Haudade koledused
| ||||||||
"Times'is" oli hiljuti teade, et maa-aluse tunneli kaevamisel siht ühest endisest, kuid mitte väga vanaaegsest surnuaiast Londoni eeslinnas läbi läks, kust hulk metall- ja puu kirste välja kaevati ja avati.
Ja mis avanes uudishimuliste silmile?
Oh hirmu!! Oh haledust!!!
Ligi kümnes avatud puusärgis nähti koleda võitluse ja piina jälgi, mis hauas juba pärast mahamatmist olnud...
Mõtle, lugeja! Võib olla sinagi olid armsama olevuse musta mullaauku surnuaial sängitanud... kolme päeva pärast peale surma.
Aga... oli's ta surnud?...
Kas haises juba?...
Või oli ta kirstus "nii ilus, just kui elaks", nagu tihti mõnest mahamaetavast surnust räägitakse.
Kes meile kinnitab, et need "nii ilusad surnud" tõesti eluta kooljad olid!...
Ja nad maeti maha...
Ja võib olla, samal ajal, kui nende mälestuseks kodus matuseid peeti, nad haua sügavuses elusse ärkasid...
Kas meie võime enestele ette kujutada, mis tähendab elusalt mahamaetult mullapõues üles ärgata ja ennast pilkases pimeduses, inimestest jäädavalt lahutet, paari arsina paksuse maa kihiga kaetud, kitsas ja kindlas kastis leida?!
Rängemat hirmu ja piina inimese mõte ei või välja mõtelda.
Aastat 25-30 tagasi oli Permis kameraalhoovi ülemaks tõs. Riiginõunik Trubiinov. Pärast pikalist haigust Tr. suri või, vähemalt, arvati surnuks.
Uhkelt maeti surnu maha.
Järgmisel päeval pärast matmist, juhtumisi värskest hauast mööda minnes, surnuaiavaht kuuleb omaks hirmuks hauas nõrka häält...
Selle asemel, et kohe hauda lahti kaevama hakata, jooksis vaht surnuaia preestri juure, viimane surnu omaste, need ametivõimude juure. Kui viimati asjaga hakkama saadi, ja 2-3 tunni pärast kirst välja võeti ja lahti tehti, leiti õnnetu Trubiinov kummuli pöördult, selgete lämmatusmärkidega: surnu metsikus võitluses äranäritud käed, väljakistud habe ja segamini aetud puusärgi seesmised asjad ja katted karjusid siin olnud piinast, millele inimeste huultel nimetust pole...
Sarnased meeletumad juhtumised võivad tihti sündida, aga hauad on kinni ja nende koledad saladused on meile teadmatud. Kui sajast mahamaetust ka 3-4 niisugust juhtumit oleks, mis sest: see nende üleelatavat koledust ei vähenda.
Seal, vaiksel surnuaial, kuis kevadel sirelid nii veetlevalt lõhnavad, kus ööpikud oma kuumad lauluviisid laksutavad, seal mulla sügavuses sünnivad enne kuulmata kurblood: seal näritakse käsa, seal ümiseb meeletu ja kõigile kuulmata nutuhulumine, seal surmaahastuses kistakse küüned otsast...
Mis teha, et me oma kallimaid mitte elusalt maha ei mataks?
Mu väike poeg, neid koledaid asju kuuldes ja nähtavasti, neid sügavalt läbi elades, ütles kõige tõsisemal toonil: "Kui mina suren, siis enne matmist laske püssiga mu peast läbi."
Kui me küll tahaks, et niimoodi meid hirmsama hauasurma eest saaks kaitstud ja paluksime meid armastajaid omakseid seda teha, mis poeg soovis, kes teeb? Ei teegi kunagi. Kõige maailma seadused tühistaksid sarnase testamendi soovi ja kõige maailma politsei ei lubaks seda, kui seaduse ja kõlbluse vastast akti. Varustet harilikkude instrumentidega ei tunne tohter surmast suurt rohkem üht, kui harilik inimene.
Usaldusväärilisem teistest surma akti kindlakstegemise võtetest on surnu lihaste ja närvide reaktsiooni katsumine elektriga. Aga selleks vaja keemilised ja peened abinõud, mida isegi igas laboratooriumis pole.
Nõnda kahjuks, peale ihu alganud mädanemise haisu pole muud kindlamat tundemärki, mis lubaks vahet teha tõsise surma ja varjatud elu oleku vahel, mis omad väljaspidised avaldused on miinimumini vähendanud.
Ainult seda, et tuiksoon ei tuksu ja süda ei peksa, on surma fakti kindlakstegemiseks vähe.
