Metafüüsika/13. raamat: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
75. rida:
mille põhjusi otsides nad nende juurest sinna [eidoste juurde] jõudsid; sest iga [oleva] puhul on miski samanimeline substantside kõrval, ja muu puhul on üks palju kohal, nii nende kui ka igaveste kohal.
Edasi, ükski teedest, millega nad näitavad, et eidosed on olemas, ei too neid päevavalgele; mõnest neist ei sünni paratamatut järeldust, ja mõnest sünnib, et eidosed on [olevatel], millel nad ei mõtle eidoseid olevat; sest teadmistel põhinevate arutluste [''λόγους''] järgi on eidosed kõigel, mille kohta on olemas teadmised, ja "ühe paljude kohal" järgi ka eitustel, ja hävinud [olevatest] mõtlemise järgi hävivatel [olevatel], sest on olemas kujutlus [''φάντασμα''] nendest. Edasi, täpsematest arutlustest mõned kehtestavad [''ποιοῦσιν''] ideed suhtes olevatel [''πρός τι''], [ Phaidon 74a–77a, Riik 479a–480a] mida nad ei ütle olevat eraldi sugu, teised lausuvad "[[kolmas inimene|kolmandat inimest]]".
Ja üldse hävitavad arutlused selle, mida [eidoste lausujad] soovivad rohkem kui eidoste olemasolu; sest tuleb välja, et mitte kaks [([[düaad]])] ei ole esmane, vaid arv, ja suhtes olev [eelneb] iseenesest olevale [''καθ᾽ αὑτό''], ja kõik muu, milles mõned arvamusi ideede kohta järginud on rääkinud vastu printsiipidele [''ἀρχαῖς''].
Edasi, oletuse järgi, millega nad ütlevad, et ideed on olemas, ei ole olemas mitte ainult substantside, vaid ka palju muu eidosed, sest mõte ei ole üks mitte ainult substantside puhul, vaid ka muu puhul; ja teadmised ei ole mitte ainult substantsist, vaid ka muust, ja tuleb välja kümme tuhat muud sarnast [järeldust]; ent nii paratamatuse järgi kui ka arvamuste järgi nende kohta [on nii, et] kui on võimalik eidostest osasaamine, siis on paramatu, et on olemas ainult substantside ideed. Sest nendest ei osasaamine ei ole sattumuslik, vaid igast [eidosest] peab osa saama [seal,] kus teda ei öelda substraadi kohta, pean silmas näiteks, et kui miski saab osa kahekordsest enesest [kahekordse eidosest], siis ta saab osa ka igavesest, kuid sattumuslikult, sest on sattumuslik, et kahekordne on igavene, nii et eidosed on substants; aga üks ja seesama [nimi] tähistab substantsi nii siin[poolsuses] kui ka seal[poolsuses]; või milleks siis [muidu oleks] nende [siinpoolsete] kõrval üks paljude kohal? Ja kui ideedel ja nendest osasaavatel on liik [''εἶδος''] sama, siis on [neil] midagi ühist, sest miks peaks hävivate kahtede ja paljude igaveste [kahtede] puhul kaks olema rohkem üks ja seesama kui [kahe idee] enda ja mingi kahe puhul; aga kui liik ei ole sama,
1079b
siis nad on lihtsalt ühenimelised [''ὁμώνυμα''], ja samamoodi nagu kui keegi hüüaks inimeseks nii Kalliast kui ka puutükki, täheldamata neil mingit ühisust.
Aga kui me eeldame, et üldised [''κοινοὺς''] definitsioonid muus suhtes sobivad eidostele, nagu näiteks ringile enesele [ringi eidosele] "tasapinnaline kujund" ja definitsiooni ülejäänud osad,
| |||