Metafüüsika/13. raamat: erinevus redaktsioonide vahel

 

 

1076a

Kui ongi matemaatilised [olevad,] siis nad peavad kas olema meeltega tajutavates [olevates,] nagu mõned ütlevad, või olema meeltega tajutavatest [olevatest] eraldi (mõned ütlevad ka nii); või kui ei kumbagi moodi, siis neid kas ei ole või nad on muul moel; nii et vaidlus ei käi meil [viimasel juhtumil] mitte [nende] olemise, vaid [nende] olemise viisi üle.

 

See aga, et [matemaatilistel olevatel] on võimatu olla meeltega tajutavates olevates ja see arutlus on vaid väljamõeldis, leidub ka raskuste [arutelu]s, nimelt sellepärast, et kahel ruumilisel [kehal] on võimatu olla ühes ja samas kohas,

 

eelnema meeltega tajutavatele suurustele, tegelikult aga järgnevad neile; sest lõpetamata suurus on [lõpetatud suurusele] tekkimise poolest eelnev, substantsi poolest aga järgnev, nii nagu elutu elusa suhtes.

 

 

Edasi, tekkimised näitavad [öeldut]. Sest nad tekivad kõigepealt pikkuses, siis laiuses, lõpuks sügavuses, ja [sellega] jõuavad lõpule. Kui see, mis on tekkimise poolest järgnev, on substantsi poolest eelnev, siis keha on tasapinnale ja pikkusele [joonele] eelnev; ning sellega ka täielikum ja terviklikum, sest ta saab elusaks; aga kuidas oleks elus joon või tasapind? Sest see õpetus [''axiōma''] on üle meie taju.

Edasi, keha on mingi substants, sest tal on juba on kuidagi täielikkus, aga kuidas jooned on substantsid? Sest mitte mingi vormi [''eidos''] või kujuna, nii nagu hing, ega mateeriana, nii nagu keha; sest paistab, et mitte miski ei saa koosneda joontest ega tasapindadest ega punktidest, kui aga nad oleksid mingi materiaalne substants, siis paistaks, et see on võimalik.

 

1077b

Kui nad ei saagi olla meeltega tajutavates [olevates], siis on näha, et neid kas üldse ei ole või nad on mingil viisil ja sellepärast nad ei ole lihtsalt; sest olemist öeldakse mitut moodi.

 

[----]

mida kõige paremini toovad välja matemaatilised teadused. Ja kuna need osutuvadki paljude põhjusteks (pean silmas näiteks korrastatust ja määratletust [''ὡρισμένον'']), peavad nad kuidagi rääkima ka sellestsamast põhjusest, nimelt kaunist kui põhjusest. Aga neist asjust räägime täpsemalt mujal.

 

Matemaatiliste [olevate] kohta, et nad on olevad ja kuidas olevad, ja kuidas eelnevad ja kuidas mitte eelnevad, piisaku niisiis sellest; ideede kohta aga tuleb kõigepealt vaadelda arvamust ideede kohta ennast, seostamata sellega üldse arvude loomust, vaid nii, nagu [neid] algusest peale mõistsid need, kes esimestena ütlesid, et on ideed.

 

 

Aga Sokrates ei pidanud ei üldisi ega definitsioone eraldiolevateks; nemad aga asetasid need eraldi, ja nimetasid need olevate ideedeks, nii et nad jõudsid peaaegu sama arutluse teel selleni, et kõigel üldiselt öeldaval [''καθόλου λεγομένων''] on ideed, ja see on umbes nagu keegi, kes tahab loendada, arvaks, et vähem olevaid ta loendada ei suuda, kui aga [neid] juurde lisab, siis loendab [nad] ära; sest võib öelda, et üksikuid meeltega tajutavaid on rohkem kui eidosi,

mille põhjusi otsides nad nende juurest sinna [eidoste juurde] jõudsid; sest iga [oleva] puhul on miski samanimeline substantside kõrval, ja muu puhul on üks palju kohal, nii nende kui ka igaveste kohal.

 

 

 

Edasi, oletuse järgi, millega nad ütlevad, et ideed on olemas, ei ole olemas mitte ainult substantside, vaid ka palju muu eidosed, sest mõte ei ole üks mitte ainult substantside puhul, vaid ka muu puhul; ja teadmised ei ole mitte ainult substantsist, vaid ka muust, ja tuleb välja kümme tuhat muud sarnast [järeldust]; ent nii paratamatuse järgi kui ka arvamuste järgi nende kohta [on nii, et] kui on võimalik eidostest osasaamine, siis on paramatu, et on olemas ainult substantside ideed. Sest nendest ei osasaamine ei ole sattumuslik, vaid igast [eidosest] peab osa saama [seal,] kus teda ei öelda substraadi kohta, pean silmas näiteks, et kui miski saab osa kahekordsest enesest [kahekordse eidosest], siis ta saab osa ka igavesest, kuid sattumuslikult, sest on sattumuslik, et kahekordne on igavene, nii et eidosed on substants; aga üks ja seesama [nimi] tähistab substantsi nii siin[poolsuses] kui ka seal[poolsuses]; või milleks siis [muidu oleks] nende [siinpoolsete] kõrval üks paljude kohal? Ja kui ideedel ja nendest osasaavatel on liik [''εἶδος''] sama, siis on [neil] midagi ühist, sest miks peaks hävivate kahtede ja paljude igaveste [kahtede] puhul kaks olema rohkem üks ja seesama kui [kahe idee] enda ja mingi kahe puhul; aga kui liik ei ole sama,

Aga kui me eeldame, et üldised [''κοινοὺς''] definitsioonid muus suhtes sobivad eidostele, nagu näiteks ringile enesele [ringi eidosele] "tasapinnaline kujund" ja definitsiooni ülejäänud osad, aga lisatakse, mis see on[, mille eidos see on], siis peab vaatama, et see ei oleks täiesti mõttetu [''κενὸν'']. Sest millele lisada? "Keskpunktile" [''μέσῳ''] või "tasapinnale" või kõigile? Sest kõik, mis on [defineeritavas] substantsis, on ideed, nagu näiteks "elukas" ja "kahejalgne". Edasi, on ilmne, et miski ise [idee] olemine, nii nagu ka tasandiline olemine, peab olema mingi loomus, mis soona kuulub [''ἐνυπάρξει''] kõigile eidostele.