siiamaani, Gurth,“ ütles ta oma teendri poole pöördudes, „pole veel Inglise rüütliseisuse au minu käes kannatanud.“
„Ja mina,“ ütles Gurth, „pole kui Saksi seakarjus sugugi halvasti normanni kannupoisi osa etendanud.“
„Jah, ainult mina olin alalises hirmus, et sinu talupoeglik teguviis võiks su välja anda,“ vastas pärandusetu rüütel.
„Ei,“ ütles Gurth, „äratundmist ei karda ma kelleltki kui aga oma kaaslase Wamba poolt, kelle kohta kuidagi ei või öelda, on ta rohkem kelm või narr. Kuid vaevalt suutsin ma naeru tagasi hoida, kui minu vana isand nii lähedalt mööda läks, arvates, et Gurth nii mõnegi hea penikoorma taga Rotherwoodi tihnikuis ja soodes tema sigu karjatab. Kui mind ära tuntakse…“
„Küllalt,“ ütles pärandusetu rüütel, „sina tead minu lubadust.“
„Mis sellesse puutub,“ ütles Gurth, „siis nahaparkimise pärast ei jäta ma kunagi oma sõpra maha. Minul on paks nahk ja see kannatab nuga ja ka piitsa, nagu iga kultki minu karja hulgas.“
“Usu, mina tasun sulle selle hädaohu, mis sa minu pärast oma peale võtad, Gurth,“ ütles rüütel. „Seni aga palun sind need kümme kuldtükki vastu võtta.“
„Nüüd olen rikkam,“ ütles Gurth raha tasku pistes, „kui seakarjus või ori kunagi on olnud.“
„Mine selle kullakotiga Ashbysse,“ jätkas isand, „otsi seal Yorki Isaak üles ja las ta võtab siit tasu oma hobuse ning sõjariistade eest, mis tema laenu-usaldus mulle toimetas.“
„Ei, püha Dunstani nimel,“ vastas Gurth, „seda ei tee ma mitte.“
„Kuidas nii, võrukael,“ vastas isand, „mõtled sa minu käskudele vastu panna?“
„Mitte, seni kui nad on ausad, mõistlikud ja kristlikud,“ ütles Gurth, „kuid see pole see. Lasta juuti oma tasu võtta on autu, sest tema petaks minu isandat; see oleks ka mõistmatu, sest nõnda talitaks ainult mõni narr, lõpuks ebakristlik, sest see oleks uskliku röövimine uskmatu rikastamiseks.“
„Igatahes tee, et ta rahul oleks, sina kangekaelne väänkael,“ ütles pärandusetu rüütel.
„Seda ma teen,“ ütles Gurth kullakotti mantli alla peites; ja telgist lahkudes; „see on muidugi raske,“ pomises ta, „kuid mina rahuldan ta poolega sellest, mis ta ise nõuab.“ Nõnda lausudes läks ta ära ja jättis pärandusetu rüütli tema oma mõtete hooleks, mis olid rohkemail põhjusil, kui lugejale tänini võimalik olnud teatada, väga ärevat ja piinavat laadi.
Nüüd peame paika vahetades Ashby külla või õigemini kuhugi küla naabruses asuvasse ja kellegi rikka iisraelimehe päralt olevasse majasse minema, mis Isaakile, tema tütrele ja saatjaile peavarju annud. Teatavasti olid juudid isekeskis sama helded ja halastajad, nagu nad nendega ümber käies, keda nad paganaiks nimetasid, külmust ja tagasihoidlikkust avaldasid, sest vaevalt olid need juutide lahkust kuidagi ära teeninud.
