Lehekülg:Kohtupäev. Talvik 1937.djvu/16

LAULIKU HOMMIK

1

Jälle vaarun koju
      pisarais ja purjus.
Ah, kui naeruväärselt
      eluõnn mul nurjus!
Jälle kord su hellus
      äratas mus looma.
Ime veel, et rentslis
      maoli ma ei rooma!
Udus talihommik
      virgub sularõske.
Äkki tabas laksuv
      lumipall mu põske.
Noor ja kiljuv kari
      rõõmsaid piimakärsse
rühkis koolimajja
      veerima mu värsse.