Kõik [[inimene|inimesed]] on [[loomus|loomu]] poolest teadmishimulised. [Selle] märgiks on meeltetajude[[meeltetaju]]de (''aisthēseōn'') armastamine: ka ilma kasuta armastatakse neid nende endi pärast, ja teistest rohkem seda, mida [saadakse] silmade kaudu. Sest mitte ainult selleks, et tegutseda, vaid ka mitte midagi teha tahtmata me üldjuhul eelistame [[nägemine|nägemist]] kõigile teistele [ [[meeltetaju]]delemeeltetajudele]. [[Põhjus]] on aga see, et meeltetajude seast kõige enam paneb ta meid tunnetama (''gnōrizein'') ja ilmutab kõige rohkem erinevusi [asjades].
Elukad (''[[zōion|zōia]]'') sünnivad loomu poolest meeltetaju omavatena, aga selle põhjal ühtedesse ei teki [[mälu]], teistesse tekib.