Väikeses ruumis, mis idamaa maitse järele rikkalikult ehitud, istus Rebekka tikitud patjade virnal, mis seina mööda ringijooksvale kõrgendile laotuna hispaanlaste estraadana toolide ja tugitoolide aset täitis. Hirmunult vahtis ta lapse armastusel oma isa liigutusi, kes rusutud meeleolus toas edasi-tagasi sammus, ajuti oma käsi kokku lüües, ajuti silmi lakke tõstes, nagu vaevaksid teda kibedad hingepiinad. „Oh Jakob!“ hüüdis ta, „oh teie kaksteistkümmend meie suguvõsa püha isa, missugune kaotus on see mehele, kes on Moosese seadust algmisest lõpuni kindlasti pidanud! Viiskümmend tsehiini ühel hoobil röövitud võimuvalitseja küünte poolt!“
„Aga, isa,“ ütles Rebekka, „sa näisid ju heal meelel selle kulla prints Johannile andvat.“
„Heal meelel? Tulgu kõik Egiptuse nuhtlused tema peale! — Heal meelel, ütled sa?… Jah, niisama heal meelel nagu ma Lyoni lahes oma kauba laeva kergendamiseks üle parda merre pildusin, sest laev ähvardas muidu põhja minna — ehtisin vahutavad vood oma valitud siidriidega — lõhnastasin kobrutavat vahtu mirri ja aloega — rikastasin meresügavusi kulla ja hõbedaga! Kas polnud ka see kirjeldamata viletsuse silmapilk, kuigi mu omad käed selle ohvri tõid?“
„Kuid see oli ohver, mida taevas nõudis meie elu päästmiseks,“ vastas Rebekka, „ja meie isade jumal on sest ajast saadik sinu äri ja kaubaladusid õnnistanud.“
„Ah,“ vastas Isaak, „aga kui mõni türann oma käe nende peale paneb ja sunnib mind sealjuures naeratama? Oh tütar, meie oleme siin ilmas põgenemas ja päranduseta, ja kõige halvem, mis meie suguvõsa tabanud, on see, et kui meile ülekohut tehakse ja meid paljaks röövitakse, siis terve ilm ümberringi naerab ja me oleme sunnitud oma haavatud tundmuse maha suruma ning taltsalt naeratama, kuna me peaksime vapralt kätte maksma.“
„Ära mõtle nõnda, isa,“ ütles Rebekka, „meie elul on ka oma head küljed. Olgu need paganad nii julmad ja rõhuvad kui tahes, ometi olenevad nad teatud määral laialipillatud Siioni lastest, keda nad põlgavad ja taga kiusavad. Ilma meie rikkuseta ei suudaks nad oma mehi sõjas varustada ega rahuaegseid mõnususi maitsta, ja raha, mis me neile laename, tuleb kasvanult meie kastidesse tagasi. Meie oleme kui rohi, mis seda paremini lokkab, mida rohkem tema peal tallatakse. Isegi tänane pidu ei läinud muidu, kui pidi põlatud juudi nõusoleku muretsema, kes kulude eest hoolitses.“
„Tütar,“ ütles Isaak, „sina puudutad üht teist murekeelt. Tubli täkk ja kallis varustus, mille väärtus Leicesteri Kirjath Jairamiga aetud äri tulu suurune — see oleks mulle raske kaotus, ah, kaotus, mis neelab nädala sissetulekud, — ah, kahe sabati vahelmised sissetulekud, aga ometi võib see ehk paremini lõppeda, kui ma praegu mõtlen, sest see on hea noormees.“
„Kindlasti,“ ütles Rebekka, „sa ei kahetse, et sa võõra rüütli heateo tasusid.“
„Ma loodan küll, tütar,“ vastas Isaak, „aga ma loodan ka Siioni ülesehitamist. Aga sama hästi võiksime loota oma lihalikkude silmega näha uue templi müüre ja torne, kui leida kristlase, olgugi ta kõige parem, kes maksaks juudile võla, ilma et kartus kohtuniku ja vangitorni ees teda selleks ei sunniks.“
Nõnda öeldes jätkas ta oma kõndimist mööda tuba edasi-tagasi. Ja Rebekka, nähes, et tema lohutuskatse ainult uued murepõhjused elustab, loobus oma asjata jõupingutusest — tark talitusviis, mida kõigile trööstijaile ja nõuandjaile samasugustes oludes võib soovitada.
