|
991a
või milleks on siis [muidu oleks] nende [siinpoolsete] kõrval üks paljude kohal? Ja kui ideedel ja nendest osasaavatel on liik [''eidos''] sama, siis on [neil] midagi ühist, sest miks peaks hävimatutehävivate kahtede ja paljude igaveste [kahtede] puhul kaks olema rohkem üks ja see sama kui [kahe idee] enda ja mingi kahe puhul; aga kui eidosliik ei ole sama, siis nad on lihtsalt ühenimelised [''homōnuma''], ja samamoodi nagu kui keegi hüüaks inimeseks nii Kalliast kui ka puutükki, täheldamata neil mingit ühisust.
Eelkõige on täbar, kuidas aitavad eidosed kaasa igavestele meeltega tajutavate seas või tekkivatele ja hävivatele: nad ei ole ju neil mingi liikumise ega muutumise põhjus. Aga nad ei aita ka teisi teada, sest nad pole nende substants; muidu nad oleksid nendes, ega [aita] neil olla, sest nad ei ole kohalgi neis, mis neist osa saavad; sest muidu arvataks, et nad on põhjus, nagu [sisse]segunenud valge on valgesuse põhjus, aga see seisukoht [''logos''] on väga kõikuv, mida laususid algul [[Anaxagoras]] ja hiljem [[Eudoxos]] ja mõned teised, sest selle arvamuse juures on kerge näidata palju võimatutki;
aga eidostest teised [olevad] ühelgi tavalisel teel ei tulene. Aga öelda, et nad on eeskujud ja teised olevad saavad neist osa, on tühi jutt ja poeetiliste metafooride lausumine. Sest mis see on, mis ideedeideid eeskujuleeskujuks võttes valmistab? Ja võib olla mille tahes sarnane või selleksselle sarnaseks saada, ka olemata selle jäljendus [''eikazomenon''], nii et olgu Sokrates või ärgu teda olgu, võib saada Sokratese-suguseks; ja samamoodi oleks ilmselt ka siis, kui Sokrates oleks igavene. Ja samal [oleval] oleks mitu eeskuju, ja seega eidost, nagu inimesel elukas [''[[zōion]]''] ja kahejalgne, ning ühtlasi inimene ise-inimene [''autoanthrōpos'', inimese eidos]. Edasi, eidosed ei ole eidosed ainult meeltega tajutavate [olevate] eeskujud, vaid ka iseenda omad, nagu sugu kui eidoste [''eidōn'', liikide] sugu; nii on seesama nii eeskuju kui ka kujutis [''eikōn''].
991b
|