Teadus tõendab, et meie organismi elu teatud juhtumistel võib seisma jääda, et pärast jälle oma nõrka liikumist alata, nagu seismajäänud ja jälle käimahakanud taskukell.
Need katsed on India fakiiride katsetest laialt tuntud, mis hilja ajani kelmuseks peeti.
Meie ajal on inimesed, kes oma tahtejõuga võivad oma tuiksoone viimase miinimumini nõrgaks teha, kõigis enamvähem suuremais linnades olnud ja oma omadusi demonstreerinud.
Tallinnas tegi enese hüpnoos-katseid hiljuti is. Torama.
Aga vaat', mis oma tuntud teoses "Üldisest füsioloogiast" doktor med. ja phil. Prof. Mar Ferworn kirjutab, kes sel teaduse alal suurus ja autoriteet on:
Šotimaa arst, Dr. Phoine räägib juhtumistest colonel Taundsen'iga.
Tema võis surra oma tahtmise järele, s.o. võis katkestada hingamist ja siis, tahtmise pingutamisega, või mõnel muul viisil jälle elama hakata.
Viimast korda tegi ta seda ühel talisel päeval.
Tema langes selili ja oli mõni aeg täitsa liikumata. Mina hoidsin kätt; arst Bennard pani käe südame peale, aga is. Sfraine pidas tema suu ees puhta peegli. Mina leidsin, et tuiksoone pinevus aegamööda nõrkes ja viimati ma ei tunnud tuiksoont enam isegi kõige hoolsama otsimise ja ettevaatlikuma katsumise läbi.
Dr. Bennard ei kuulnud vähematki südamelöömist. Sfraine ei näinud vähematki hingamise jälge puhtal peeglil mis ta tema suur ees pidas. Siis igaüks meist kordamööda uuris omakorda tema kätt, südant ja tuiksoont.
Aga isegi kõige hoolsamal uurimisel oli võimata vähematki elumärki leida.
Meie arutasime seda imelikku nähtust kaua aega.
Aga et T. ikka veel sarnases olekus viibis, siis otsustasime, et tema on oma katses liialdanud ja tulime arvamisele, et tema ära suri. Nii läks pool tundi mööda. Kui meie tahtsime minema hakata, siis märkasime, et koolja mõnda elumärki avaldab ja tähelepanelikul vaatlusel leidsime, et pulsi ja südame tegevus hakkas vähehaaval tagasi tulema. Mõne aja pärast T. hakkas liikuma ja meiega nõrga häälega rääkima.
Me võime juba ette arvata, et kui colonel T. sarnane olek oleks kaua kestnud, teda, muidugi, oleks elusalt mahamaetud ja tema oleks elusse tõusnud juba mulla all.
Kirjeldet juhtumine on harukorraline, aga see näitab, et surm on ainult protsess, see on mõnesugune piir, mida ette kindlaks määrata on võimata, enne milleni jõudmist ebasurnud organism teatud aja järele elusse ärkab.
Seda tõendavad ka anabioosi nähtused, see imelik võimalus pikalise jahutamise teel määramata aja peale elajalik elu kinni pidada ja siis see jälle käima panna, ja haruldased katsed südame elustamise juures, mis organismist väljalõigat või organismi sees on.
Ühest sarnasest juhtumist teatati "Matin'is", kus kuus tundi pärast surma võidi südame töötamist alalhoida.
Kui selle peale mõtelda, et arstlikku läbivaatamist suurema hulga surnute juures ei ole, aga kui on, siis tehakse seda kõige lihtlabasemal viisil, meie peame paratamata hirmsale otsusele tulema:
Inimesesugu iga aasta raudse paratamatusega kannab surnuaeda kirstudes teatud arvu ebasurnuid, kes pärast üliinimliku hirmu ja piina meeletuses omas tugevasti kinni löödud puusärkides lämbuvad...
Talvel, vast, külmaonu halastab nende peale: kes külmal ajal maetud, külmavad ära ja nii on neile kindel tagatis...
Samuti need, keda maal peal pesemist, kohe "hoone" viiakse, et matmiseni paremini hoiduks...
Aga suvel?!...
Parem mitte rääkidagi.
Need, keda teie hauda matate, on tihti elusad...
Mis teha?
Vaja nõuda tagatist hirmsale ärkamisele hauas, petvas õitsevas ja puhastatud surnuaia rahus...
Ärge matke ise ja hoiatage teisi matmast neid, kes veel ei kõdune, ei haise.
Teadke: surnuaia petva rahu all teie omaste, teie armsamate ja kallimate juures sünnivad asjad, mille möödapääsemata koledust ei või enesele mingisugune inimese ettekujutus luua.
Muidu võib teiega seesama sündida, mis nendega seal mulla põues sünnib, kui selle kõrvaldamise eest hoolt ei kanna.