Ilm pimenes juba, kui keegi teender-juut sisse astus ja kaks hõbelampi ühes lõhnava õliga lauale pani. Samal ajal tõi teine teender eebenipuust ja hõbe-ehetega kandikul kõige kallimat viina ning maitsvamat kehakinnitust, sest kodus ei loobunud juudid mingisuguseist kulukaist mõnusustest. Ka teatas teender Isaakile, et keegi natsareenlane (nõnda nimetasid nad isekeskis kristlasi) soovib temaga rääkida. Kes ärist tahab elada, peab alati valmis olema mõnd ärisõpra vastu võtma. Isaak pani viinaklaasi, mida ta veel polnud huulile tõstnud, lauale tagasi ja tütrele öeldes: „loori end,“ käskis ta võõra sisse tuua.
Niipea kui Rebekka hõbegaasist looriga, mis maani ulatus, oma peened näojooned oli katnud, avanes uks ja sisse astus oma laias normanni mantlis Gurth. Tema välimus oli ennemini kahtlane kui mõjuv, iseäranis sellepärast, et ta oma peakatte veel sügavamalt üle silmade vajutas.
„Oled sina Yorki Isaak?“ küsis Gurth saksi keeles.
„Olen,“ vastas Isaak samas keeles (sest äri ajades oli ta kõik Inglismaal räägitavad keeled omandanud), „ja kes oled sina?“
„See ei puutu asjasse,“ vastas Gurth.
„Puutub sama palju kui minu nimi,“ vastas Isaak, „sest kui ma sinu nime ei tea, kuidas võin ma sinuga läbi käia?“
„Kergesti,“ ütles Gurth, „sest mina, kes ma raha maksan, pean teadma, et ma seda õigele isikule teen, sina aga, kes sa vastu võtad, ei pane, ma arvan, palju rõhku selle peale, kelle käest see tuleb.“
„O,“ ütles juut, „tulete teie raha maksma? — Püha isa Aabram! see muudab meie vahekorra. Ja kelle poolt te raha toote?“
„Pärandusetult rüütlilt,“ ütles Gurth, „tänase päeva võitjalt turniiril. See on sinu soovitusel Leicesteri Kirjath Jairamilt saadud varustuse hind. Täkk on sinu tallis tagasi: nüüd soovin teada, kui suure summa ma varustuse eest pean maksma?“
„Ma ütlesin juba, et see on hea noormees!“ hüüdis juut rõõmuõhinas. „Ega karikas viina sulle halba tee?“ lisas ta juurde ja ulatas riista seakarjusele, milles oli kallim märjuke, kui see kunagi varemalt maitsnud. „Ja kui palju raha on sul kaasas?“ küsis Isaak.
„Püha neitsi,“ ütles Gurth karikat käest pannes, „missugust nektarit need uskmatud koerad joovad, kuna kristlased koeralakke taolist paksu ja segast õlut peavad rüüpama! — Kui palju mul raha kaasas?“ jätkas saksilane, kui ta oma viisakuseta hüüde lõpetanud; „ainult väike summa, kuid ometi midagi kindlat. Kuule, Isaak, ka sinul peab ju südametunnistus olema, kuigi juudi oma?“
„Muidugi, kuid,“ ütles Isaak, „sinu isand võitis oma oda ja parema käega toredad täkud ja kallid varustused — aga tema on hea noormees — juut võtab nad tasuna vastu ja maksab liigse väärtuse tagasi.“
„Minu isand on nende üle juba oma otsuse teinud,“ ütles Gurth.
„Ah, see on võõriti,“ ütles juut, „see oli narritemp. Ükski kristlane siin ei või nii paljusid hobuseid ja varustusi lunastada — ükski juut peale minu poleks neist nende pooltki väärtust maksnud. Kuid sinul on kotis sada tsehiini,“ ütles Isaak Gurthi mantli alla katsudes, „see on raske tomp.“
„Need on vibupüssi kuulide pead,“ ütles Gurth leidlikult.
