Metafüüsika/1. raamat: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
91. rida:
Edasi, kui tõesti [[arv]]ud on eidosed, kuidas nad siis küll on [[põhjus]]ed? Kas sellepärast, et olevad on teised arvud, näiteks see ja see arv on inimene, see ja see on Sokrates, see ja see on Kallias? Miks siis nood [arvud] on nende põhjused? Sest isegi kui ühed on igavesed ja teised mitte, pole mingit vahet. Kui sellepärast, et siin[pool] on arvude proportsioonid (''logoi''), nagu helide kooskõla, siis on ilmne, et on vähemalt üks, mille proportsioonid nad on. Kui nüüd see miski, [[mateeria]], siis on selge, arvud ise on mingid omavahelised proportsioonid. Ma pean silmas, et kui näiteks Kallias on tule, maa, vee ja õhu proportsioon arvudes, siis ka idee on mingite teiste substraatide arv; ja inimene ise [''autoanthrōpos'', inimese eidos], on ta siis mingi arv või mitte, on ikkagi mingite [olevate] proportsioon arvudes ja mitte arv, ja seeläbi ei ole ükski [idee] arv.
Edasi paljudest arvudest tekib üks arv, aga paljudest eidostest üks eidos kuidas? Kui [arv ei teki] mitte [arvudest] enestest, vaid arvus olevatest, nagu näiteks kümnes tuhandes, kuidas siis need ühikud [''monades''] omavahel suhtuvad? Sest kui nad on samaliigilised, tekib palju absurdsusi, nagu ka siis kui nad ei ole samaliigilised, kas nad ise vastastikku [ühes arvus] või teised kõik üksteisega [eri arvudes]; sest mille poolest nad erinevad, kui neil pole seisundeid [''apatheis'']? Sest see ei ole mõistlik ega vastavuses [meie]
Edasi, on tarvis konstrueerida teine arvu sugu, mille kohta käib aritmeetika, ja kõik see, mida mõned nimetavad vahepealseks, aga kuidas või millest see alguse saab? Või misläbi see oleks vahepealne siinsete [olevate] ja nende [idee-arvude] vahel? Edasi, ühikud kahes on kumbki mõnest eelnevast kahest; ja see on võimatu.
| |||