Metafüüsika/1. raamat: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
64. rida:
 
(...)
 
===Kolmas peatükk===
 
Niisiis on selge, et teadmist tuleb omandada algsetest põhjustest (sest me ütleme teadvat üksikut asja siis, kui me väidame tunnetavat tema esmast põhjust). Põhjusi aga öeldakse neljatiselt. Me ütleme, et (1) üks põhjus on substants [''ousia''] ja olemus [''to ti ēn einai''] (sest [asja] “misläbi” viib viimse logoseni ning esmane “misläbi” on alge ja põhjus). (2) Teine [põhjus on] aine ja substraat [''hypokeimenon'']. (3) Kolmas [põhjus on] liikumise alge. (4) Neljas põhjus on eelmise vastand [''antikeimenēn''] ehk “see, mille pärast” [s.t eesmärk] ja hüve (viimane on ju kõige tekkiva ja liikuva eesmärk). Me oleme neid juba piisavalt teoretiseerinud teoses “Füüsikast” [vt. II,3 ja II,7], kuid me peame vaatluse alla võtma ka neid, kes enne meid on olevaid uurinud ja tõe üle filosofeerinud. On ju selge, et nad räägivad mingitest algetest ja põhjustest. Nende poole pöördumine võiks tulla kasuks praegusele uuringule [''methodōi'']: me kas leiame mingi muu põhjuse liigi või usume tugevamini äsjanimetatuisse.
 
Enamik neist, kes esimesena filosofeerisid, mõtlesid, et kõige alged on üksnes aines. Nad ütlevad, et see, millest kõik olevad on [tehtud] ning millest nad esmalt tekivad ja millesse nad lõpuks kaovad, on olevate [asjade] element [''stoicheion''] ja alge, nii et substants [''ousia''] säilib, samas kui afektsioonid [''pathesi''] muutuvad. Sellepärast nad mõtlesid, et miski ei teki ega hävi, kuivõrd see loomus jääb alati alles. Nõnda nagu me ei ütle, et Sokrates üleni tekiks siis, kui ta saab ilusaks või muusikaliseks, või et ta häviks [üleni] siis, kui ta kaotab need oluviisid [''hexeis''], kuna säilib Sokratese substraat ise, samamoodi ka ükski teistest [asjadest üleni ei teki ega hävi]. Sest igavesti peab olema mingi loomus (olgu seda üks või rohkem kui üks), millest kõik ülejäänud tekivad, samal ajal kui ta ise jääb alles.
 
[...]
 
===Seitsmes peatükk===
 
Kokkuvõtlikult ja põhipunktides käisime läbi, millised [filosoofid] rääkisid algetest ja tõest, ning kuidas. Me saime nende [uurimisest] ka selle [tulemuse], et keegi neist, kes kõnelesid algetest ja põhjustest, ei läinud väljapoole neid põhjusi, mida me määratlesime “Füüsikas” [II,3 ja II,7], vaid kõik näisid ähmasel moel puudutavat just neid [põhjusi].
 
[1] Mõned räägivad algest kui ainest, eeldades seda kas ühe või paljuna ning postuleerides selle kas kehalise või kehatuna. Näiteks Platon räägib suurest ja väikesest, itaallased [s.t Itaalias elavad Kreeka filosoofid] lõpmatusest, Empedokles tulest, maast, veest ja õhust, Anaxagoras aga lõpmatutest homöomeeridest). Kõik nad pidasid silmas sedasorti põhjust. Samamoodi ka need, kes [rääkisid] õhust või tulest või veest või tulest tahedamast, aga õhust kergemast [elemendist] (sest ka viimast on mõned ütelnud olevat esmase elemendi).
 
[2] Nemad pidasid silmas ainult seda põhjust, aga mõned teised ka liikumise alget (nagu need, kes peavad algeks sõprust ja vaenu või mõistust või armastust).
 
[3] Aga keegi pole selgelt välja toonud olemust [''to ti ēn einai''] ega substantsi [''ousia'']. Kõige enam on sellest siiski rääkinud need, kes postuleerivad eidos’eid. Sest nad ei mõista eidos’eid meeleliste asjade ainena ega Üht ''eidos''’te [ainena] ega ka nii, et [''eidos''’test] saaks liikumise alge ([''eidos''’ed] on nende sõnutsi pigem liikumatuse ja vaguruse põhjused). Nad esitavad ''eidos''’eid iga ülejäänud asja olemusena ning Üht ''eidos''’te olemusena.
 
[4] Seda, mille pärast teod, muutused ja liikumised [aset leiavad], nad teatud mõttes nimetavad põhjuseks, aga nad ei ütle, kuidas [ta on põhjus] või milline on tema loomus. Need, kes räägivad mõistusest või sõprusest, postuleerivad küll selle kui hüve, kuid ei räägi nendest kui millestki, mille pärast mingi asi on või tekib, vaid kui millestki, millest liikumised [lähtuvad]. Samamoodi ka need, kes omistavad sellist loomust [=s.t hüvelisust] Ühele või Olemisele [''to on''], ütlevad, et nad on substantsi põhjus, mitte aga see, mille pärast [miski] on või tekib. Niimoodi juhtub, et nad [justkui] ütlevad ja ei ütle, et hüve on põhjus. Nad ei ütle seda otsesõnu, vaid juhuslikult.
 
Sellest, et me oleme põhjuste arvu ja iseloomu õigesti määratlenud, annab meie meelest tunnistust ka kõik need [filosoofid], kes pole suutnud osutada teistele põhjustele. Peale selle on selge, et algeid tuleb otsida kas täpselt nii [nagu siin] või siis mingil sedasorti moel.
 
[...]
 
===Üheksas peatükk===