„Hea küll siis,“ ütles Isaak kaheldes ja viivitades loomuliku kasutungi ja praegu tekkinud tahtmise vahel vähemalt praegusel silmapilgul õiglane olla, „kui ma ütleksin, et ma tubli täku ja kalli varustuse eest kaheksakümmend tsehiini võtan, mis mulle pennigi kasu ei anna, jätkub teil siis raha mulle maksmiseks?“
„Vaevalt,“ ütles Gurth, ehk küll nõutud summa oodatavast mõistlikum oli, „ja minu isand kaotaks oma viimse. Ometi, kui see teie viimne sõna on, siis pean ma rahul olema.“
„Kalla omale teine karikatäis viina,“ ütles juut. „Ah, kaheksakümmend tsehiini on liiga vähe. See ei too vähematki protsenti rahale ja pealegi võis hobune kokkupõrgetes viga saada. O, see oli kange ja hädaohtlik võitlus! Mehed ja hobused tormasid üksteise kallale nagu Bashani metshärjad! Hobune pidi viga saama.“
„Mina aga ütlen,“ vastas Gurth, „hobune on terve, olgu kopsust või liikmeist, teie ise võite teda oma tallis vaadata, ja mina ütlen, et seitsmestkümnest tsehiinist on küll ja küll varustuse eest, ning ma loodan, et kristlase sõna sama palju maksab kui juudigi oma. Kui te seitsekümmend ei võta, viin ma selle koti oma isandale tagasi“ (ja ta raputas kotti, nii et see kõlises).
„Ei, ei!“ ütles Isaak, „lao lauale tukatid — seeklid — kaheksakümmend tsehiini ja küllap sa näed, et ma sind heldel käel meeles pean.“
Gurth andis lõpuks järele ja kaheksakümmend tsehiini lauale lugedes sai ta juudilt kviitungi hobuse ja varustuse, eest. Juudi käed värisesid rõõmu pärast, kui ta seitsekümmend kuldtükki välja luges. Viimast kümmet luges ta mõeldes ja peatudes ning iga kord midagi lausudes, kui ta kuldtüki kotti laskis langeda. Näis, nagu võitleks kitsidus tema parema loomusega ja nagu sunniks ta teda ühe tsehiini teise järel pauna panema, kuna suurmeelsus vähemalt pisutki oleks tahtnud oma heategijale anda. Räägitud sõnad käisid umbes nõnda:
„Seitsekümmendüks — seitsekümmendkaks; sinu isand on tubli noormees — seitsekümmendkolm — suurepärane noormees — seitsekümmendneli — seda kuldtükki on servast lõigatud — seitsekümmendviis — ja see tundub kergem — seitsekümmendkuus — kui su isand raha vajab, tulgu ta Yorki Isaaki juurde — seitsekümmendseitse — see tähendab, mõistliku tagatisega.“ Siinkohal tegi ta pikema vaheaja ja Gurthil oli lootus, et viimsed kolm kuldtükki oma kaaslaste saatusest pääsevad, kuid lugemine jätkus: „Seitsekümmendkaheksa — sina oled hea poiss — seitsekümmendüheksa — ja oled midagi ära teeninud…“
Jällegi tegi juut vaheaja ja silmitses viimset kuldtükki, mõeldes seda kahtlemata Gurthile anda. Ta kaalus teda oma sõrme otsal ja kõlistas teda lauale pillates. Oleks ta pisut tumedamalt kolisenud või oleks ta pisutki kergem tundunud, siis oleks heldus võitnud, kuid Gurthi õnnetuseks oli kõlin täielik ja õige, kuldtükk ise tugev ja uus ja tsipake üle kaalu. Isaaki süda ei suutnud temast lahkuda ja nõnda pillas ta tema nagu meelemärkuseta kotti, lausudes: „Kaheksakümmend teeb arvu täis ja ma arvan, küllap isand sulle juba ilusasti tasub… Kindlasti,“ lisas ta juurde, tõsiselt Gurthi kullakotti silmitsedes, „sul on veel kuldtükke kotis?“
Gurth irvitas, mis oli tema naer, ja vastas: „Peaaegu sama palju, kui sina praegu nii hoolsasti üle lugesid.“ Peale seda pani ta kviitungi kokku ja pistis selle omale mütsi alla, lausudes: „Häda sinu habemele, vaata, et see kviitung õige ja täielik on!“ Ja kutsumata külalisena kallas ta endale kolmanda karikatäie viina ning lahkus ilma pikema jututa toast.
