Kõik [[inimene|inimesed]] igatsevadon [[loomus|loomu]] poolest teadmist (''eidenai'')teadmishimulised. [Selle] märgiks on meeltetajude (''aisthēseōn'') armastamine: ka ilma kasuta armastatakse neid nende endi pärast, ja teistest rohkem seda, mida [saadakse] silmade kaudu. Sest mitte ainult selleks, et tegutseda, vaid ka mitte midagi teha tahtmata me üldjuhul eelistame [[nägemine|nägemist]] kõigile teistele [ [[meeltetaju]]dele]. [[Põhjus]] on aga see, et meeltetajude seast kõige enam paneb ta meid tunnetama (''gnōrizein'') ja ilmutab kõige rohkem erinevusi [asjades].
[[elukas|Elukad]] (''[[zōion|zōia]]'') sünnivad loomu poolest meeltetaju omavatena, aga selle põhjal ühtedesse ei teki [[mälu]], teistesse tekib.
980b
17. rida:
Ja sellepärast on viimased arukamad (''phronimōtera'') ja [[õppimine|õppimis]]võimelisemad nendest, kes ei ole võimelised mäletama, ja arukad ilma õppimiseta on need, kes ei suuda [[heli]]sid [[kuulmine|kuulda]], nagu on [[mesilane]] ja mõni muu seesugustest elukatest, õpivad aga need, kellel mälu kõrval on ka see meeltetaju.
Nii et teised [elukad] elavad [[kujutlus]]te (''phantasiais'') ja mälestustega, [[kogemus]]est aga saavad osa (''metechei'') vähe; inimsugu aga [elab] ka kunsti (''[[kunsttechnē]]i (''technēi'') ja [[arutlemine|arutlus]]tega (''logismois''). Inimestel tekib kogemus mälust; sest arvukad mälestused ühest ja samast asjast moodustavad (''apotelusinapotelousin'') ühe kogemuse jõu (''dynamin'').
