Metafüüsika/1. raamat: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
70. rida:
990b
Need aga, kes [[idee|ideid]] põhjusteks asetades ja kõigepealt püüdes nende [siinpoolsete] [[olev]]ate põhjusteks võtta teisi [olevaid], tõid sisse nendega arvult ühepalju [olevaid], just nagu keegi, kes tahab loendada, arvaks, et väheseid olevaid ta [loendada] ei suuda, ja loendaks neid, kui neid on lisatud; sest [[eidos]]eid on enam-vähem sama palju või mitte vähem kui neid [olevaid], mille põhjusi otsides nad jõudsid neilt nondeni [teispoolseteni], sest iga [oleva] jaoks on miski samanimeline peale substantside ka muu puhul, üks paljude kohal, nii nende kui ka igaveste [olevate] kohal;
aga ükski teedest, millega me näitame, et eidosed on olemas, ei too neid päevavalgele; mõnest neist ei sünni paratamatut järeldust, ja mõnest sünnib, et eidosed on [olevatel], millel me ei mõtle eidoseid olevat;
77. rida:
aga oletuse järgi, millega me ütleme, et ideed on olemas, ei ole olemas mitte ainult substantside, vaid ka palju muu eidosed, sest mõte ei ole üks mitte ainult substantside puhul, vaid ka muu puhul; ja teadused ei ole mitte ainult substantsist, vaid ka muust, ja tuleb välja tuhat muud sarnast; ent nii paratamatuse järgi kui ka arvamuste järgi nende kohta [on nii, et] kui on võimalik eidostest osa saada, siis on paramatu, et on olemas ainult substantside ideed. Sest nendest ei saada osa sattumuslikult, vaid
igast [eidosest] peab osa saama [seal,] kus seda ei öelda substraadi kohta, pean silmas näiteks, et kui miski saab osa
991a
või milleks on siis nende [siinpoolsete] kõrval üks paljude kohal; ja kui ideedel ja nendest osasaavatel on eidos sama, siis on [neil] midagi ühist, sest miks peaks hävimatute kahtede ja paljude igaveste [kahtede] puhul kaks olema rohkem üks ja see sama kui [kahe idee] enda ja mingi kahe puhul; aga kui eidos ei ole sama, siis nad on lihtsalt ühenimelised [homōnuma], ja samamoodi nagu kui keegi hüüaks inimeseks nii Kalliast kui ka puutükki, täheldamata neil mingit ühisust.
Eelkõige on täbar, kuidas aitavad eidosed kaasa igavestele meeltega tajutavate seas või tekkivatele ja hävivatele: nad ei ole ju neil mingi liikumise ega muutumise põhjus. Aga nad ei aita ka teisi teada, sest nad pole nende substants; muidu nad oleksid nendes, ega [aita] neil olla, sest nad ei ole kohalgi neis, mis neist osa saavad; sest muidu arvataks, et nad on põhjus, nagu [sisse]segunenud valge on valgesuse põhjus, aga see seisukoht [''logos''] on väga kõikuv, mida laususid algul [[Anaxagoras]] ja hiljem [[Eudoxos]] ja mõned teised, sest selle arvamuse juures on kerge näidata palju võimatutki; aga eidostest teised [olevad] ühelgi tavalisel teel ei tulene. Aga öelda, et nad on eeskujud ja teised olevad saavad neist osa, on tühi jutt ja poeetiliste metafooride lausumine. Sest mis see on, mis ideede eeskujul valmistab? Ja võib olla mille tahes sarnane või selleks saada, ka olemata selle jäljendus [''eikazomenon''], nii et olgu Sokrates või ärgu teda olgu, võib saada Sokratese-suguseks; ja samamoodi oleks ilmselt ka siis, kui Sokrates oleks igavene. Ja samal [oleval] oleks mitu eeskuju, ja seega eidost, nagu inimesel elukas [''zōion''] ja kahejalgne, ning ühtlasi inimene ise [''autoanthrōpos'', inimese eidos]. Ometi ei ole eidosed ainult meeltega tajutavate [olevate] eeskujud, vaid ka iseenda omad, nagu sugu kui eidoste [''eidōn'', liikide] sugu; nii on seesama nii eeskuju kui ka kujutis [''eikōn''].
{{pooleli}}
| |||