„Rebekka,“ ütles juut, „see iismael läks minuga pisut liiale. Ometi on tema isand tubli noormees ja mul on hea meel, et ta kuld- ja hõbeseeklid on võitnud oma tulise hobu ja tugeva piigiga, mida võib nagu Koljatigi oma võrrelda lõngapoomiga.“
Kuid pöördudes, et Rebekka vastust kuulda, nägi ta, et see tema kõnelusel Gurthiga toast tähelepanemata oli lahkunud.
Vahepeal läks Gurth mööda treppi alla ja kobas pimedas eestoas käsitsi ukse järele, kui äkki valge kuju, hõbelamp käes, ilmus ja temale märku andis kõrvalruumi astuda. Gurth ei tahtnud seda kutset tähele panna. Metskuldina äge ja tormikas, nagu ta oli kõigi maiste jõudude hädaohus, kartis ta kõiki harilikke sakside hirmutisi — metsavaime, näkke, valgeid naisi ja igasuguseid tonte, mida tema esivanemad ebausuna Saksa metsadest enestega kaasa toonud. Pealegi teadis ta veel, et ta viibib juudi majas, kes on rahva liige, mida inimesed muude ebameeldivate omaduste kõrval peavad veel suureks nõiaks ja mustkunstnikuks. Siiski tegi ta üürikese mõtlemise järel seda, mis valge kuju käskis, ning astus tähendatud kõrvalruumi, kus ta oma rõõmsaks üllatuseks leidis, et tema kutsujaks polnud keegi muu, kui ilus Juudi neiu ise, keda ta turniiril ja alles hiljuti toas näinud.
Neiu küsis läbirääkimiste üle Isaakiga lähemalt järele, mille kohta Gurth täpse seletuse andis.
„Minu isa heitis teiega nalja, hea poiss,“ ütles Rebekka, „tema võlgneb sinu isandale rohkem kui selle täku ja varustuse kümnekordse väärtuse. Missuguse summa sa minu isale praegu maksid?“
„Kaheksakümmend tsehiini,“ vastas Gurth, üllatatud küsimusest.
„Selles kotis siin,“ ütles Rebekka, „leiate sada. Anna oma isandale tema oma tagasi ja võta ülejäänu iseendale. Ruttu, mine, jäta tänu! Ja vaata, kuis sa sellest täiskiilutud linnast läbi pääsed, kus võid kergesti kaotada oma elu kui ka kullakoti. — Ruuben,“ lisas ta käsi kokku lüües juurde, „näita võõrale tuld ja ära unusta ust lukutamast ega riivitamast.“
Tumedanäoline ja musta habemega Ruuben kuulas neiu käsku ja ilmus tulelondiga, avas maja õueukse, viis ta üle prügitatud hoovi ja laskis ta suurte väravate sisse tehtud väikesest jalgväravast välja, mille ette ta riivid ja ahelad seadis, mis oleksid väga hästi kõlvanud vanglale.
„Püha Dunstani nimel,“ hüüdis Gurth pimedal tänaval kobades, „see pole Juudi neiu, vaid taevaingel! Kümme tsehiini minu tublilt isandalt — kakskümmend sellelt Siioni pärlilt… Oh õnnelik päev! Veel üks niisugune ja sa oled vabaks ostetud, Gurth, ning oled oma peremees heas kui ka halvas. Ning siis jätan oma seakarjuse sarve ja kepi maha ja võtan vabamehe mõõga ning kilbi ja lähen oma noorele isandale järele kas või surma, ilma et varjaksin oma nägu või nime.“