Metafüüsika/1. raamat: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
87. rida:
991b
Edasi tundub võimatu, et oleksid eraldi substants ja see, mille substants ta on; nii et kuidas saavad ideed, asjade substantsid olla eraldi? Aga "Phaidonis" öeldakse nii, et nii olemise kui ka tekkimise põhjus on eidosed. Ja ometi, kui ideed on, ei teki neist osa saavad [olevad], kui ei ole liikumapanevat, ja tekib palju teisi asju, nagu maja ja sõrmus, millel me ei ütle eidoseid olevat. Nii et on ilmne, et ka teised [olevad] võivad nii olla kui ka tekkida samadel põhjustel nagu äsja mainitud asjad.
Edasi, kui tõesti [[arv]]ud on eidosed, kuidas nad siis küll on [[põhjus]]ed? Kas sellepärast, et olevad on teised arvud, näiteks see ja see arv on inimene, see ja see on Sokrates, see ja see on Kallias? Miks siis nood [arvud] on nende põhjused? Sest isegi kui ühed on igavesed ja teised mitte, pole mingit vahet. Kui sellepärast, et siin[pool] on arvude proportsioonid (''logoi''), nagu helide kooskõla, siis on ilmne, et on vähemalt üks, mille proportsioonid nad on. Kui nüüd see miski, [[mateeria]], siis on selge, arvud ise on mingid omavahelised proportsioonid. Ma pean silmas, et kui näiteks Kallias on tule, maa, vee ja õhu proportsioon arvudes, siis ka idee on mingite teiste substraatide arv; ja inimene ise [''autoanthrōpos'', inimese eidos], on ta siis mingi arv või mitte, on ikkagi mingite [olevate] proportsioon arvudes ja mitte arv, ja seeläbi ei ole ükski [idee] arv.
{{pooleli}}
| |||